Klaasmeri. Mari Järve

seda veel natukeseks.

*

      Mõne päevaga kujunes Reul ja Aselil laeval välja harjumuspärane tegevuste jada. Nad magasid peaaegu esimese söögikorra kellani – rippvoodis kiikudes tuli hea uni. Pesta sai Klaasmere vähesoolase veega, mida reisijate jaoks igal hommikul vaaditäis pardale vinnati. See oli ebamugav ja iga päev tekkis vähemalt üks piinlik olukord, kus mõni paljas kehaosa soovimatu pilgu alla jäi, aga paari korraga hakkas igaüks sellega harjuma ja pesemisvõimalust kasutati siiski agaralt. Mõnikord tekkis lausa järjekord ning kui Reu ja Asel juhtusid veidi sisse magama, oli puder nende söögisaali jõudmise ajaks ära jahtunud, mis oli muidugi väga halb, sest siis ei kõlvanud see enam üldse süüa.

      Pärast hommikusööki lonkisid nad tekil. Just nimelt lonkisid, sest hommikuti oli rahutus jalgades suurem ja liikumissoovi allasurumine raskem. Reu oli veendunud, et inimesed pole tehtud sellise rõhuvalt piiratud puust, köitest ja purjeriidest maailma jaoks, mis liigub küll ringi, aga on ikkagi vangla. Kuidas mererahvas seda talus? Õnneks püsis vähemalt ilm ilus ja neil ei keelatud tekile tulla.

      Ilusa ilma varjuküljena oli see liigagi rahulik. Piiritaja pidi loovima vastu idakaare tuuli, mis meremeeste sõnul olid sel aastaajal tavalised, ja vahel isegi paigal seisma, sest tuul oli päris vastu või vaikis hoopis. Nende vaevalise edasiliikumise järgi sai varsti selgeks, et seekord võtab reis Tuulde aega hoopis rohkem kui neli-viis päeva – räägiti poolest kuust3 ja isegi rohkemast. Mõnda reisijat tundus see küll häirivat, aga nende väikest seltskonda eriti mitte. Ainult Reu pidi vaevaga alla suruma oma abitu ärrituse, et ta on sunnitud olema oodatust kauem kinni sellel laeval ja nii paljude mererahva liikmete ohtlikus läheduses. Oh, kuidas ta tahtis tagasi kuivale maale! Rääkimata pidevalt närivast ärevusest, mida põhjustas viivitus tema ülesande täitmisel – vahel tundus see, mida ta kaasas kandis, teda lausa põletavat.

      Keskpäeval, kui päike muutus liiga palavaks, läksid nad alla kajutisse ja tukkusid tunnikese, nagu tegid paljud reisijad. Reul oli Aseli imetluseks õnnestunud lahti kangutada kajuti räpane aken – tegelikult polnud see vist lubatud, aga neil oli ükskõik, sest nii pääses umbsesse pugerikku vähemalt veidi õhku.

      Pärast uinakut, viimasel tunnil enne teist söögikorda, mil kõhud juba korisesid, hoolimata teadmisest, et midagi head neid ei oota, lõbustasid Reu ja Asel end sageli sellega, et lugesid kokku, mitu madrust neid hindavalt silmitses, kuigi nad tõepoolest hoidsid eemale ega rääkinud nendega sõnagi. Parim saavutus Aseli väikese liivakella mõõdetava ajavahemiku jooksul oli kolm. Reu arvas, et kui reisijate ja madruste suhtlus poleks nii rangelt keelatud, oleks meeste huvi väiksem, mõeldes sellele, kuidas Kerguse ükskõiksus ja kättesaamatus ainult suurendas külapoiste indu.

      Lõunasöögi ajal ja pärast seda ajasid nad tavaliselt juttu Vede, Peiri ja Farrega, vahel ka mõne teise reisijaga. Õhtul, kui taevas tõmbus tumedamaks, aga reisijatele polnud veel antud käsku kajutitesse minna, seisid Reu ja Asel harilikult ahtrireelingu ääres ja vaatasid helendavat läänetaevast, mille alla, nende pilkude ulatusest välja, jäi kodune kallas. Nad ei rääkinud siis omavahel. Kumbki ei teadnud seda teise kohta, aga mõlemad mõtlesid, et nad pole kunagi oma päevi sellises tegevusetuses mööda saatnud. Mõlemad tundsid end süüdi, ehkki olid kodust ja omade juurest ära tulnud tähtsal põhjusel.

      Öösel, umbes tund enne koitu, tõusis Reu üles nagu kellavärk, läks kajuti akna juurde, sirutas vasaku käe välja ja lõikas sellesse noaga väikese haava. Merre kukkuvate verepiiskade saateks luges ta sõnad, mis muutmisloitsu pikendasid. Patsi tal enam polnud, vale värvi juuksed ulatusid vaevalt poole kaelani, aga verd oli ikka võtta. Selleks ta oligi akna lahti kangutanud, nii ei pidanud kuskilt vereplekke koristama. Hea, et Asel oli ise hoopis teise põhjenduse välja mõelnud. Hea, et mererahva naine teda ei näinud tema turvalise maski taga. Aga halb, et ta ise iga päev Aselit nägi, kogu tema võõrapärasuses ja sõbralikkuses ja aususes.

*

      „Mis see on?” Reu kükitas Aseli juurde, kes uuris reelingu ääres istudes mingit värvilise joonistusega pärgamenti.

      Asel vaatas üllatunult üles. „Klaasmere kaart,” ütles ta.

      Reu tegi kannatamatu liigutuse. „Ja misasi on kaart?”

      Asel otsis sõnu. „Kaart on… noh, nagu pilt. Maadest ja meredest. Vähendatud, et suured maad paberi peale ära mahuks. Umbes nii, nagu kotkas kõrgel lennates maailma näha võiks. Näete, selle kaardi peal on Klaasmeri. Lääs on siin üleval servas, ida all. Siin on Pärl, kust me teele asusime. Mäletate seal selle lahe kuju? Siia on see ka joonistatud, näete? Ja siin on Tuul, kuhu me läheme.”

      Reu vahtis paberit. See ei olnud linnu vaade maailmale, pigem mõne jumala oma. Ta puudutas sõrmega kaardi ülemist serva, mis oli värvitud roheliseks. Seal oli lääs, metsad ja sood, kodu. Aga kaart lõppes üsna varsti pärast Klaasmere, Selge mere rannajoont. Tema kodu polnud sinna joonistatud, see jäi mererahva jumala pilgu alt välja. Jälle oli mererahval midagi imelist, vaevalt arusaadavat, aga kõikjale nende võim ei ulatunud.

      „Ja need on teised linnad?” osutas Reu pruuni ja mustaga joonistatud tillukestele kindlustele.

      Asel noogutas. „Klaasmere linnad. Tuule, Pärli, Linnukalju, Tulesaare, Meresuu.” Ta näitas neid järgemööda ja rääkis nii, nagu loeks salmi. Võib-olla õppisid mererahva lapsed seda juba hällis kiikudes.

      Kust päike tõuseb ja kuhu ta loojub,

      kus on kõigi asjade lõpp ja algus,

      põhjas on mäed ja lõunas meri,

      keskel on vaikne ja selge vesi,

      aga maailma ümbritseb mets.

      Reu raputas pead, et lapsepõlve õpetussalmi mõtteist tõrjuda. „Aga kus on Rõngassaare linn ja sadam?” küsis ta, meenutades Tolgari juttu umbes Klaasmere keskele jäävast rõngakujulisest saarest, mis moodustab kitsast maaribast ümbritsetud suurepärase sadamakoha, kodusadama hulgale sõjalaevadele, millel on sealt lühim tee mistahes linna appi jõuda. Kaardil oli ainus saarel paiknev linn Tulesaare, see saar asus Klaasmere põhjaosas ega olnud sugugi rõngakujuline.

      Asel võpatas Rõngassaare nimetamise peale tuntavalt. „Ookeani põhjas ja neetud,» vastas ta, jälle nagu mingit päheõpitud vormelit lausudes. Tema silmaterad olid laienenud, ta vahtis ainiti Reule otsa.

      Kas ta püüab minu eest mererahva sõjalaevastiku asukohta varjata? Aga nii oleks Asel teinud ainult siis, kui ta oleks aru saanud, kes Reu tegelikult on, ja seda hõimunaine ei uskunud. Ta polnud sõna tähenduses päris kindel, aga tema meelest oli ookean see suur meri lõunas, mida ühendas Klaasmerega ainult Meresuu linna valvatav kitsas väin.

      „Kas Rõngassaar ei olegi siis Klaasmeres?” küsis Reu.

      Asel puhus välja pahvaka hingeõhku, mida ta näis olevat kinni hoidnud. Reu imestuseks ilmus tema näkku pahameel. „Ei! Merejumala nimel, kas teie külas ei õpetata üldse midagi?”

      Hõimunaine raputas arusaamatuses pead.

      „Muidugi ei olnud Rõngassaar Klaasmeres! Kuidas see olekski saanud olla? Tol ajal ei elanud meie rahvas siin. Rõngassaar oli ookeanis, rannikust päris kaugel. See polnud mingi õige saar, vaid ammu kustunud vulkaani serv. Vulkaan on tuldpurskav mägi, saate aru? Ja selle sadam asus otse vulkaanikraatris, kuhu meri oli sisse voolanud. See näitab veelkord, et mõnikord – või tegelikult peaaegu alati – oskasid meie kallid esivanemad valida elamiseks tõeliselt totra koha.”

      Reu mõtles. Rõngassaar ei olnud Klaasmeres, nagu Tolgar oli rääkinud. Mis iganes ka oli sellega juhtunud – mis saab ometi terve saarega juhtuda? –, polnud seda Aseli jutu järgi enam olemaski. Ja just äsja oli ta esimest korda kuulnud mererahva liikme suust sõnu „merejumala nimel”, nüüdki lausutud ärritushetkel. Tolgar oli väitnud, et see on mererahva tavaline, ehkki pisut vanamoodne tervitus.

      Ta valetas mulle.

      Reule meenusid teised apsakad: kahurite pidamine ainult sõjalaevade tunnuseks, Pärli ja Tuule vahemaa ülehindamine, tagantjärele vaadates väga silmatorkav tuletornidega teadete saatmise mainimata jätmine…

3

Üks kuu on suurema kuu täisringi aeg, kakskümmend päeva.