.

kuradile … la vie n’est pas la pain …26

      Danguolė kibeles siiski nende kretiinide joga kuulama. Ta tahtis istuda, nendega koos hašši tõmmata – skittene mai, skittene mai –, lugusid sisse ahmida, jutustada enda omi, tõlgendada vigu, korrata nalju, kratsida põlve, vaadata, kuidas teised omi kratsivad, lahata keisse ja minu saatusejoont, otsida selgitusi sellele, mis oli minuga juhtunud … aga kuidas siis nii …? kuidas sa ometi võisid …? Talle tegid muret libud mu minevikus. Terve kari libusid, blondiinid ja – kondine punapea Sys … Ta tahtis aru saada. Räägi mulle oma libudest ja ma ütlen sulle, kes sa oled.

      Jutusta …!

      Pole selline nagu teised …

      Danguolė ei jõudnud ära imestada: „Kui poogen pidi kõigest olema, et sihukese supi sisse sattuda?!”

      Ta arvas, et laager selgitab talle.

      Mu lugusid vääralt tõlgendades romantiseeris ta kõike. See oli suur viga. Ma ei osanud leida õiget intonatsiooni. Ta lõkerdas kõige üle, mis ma rääkisin. Minu seiklused, mu ülestähendused vaimustasid teda. Lood sellest … kuidas me sõime jäänuseid, kuidas ma otsisin toitu prügikastidest … me Hanniega müüsime mu saapad maha ja mul polnud midagi jalga panna, et laagrist ära minna, sest keegi ei võtnud meid enda juurde. Müüs saapad araablasele. Need olid head uued saapad. Ma varastasin need Aalborgi lähistel Bilkast. Loomulikult vahetades: jätsin vanad saapad sinna, kõndisin uutega minema. Müüsin need maha ja olin nüüd paljajalu. Keerasin jalad ajalehtedesse. Tõelised kapsarullid. Ha-ha-haa! Kõik naersid. Fašist, narvalased … Danga naeris samuti. (Sajaprotsendiline hitt, olen seda oma kakssada korda jutustanud.) Kuid see oli ju alandav! Me olime nii näljased. Ostsime naabertoast Etiooplaselt riisi, too oli food-paki peal ja müüs oma hambavilu, et kraapida kokku piletiraha Kopenisse. Kopenisse Aalborgist! See maksis terve varanduse! Sellepärast on riis nii kallis. Kuid see pole ju seda raha väärt! Aga Kopenisse on nii pikk maa! Kitsipunga loogika tugineb omadele seadustele. Me andsime veerandi sellest, mis olime saanud saabaste eest, mis olime omakorda maha müünud veerandi hinnaga: „Sa oled neid juba kandnud! Need on vanad saapad! Second hand!” Okei, okei … Me palusime, et Etiooplane keedaks meile riisi. See ei maksa ju midagi. Keetke ise! Andis poti. Sellal, kui keetsime, selgus, et ta polegi üldse etiooplane, teda lihtsalt kutsutakse Etiooplaseks – siin see teie riis on, valmis vist, võtke ära (ja tõmmake siit uttu!) – noh, las seisab väheke – hea küll, kuid mul pole aega – tal polnud aega, riisi polnud millegi sees viia. Meile anti purk. Et kallaksime oma riisi kähku ümber ja tõmbaksime minema. Me viisime riisi ära klaaspurgis ning hiljem õgisime seda õues. Lusikat meil polnud. Riis pudenes raskelt välja. Tõmbus ruttu känkraks kokku. Hanuman murdis seda oksaraoga väiksemateks tükkideks ja pudistas tombukesi endale suhu, tõstes purgi suu juurde niimoodi, nagu jooks. Ja mina ka. Muud moodust me välja ei mõelnud. Panin pimedas kellegi sussid pihta. Loodan, et keegi ei näinud meid. Mul oli savi. Ma olin täiesti pigis: mul oli kama kaks, kas keegi näeb, kui ma õngitsen konteinerist sodi välja, või ei – eks katsu seda mõtestada! Aga hiljem me magasime kalurikuuris, seal seisis haagise peal paat. Hanuman heitis paati ja ütles pidulikult: „Nüüd olen ma valmis sõudma esivanemate maale. Läida lõke, Euge!” Ha-ha-haa! Väga naljakas. Me sõime seda riisi kaks päeva. Seisime kordamööda aknakese juures vahis: sild, rekkad, rong. Kartsime omaniku tulekut. Ilm oli nii närune, et mitte keegi ei liikunud, ja me istusime kuuris. Mälusime riisi. See päästis meid. Mul oli metsik köha. Seni, kuni purk oli soe, hoidsin ma seda jope all, see soojendas mind, kuid ei ravinud köha välja. Hanuman palus mul mitte üle kogu ranniku lärmata. Ta vahtis aknast välja ja suitsetas. Ma toppisin oma suu salliga kinni. Magasin, peites nägu ajalehtede hunnikusse.

      Ma lootsin, et Danguolėl kaob isu end Punasesse Risti vedada, kuid selgus, et vastupidi: mu märkmed keerasid ta üles, ta korrutas, et tuleb uskuda imedesse, ütles, et tuleb oma saavutusi hinnata, pidada meeles oma võitusid (mina ei saanud aru, mida ta silmas peab: mis saavutusi …? mis võitusid …?), naeris, rääkis, et tuleb edasi liikuda, püüelda võimatu poole. Ta uskus, et meil on veel lootust Norras elamisluba saada. Ikka ja jälle: „ …me ei saa garanteerida … kuid oleme valmis läbi vaatama …” See kiri sisendas talle lootust. Ta leidis, et mul on karmid armid kätel pluss onu kogutud dokumendid (see fufloo!). Tõend Taani hullarist … pitsatiga! Onu ütles, et paljud annaksid sellise paberi eest mitu tuhat krooni!

      1

      Kedagi ei loksuta, John. – ingl k (siin ja edaspidi autori märkused, kui pole märgitud teisiti).

      2

      Christian Krohg (1852–1925) oli Norra kunstnik, kes mõnda aega elas ja töötas Skagenis. [ ↵ ]

      3

      „Haige tüdruk” – Christian Krohgi maal. [ ↵ ]

      4

      Oleg Mitassov (1953–1999) oli Harkivi kunstnik-autsaider, poeet. [ ↵ ]

      5

      Kellele kõike rääkida? Öö varjudele? Varahommikule, koiduhämarusele. – pr k, Jean-Jacques Burnel. [ ↵ ]

      6

      Kõik on keelatud – ingl k. [ ↵ ]

      7

      nihvlid – kord läbikeedetud teepuru (tõlkija märkus). [ ↵ ]

      8

      malääva – kiri vanglažargoonis (tõlkija märkus). [ ↵ ]

      9

      hobune – kambrite vahel aknast veetud niiti või nööri mööda liikuv pakike, millel on koormaks kirjad, suitsud vmt (tõlkija märkus). [ ↵ ]

      10

      podgonn – keelatud asjade salaja vanglasse toimetamine (tõlkija märkus). [ ↵ ]

      11

      vuflöör – isik, kes rahuldab mehe sugukirge oraalselt (tõlkija märkus). [ ↵ ]

      12

      smonn – läbiotsimine (tõlkija märkus). [ ↵ ]

      13

      dramaatiline loodus! see on fantastiline! – nr k. [ ↵ ]

      14

      … ma kardan, mul on paanikahood, mul on kriis, ma mõtlen enesetapust, mul on paha olla jne. – tn k. [ ↵ ]

      15

      Rohkem pole vaja! – nr k. [ ↵ ]

26

elul pole mõtet; sõna-sõnalt: elu pole leib –pr k. [ ↵ ]