Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons

müksas Aleksandrit. „Miks te talle ei ütle, seltsimees kapten, et need on venelased?” küsis ta sosinal.

      „Kas sa arvad, et see liigutab Jermenkot?” küsis Aleksander sosinal vastu.

      Aleksander võttis äsja muretsetud välitelefoni kasutades ühendust 28. mittetrahvipataljoni kapteni Groniniga, kes asus Aleksandri positsioonist neli kilomeetrit lõuna pool. Aleksander ei lausunud Groninile sõnagi tapetud NKGB-lastest, kuid palus niipea kui võimalik saata abijõude. Selgus, et sakslastel oli Aleksandri ja Gronini vahel tõepoolest mehi ning abiväe saatmiseks Aleksandrile pidi Gronin läbi Saksa vägede tungima. Gronin suutis oma kurnatud häält siiski sedavõrd tõsta, et karjuda: „Kas sa, kurat, teed nalja – mis abivägesid? Kes sa enda arust oled? Ennem hakkavad lehmad lendama, kui mina sulle abivägesid saadan! Võitle allesjäänud meestega, kuni armee sulle järele jõuab.” Ja ta pani toru kolksti ära.

      Aleksander pani toru õrnalt ära ning tõstis pilgu ja nägi, et Uspenski ja Jermenko vaatavad talle ainiti näkku. „Mida ta ütles, seltsimees kapten?” küsis Uspenski.

      „Ta ütles, et abiväed tulevad mõne päeva pärast. Me peame seni vastu pidama.” Aleksander jõi plaskust sõõmu vett, mühatas – isegi NKGB vesi maitses paremini – ja ütles: „Olgu, Jermenko. Mine ja too mulle nende komandör. Aga võta keegi kaasa.”

      „Seltsimees kapten …”

      „Ei. Sa võtad veel kellegi kaasa. Mõne vaikse ja hea mehe. Ustava mehe, kelle peale võid loota.”

      „Ma tahaksin tema võtta, seltsimees kapten,” ütles Jermenko Uspenskile osutades.

      „Oled sa, kurat, hull või? Mina olen leitnant …”

      „Leitnant!” Seda ütles Aleksander. Ta pani suitsu põlema, vaatas Uspenskile ja seejärel Jermenkole otsa, naeratas laialt ja ütles: „Nooremseersant, sa ei või leitnanti võtta. Ta on minu oma. Võta keegi teine.” Ta pidas pausi. „Võta mõni parem mees. Võta Smirnov.”

      „Tänan usalduse eest, seltsimees kapten,” ütles Uspenski.

      „Võtke heaks, leitnant.”

      Tunni aja pärast tuli Smirnov üksi tagasi. „Kus on nooremseersant Jermenko?”

      „Ta ei vedanud välja,” vastas Smirnov.

      Aleksander oli hetke vait, enne kui küsis: „Ma ei küsinud seda, nooremseersant. Ma küsisin, kus ta on.”

      „Ma ütlesin teile, seltsimees kapten, et ta on surnud.”

      „Ja mina küsisin, kus ta on. Ma küsin, kuni sa mulle vastad. Kus ta on?”

      Smirnov vahtis Aleksandrit hämmeldunud, kergelt solvunud, sõjast kurnatud ilmel. „Ma ei saa aru …”

      „Nooremseersant, kus on surnud nooremseersant?”

      „Seal, kuhu ta kukkus, seltsimees kapten. Komistas miini otsa.”

      Aleksander ajas end sirgu, selg vastu puud. „Sa jätsid oma lahingukaaslase, mehe, kes sind kattis, surnuna vaenlase territooriumile maha?”

      „Jah, seltsimees kapten,” kogeles Smirnov. „Ma pidin sealt tulema saama, et siia tagasi jõuda.”

      „Nooremseersant, sa ei vääri mundrit, mis sul seljas on. Sa ei vääri relva, mis anti sulle emakese Venemaa kaitsmiseks. Jätta langenud sõdur vaenlase territooriumile …”

      „Ta oli surnud, seltsimees kapten,” ütles Smirnov närviliselt.

      „Ja varsti oled ka sina surnud!” käratas Aleksander. „Kes sinu laiba Nõukogude poolele toob? Su kaaslane on surnud. Tema seda ei tee.” Smirnovile viibates lisas ta: „Kao mu silmist.” Siis ütles ta nooremseersandile, kes oli kannal ringi keeranud: „Enne kui lähed, ütle mulle, kas sa märkasid midagi, millest meil kasu oleks. Või läksid vaenlase territooriumile vaid selleks, et sõdur sinna surema jätta.”

      „Ei, seltsimees kapten.” Smirnov ei vaadanud Aleksandrile otsa.

      „Mis ei, seltsimees kapten?”

      „Seltsimees kapten, ma avastasin, et komandör pole sakslane, vaid venelane. Kuigi ma arvan, et nende seas on ka mõni sakslane. Ta karjub meestele käsklusi saksa keeles, aga räägib oma leitnandiga vene keeles. Tal on umbes viiskümmend meest.”

      „Viiskümmend!”

      „Hmm. Nad vaatavad enne igat liigutust tema poole.” Smirnov pidas pausi. „Ma tean, sest me jõudsime talle väga lähedale. Just siis avastasime, et tema telgi ümbrus on mineeritud. Kuid nüüd tean ma, kuhu minna. Ma lähen otsin Jermenko laiba üles, see miin on juba lõhkenud, ja ma arvan, et suudan komandöri telki granaadi visata. Ta lendab õhku ja tema mehed annavad alla.”

      Aleksander oli vait. „Oled sa kindel, et ta on venelane?”

      „Täiesti.”

      Smirnov läks ära. Möödus pool tundi, aga ta polnud veel tagasi jõudnud. Möödus tund, aga ta polnud veel tagasi jõudnud. Kui möödunud oli poolteist tundi ning mets mustendas ja võimatu oli midagi näha, lõi Aleksander Smirnovile käega. See upsakas tobu oli ilmselt veel ühe inimkaotuse hinnaga sakslaste tähelepanu äratanud. Nüüd lebab ta seal surnult ja ootab, et mina ta ära tooksin.

      „Ma lähen, leitnant,” ütles Aleksander. „Kui minuga midagi juhtub, võtad üksuse juhtimise üle.”

      „Seltsimees kapten, te ei või minna.”

      „Ma lähen ega tule enne tagasi, kui emb-kumb meist – kas mina või nende komandör – on surnud. Kuradi Smirnov! Jättis vaese Jermenko metsa,” kirus Aleksander jälle. „Vähemasti pean ma nüüd kaks meest üles leidma. Ma tean, kuhu astun. Oleks mul ometi kuramuse tank. Kui mul oleks tank, poleks ma sellel positsioonil.”

      „Teil oli tank. Kui te poleks iga hinna eest tahtnud üksi jõge ületada, oleks see veel alles.”

      „Ole vait,” ütles Aleksander, võttis püstolkuulipilduja, peitis püstoli ja viis granaati särgi alla ja kohendas kiivrit.

      „Ma tulen kaasa, seltsimees kapten,” ütles Uspenski tõustes.

      „Jah, muidugi,” vastas Aleksander. „Su kähin kostab kuramuse Krakówini välja. Kui ma olen läinud, jää siia ja kasvata endale uus kops. Ma tulen tunni aja pärast tagasi.”

      „Tulge tagasi, seltsimees kapten.”

      Pimeduses, vaikselt nagu amuuri tiiger, liikus Aleksander läbi metsa ja ümber sakslaste laagri väikeste vilkuvate tulede. Tal oli hammaste vahel väike taskulamp, millega ta laipa või segipööratud pinnast otsides alustaimestikku valgustas. Aleksandri püstol oli vinnas ja tal oli nuga käes.

      Ta leidis Smirnovi, kes oli miini otsa sattunud. Meetri kaugusel nägi ta Jermenkot. Ta tegi meeste kohal püstoliga ristimärgi.

      Kui Aleksander oli taskulambi ära pannud, seletas tema silm välul vähem kui viie meetri kaugusel komandöri telki. Ta nägi maapinnal lebavaid miine. Sakslased polnud kiirustades isegi vaevunud neid maasse kaevama. Kui vaid tema mehed poleks kiirustades nende otsa komistanud.

      Ta nägi telgi ees taskulambi välgatust ja üht kogu. Meesterahvas köhatas ja küsis: „Kapten? Kas te olete ärkvel?”

      Aleksander kuulis mehehäält midagi saksa keeles, seejärel vene keeles vastamas. Vene keeles palus kapten sõduril talle midagi juua tuua ja telgist mitte meetritki eemalduda. „Miinid on juba kaks vaenlast tapnud. Kuid neid tuleb veel, Borov. Ma olen hästi peidetud, kuid meil ei tasu riskida.”

      Sellest on abi, mõtles Aleksander nuga hammaste vahele pannes ja granaati võttes. Ta teadis, et peab tegutsema vargsi ja olema väga täpne. Ta ei tohtinud telgist mööda visata.

      Sõdur tuli telgist välja ja andis au, enne kui telgilapatsid sulges. Aleksander valmistus granaadil splinti välja tõmbama. Adjutant ütles: „Ma tulen kohe tagasi, kapten Metanov …”

      Aleksander vajus käratult maha. Ta pillas granaadi käest ja adjutant läks ära.

      Kas