Norra mets. Haruki Murakami

häälel justkui sosistades.

      „Mitte kunagi ei unusta,” ütlesin mina. „Sinusugust ei saagi unustada.”

      Aga sellegipoolest liiguvad mu mälestused üha kaugemale ja liigagi palju asju olen ma juba ära unustanud. Kui ma siin niimoodi mälus tuhnides kirjutan, haarab mind vahel kohutav ärevustunne. Sest vahel turgatab mõte, et järsku olen ma unustanud mälestused sellest, mis oli kõige tähtsam. Minu kehas on üks pime koht, mida võib ehk mälestuste kolikambriks nimetada. Kõik tähtsad mälestused on sinna sisse topitud ja võib-olla on nad seal juba õrnaks tolmuks pudenenud.

      Aga olgu, kuidas ka ei oleks, praegu on see kõik, mis minu valduses on. Juba ähmastunud, kuid sekund sekundilt veelgi enam ähmastuvat puudulikku mälestust oma südames kindlakäeliselt kinni hoides kirjutan ma seda juttu edasi, just nagu imeks kondist üdi. Naokole antud lubaduse täitmiseks teist viisi ei ole.

      Palju varem, siis kui ma veel noor olin ja mu mälestused veel kõvasti selgemad olid, üritasin ma mitu korda Naokost kirjutada. Kuid noil kordadel ei suutnud ma isegi ühte reatäit paberile panna. Ma sain aru küll, et kui vaid see esimene rida välja tuleks, suudaksin ludinal ükskõik millest edasi kirjutada, aga see esimene rida ei tahtnud kuidagi tulla. Kõik oli liigagi selge ja ma ei teadnud, kust otsast alustada. Täpselt samamoodi nagu siis, kui kaart on liiga detailne ja temast pole kaardina mingit kasu. Aga praegu ma mõistan. Ma arvan, et lõppude lõpuks on ainult puudulik mälu ja puudulikud mälestused need, mida on võimalik tekstinimelisse puudulikku anumasse valada. Ja ma mõtlen, et mida ähmasemaks on muutunud minu mälestus Naokost, seda sügavamalt olen ma teda mõistma hakanud. Praegu tean ma isegi seda, miks ta minu poole pöördus ja palus: „Ära mind unusta!” Muidugi Naoko teadis seda. Seda, et küllap muutub ükskord mälestus temast minus ähmaseks. Just sellepärast ei saanudki ta teisiti, kui pidi minu poole pöörduma ja niimoodi paluma. „Ära mind kunagi ära unusta. Mäleta, et ma olin olemas.”

      Selle peale mõeldes on mul väljakannatamatult kurb. Sest Naoko isegi ei armastanud mind.

      Teine peatükk

      Ammu-ammu, või õigemini, parimal juhul umbes kakskümmend aastat tagasi, elasin ma ühes üliõpilaste ühiselamus. Ma olin kaheksateist ja äsja ülikooli astunud. Tokyost ei teadnud ma mitte kui midagi ja kuna see oli mulle esimene kord üksinda elada, otsisid mu muretsevad vanemad mulle selle ühika. Sellepärast et seal käis elamispinna juurde ka söök ja kõiksugu sisustus oli samuti olemas, nii et isegi maailma asjadest mitte midagi taipav kaheksateistaastane noormees võis kuidagi oma eluga hakkama saada. Muidugi oli asi ka maksumuses. Ühikas elamine oli omaette elamisega võrreldes märkimisväärselt odavam. Teate isegi, kui vaid laualamp ja madrats olemas olid, siis ei olnud vaja enam midagi juurde muretseda. Kui asi oleks minu teha olnud, siis oleksin ma muidugi eelistanud korterit üürida ja muretult üksinda elada, aga kui eraülikooli sisseastumistasu ja õppemaksu ja igakuiseid elamiskulusid kokku arvutama hakata, siis ei sobinud mul enam toriseda. Peale selle mõtlesin ma, et on üsna ükskõik, kus elada.

      See ühikas asus mäel, millelt oli hea vaade linnale. Krunt oli lai ja kõrge betoonaiaga ümbritsetud. Väravast läbi, fassaadi ees kõrgus suur tselkvapuu. Vanust pidi sel puul olema vähemalt sada viiskümmend aastat. Kui puu juurtele seista ja üles vaadata, jäi taevas täielikult tema roheliste lehtede varju.

      Betoonist jalgrada tegi käänu, läks suurest tselkvapuust ringiga mööda ja jätkas siis taas pika sirgena risti üle sisehoovi. Kummalgi pool hoovi seisis paralleelselt kaks kolmekorruselist raudbetoonist majakarpi. Need olid paljude akendega suured hooned ja jätsid vaatajale mulje, et tegemist on kas vanglaks ümberehitatud korterelamu või korterelamuks ümberehitatud vanglaga. Aga räpased nad küll ei olnud ja sünget muljet ei jätnud ka. Pärani akendest kostab raadio. Iga viimse kui toa akna kardinad on ühesugust kreemikarva – värv, mille pleekimine kõige vähem silma torkab.

      Seal otse ees, kuhu betoonist jalgtee juttsirgelt viib, on kahekorruseline peahoone. Esimesel korrusel on söökla ja suur pesuruum, teisel korrusel on saal ja paar koosolekuruumi, ja siis veel paar jumal teab milleks kasutatavat külalistetuba. Peahoone kõrval on kolmas ühikatiib. Ka see on kolmekordne. Hoov on lai, vihmutid rohelise muruplatsi keskel pöörlevad päikest peegeldades ringiratast. Peahoone taga on spordiplats, mida kasutatakse nii pesapalli kui jalgpalli jaoks, ning kuus tenniseväljakut. Kõik, mida hing ihaldada võib, oli olemas.

      Selle ühika ainuke probleem oli see, et ta oli sügavalt kahtlane. Ühikat majandas üks üsnagi parempoolsete inimeste ümber koondunud segase haldussüsteemiga fond ning selle fondi majandamisprintsiibid olid – loomulikult minu silmade läbi vaadatuna – üsnagi kiivas. Kui lugeda ühiselamusse kolijatele mõeldud voldikut ja ühiselamureegleid, saab ka enam-vähem aru, kustkohast. „Kindlustada hariduse tugiposte, püüda kasvatada riigile paljulubavaid täisväärtuslikke kodanikke” – selles vaimus oli ühiselamu asutatud ning lai taolist mõttelaadi pooldavate ärimeeste ring investeeris sinna oma isiklikku raha. Taoline oli selle ettevõtmise fassaadipool, aga telgitagused olid hämarad nagu ikka. Päris tõde ei tea keegi. On neid, kes ütlevad, et see oli maksupettuse nõks, on neid, kes ütlevad, et see oli pelk reklaamitrikk, on neid, kes ütlevad, et ühiselamu rajamise nime all oli endale ei millegi vähema kui pettuse teel muretsetud kõrgema klassi maatükk. Ja on neid, kes ütlevad, et ei, on ka veel sügavamaid tõlgendamisviise. Nende seletuse kohaselt olnuks asutajate eesmärgiks luua siinse ühiselamu asukatest poliitika- ja äriringkondades põrandaalune rühmitus. Tõepoolest oli olemas niisugune asi nagu ühikaelanike eliiti koondav privilegeeritud klubi, mis – ehkki mina ka seda asja eriti ei tea – korraldas kuus paar korda koos ühika asutajatega midagi seminarilaadset ja kui vaid sellesse klubisse kuulusid, ei olnud töö leidmisega mingit muret. Milline neist seletustest oli õige ja milline oli ekslik, ei oska minagi hinnata, kuid igal juhul valitses üksmeel selles, et „midagi on siin mäda”.

      Kuidas ka polnuks, kaks aastat, 1968. aasta kevadest 1970. aasta kevadeni veetsin ma selles kahtlases ühiselamus. Kui mult küsida, miks ma taolises kahtlases kohas tervelt kaks aastat olin, jään ma vastuse võlgu. Igapäevaelu seisukohast pole erilist vahet, kas on tegemist parem- või vasakpoolsetega, kas püütakse midagi kinni mätsides head nägu teha või on kehva ilme taga peidus puhas südametunnistus.

      Ühiselamupäev algab pühaliku lipuheiskamistseremooniaga. Loomulikult mängitakse hümni. Nii nagu spordiuudistest ei saa lahutada marsimuusikat, nii ei saa lipuheiskamistseremooniast lahutada riigihümni. Lipuvarras asub sisehoovi keskel, nii et seda võib näha iga ühiselamutiiva akendest.

      Riigilipu heiskamine oli ühiselamu idatiiva (selle, kus mina elasin) ülema kohustus. Ta on umbes kuuekümne ringis kõrget kasvu ja terava silmavaatega meesterahvas. Üsnagi karmidena näivatesse juustesse on segunenud pisut halli, päevitunud kaelal paistab pikk arm. Käisid jutud, et ta oli maaväe Nakano luurekooli kasvandik, aga ka selle kohta ei oska ma öelda, kui palju on siin tõtt või valet. Ja vahetult tema kõrval seisab tseremoonia abilise moodi ülesannetes kooliõpilane. Sellest õpilasest ei tea õieti keegi midagi. Ta on ümmargune, kannab alati koolivormi. Ma ei tea ta nime ega tea ka seda, millises toas ta elab. Ei sööklas ega pesuruumis ei ole ma teda kordagi kohanud. Ei tea isegi seda, kas ta üldse kooliõpilane ongi. Jah, aga kui otsustada vormiriiete järgi, siis küllap ta ikka õpilane oli. Muud ei oska ma midagi arvata. Ja vastandina Luurekoollasele on ta lühikest kasvu, pisut prullakas ja heledanahaline. See paar, kellest õõvastavamat olla ei saa, heiskas igal hommikul kell kuus sisehoovis tõusva päikese lippu.

      Päris alguses, kui ma sinna ühikasse kolisin, ärkasin ma puhtalt vaatemängu kurioossuse pärast spetsiaalselt kell kuus üles, et seda patriootlikku tseremooniat jälgida. Kell kuus, peaaegu üheaegselt raadio täistunnisignaaliga, ilmuvad need kaks sisehoovi. Koolivorm kannab vormirõivaste juurde muidugi musti nahkkingi, Luurekoollane kannab kampsunit ja valgeid spordijalanõusid. Sellised näevad nad välja. Koolivormil on käes paulooniapuust lapik karp. Luurekoollasel Sony kassetimängija. Luurekoollane asetab kassetimängija lipuvarda jalamile. Koolivorm avab paulooniakarbi. Karbis on korralikult kokku volditud riigilipp. Koolivorm ulatab aukartlikult lipu Luurekoollasele. Luurekoollane seob lipu nööri külge. Koolivorm vajutab kassetimängija nuppu.

      „Sinu valitsus…”