Klaasmeri. Mari Järve

Meresuu linnast,” teatas Peir siis. „Mu kallis kaasa on sealt pärit. Loodetavasti tõestab see sulle, iludus, et kaupmehe naisena ei pea sa ka Pärlis marmelaadist puudust tundma.” Sellega teenis ta põsemusi.

      Reu imestas natuke, et abielupaar nõustub oma tõenäoliselt hinnalist maiustust nii lihtsalt teistega jagama, aga Asel ja Vede ei paistnud leidvat selles midagi kummalist. „Te olete pulmareisil, eks ole?” tähendas Asel.

      Peir noogutas. „Natuke tuleb küll ka äriasju ajada, praegusel kehval ajal ei saa ühtegi reisi tervenisti pühendada ainult lõbule. Mõned uued kontaktid Tuule linnas ei teeks paha.”

      Siis tegi Farre lahti nahkrihma, mis hoidis kastikaane siseküljel kinni peotäit lühikesi metallist pulki, millest igaühel oli otsas kaks teravat haru. Ta jagas need laiali – nähtavasti oli tegu söögiriistadega. Reud haaras jälle võõristus. Söögisaalis kasutusel olevad noad ja lusikad polnud midagi erilist, ehkki mererahva juures olid ka lusikad tehtud metallist. Aga need asjandused siin… Mis inimesed need ometi olid, kes ehitasid oma majad puu asemel külmast kivist, kandsid pikki liikumist takistavaid kleitemantleid ning pidid isegi söömisel kasutama imeliku kujuga metallorkidest abivahendeid? Järsku tekitasid marmelaaditükid temas lausa vastumeelsust.

      Asel ja Vede võtsid söögiriistad vastu, torkasid maiustusi kahe haru otsa, sõid ja kiitsid. Reu kõhkles. Farre pöördus tema poole: „Reu, eks ole? Kui imelik nimi! Võtke ometi marmelaadi!»

      Reu viivitas veel hetke, pani siis oma metallorgi korralikult kastikese kaane küljes oleva rihma vahele tagasi ja võttis ühe marmelaaditüki sõrmedega. See määris ta näpuotsad valge puruga kokku. Maitse oli hapukasmagus ja hea, aga ometi tundus maiustus hamba all kummaline – pooleldi kõva ja pooleldi pehme, veidralt krudisev.

      „Tänan,” ütles ta jäigalt.

      „Talurahvas pole vist marmelaadiga harjunud,” tähendas Peir. „Ega kahvlitega.”

      Farre saatis oma mehele etteheitva pilgu ja Asel kortsutas kulmu. Reule ei tulnud pähegi solvuda. Ta teadis, kes ta on – Kindla, vanem Õiglase nõuandja ja ühe parema sõjamehe tütar, Sootulede hõimu liige. Mingid vihjed tema madalale päritolule mererahva ühiskonnas, millest ta vaevalt arugi sai, ei kõigutanud teda põrmugi. Ta mõistis, et viisakas ja mererahva kommete kohane oleks olnud kasutada kahvlit, aga ta polnud lihtsalt tahtnud. Miks ta pidi kõike tegema nii nagu need võõrad? Selleks, et endale mitte tähelepanu tõmmata ja ülesanne edukalt täita, ütles südametunnistus. Reu lõi pilgu maha, mida teised pidasid haavumise märgiks.

      Pingul vaikuse lõhkus Vede, kes küsis: „Millega te siis peale marmelaadi veel kauplete, Peir?”

      „Viljaga,” vastas kaupmees. „See on Ondeldide ala juba… noh, vähemalt Pärli asutamisest saadik, kui mitte varemgi.” Reu mõtles, et see peab küll olema uhkustamine – tõsi, mererahva linnad polnud vanad, aga vaevalt võis Peir teada oma suguvõsa ajalugu enne linnade asutamist. „Aga see on riskantne äri. Selle aasta suvi on näiteks olnud liiga kuiv, viljasaak jääb väiksemaks kui harilikult. Mitte et kaupmeestele kõrgemad hinnad ei meeldiks, aga sellisel aastal nagu tänavune, tuleb sügisel kogu aeg valvel olla, et teised sinust ette ei jõuaks, muidu ei õnnestu piisavalt vilja kokku osta. Eellepingud ei kata kunagi üle kolmandiku käibest, ja…”

      „Kallis,” ütles Farre naeratades, „nüüd muutud sa tüütavaks.”

      „Kas te uudist kuulsite?” küsis Asel järsku kõigilt.

      „Mis uudist?”

      „Tulesaare hõivas eile koidu ajal Roosad kaljud ja nihutas piiri omavoliliselt kaksteist kilomeetrit lõuna poole.”

      Tõusis üldine nördimuskaja.

      „Misasja?” hüüdis Vede. „Roosad kaljud on alati Pärlile kuulunud!”

      „Millal te seda kuulsite?” küsis Peir, kes paistis olevat peaaegu solvunud, et tema seda uudist juba ei teadnud.

      „Täna hommikul võõrastemajas. See läks mul vahepeal meelest. Keegi ütles, et see olevat eile õhtul tuletornide kaudu läbi tulnud, just enne teadete saatmise aja lõppu.”

      „Kas see on ikka kindel? Miks sellest siis täna hommikul sadamas ei räägitud?” kahtles Peir. „Võiks arvata, et sellest oleks karjutud!”

      „Me tulime ikka päris vara ära, linn magas alles. Ja võib-olla proovitakse seda maha vaikida,” arvas Farre.

      „Edu neile. Paistab, et Tulesaare omad plaanitsesid asja just nii, et sellest võimalikult suur kära tõuseks,” tähendas Vede. „Kui rünnak toimus eile, siis oli teade ilmselt mõeldud kohale jõudma selleks ajaks, kui…”

      „…meie linnapea tagasi jõuab,” lõpetas Asel. „Natuke jäi see küll hiljaks, aga täna on Pärlis kindlasti paras möll.”

      „Hea, et me sealt tulema saime,” pistis Farre.

      „Ega linnapea läbirääkimised ometi halvasti ei läinud?” küsis Peir sarkastiliselt.

      Reu kuulas hoolikalt, ehkki mererahva linnadevahelised piiritülid ei läinud talle eriti korda, kui, siis pigem rõõmustasid teda. Tema tähelepanu oli haaranud miski muu. Mida tähendas see, et teade oli tuletornide kaudu läbi tulnud? Ta ei julgenud küsida, sest talle tundus, et see on midagi, mida kogu mererahvas teab. Ta vaatas edela poole, kuhu jäi kolmest saarest koosnev rühm, millest nad olid hiljuti mööda seilanud. Suurimal saarel seisev tuletorn paistis veel hästi kätte, see plinkis ebaühtlaste vaheaegadega, ehkki oli päev. Kaugemal lõunas, just tema nägemisulatuse piiril, vilkus valgus järgmises tornis.

      Reu ei teadnud, kui kaugel on Roosad kaljud Pärlist, aga linnade maa-alad pidid olema suured. Kui rünnak piiril oli toimunud alles eile, siis kuidas oli teade nii ruttu Pärlisse jõudnud? Nähtavasti sai tuletornide abil päeval, mil laevad ilma nendeta hakkama said, sõnumeid edastada.

      Hõimunaine vaatas uuesti lähedalolevas tuletornis vilkuvat valgust ja teda haaras aukartus. Ta ei saanud isegi aru, kuidas neid päikesevalgusega sarnanevaid sähvatusi tekitati, ja kes teadis, mida need öelda võisid. Tuletornide abil sai mererahvas väga kiiresti saata ühest linnast teise sõjasõnumeid, hoiatusi, appikutseid, mistahes teateid. Ja mida oli metsarahval selle vastu panna? Oh, kui ebapiisavana ta end tuletornidega võrreldes tundis.

*

      „Laevad päästavad varsti otsad lahti,” ütles hoor vaikselt.

      Ratker ei liigutanud end niiskete linade vahel. „Mis su nimi on?” küsis ta pragunenud krohviga laelt.

      „Tirre… Tirasel.” Täisnimi – kas sellepärast, et see kõlas ilusamalt, või selleks, et luua veidigi ametlikkust ja distantsi, kui suguvõsa nime ei sobinud kasutada? Mingit pealehakkamist selles üleni pehme ja magusana tunduvas naises siiski oli. Ta sinatas teda vastu: „Ja sinu, isand?”

      Ratker ronis voodist välja ja hakkas põrandalt oma riideid otsima. „Sa ei räägi nii, nagu Linnukalju tüdrukud. Kust sa pärit oled?” küsis ta ise.

      „Pärlist.”

      Ratker võpatas oma kunagise kodulinna mainimise peale. Kas ta ei tundnud enam ära sealtkandi aktsenti?

      „Lahkusin sealt just möödunud kuul.”

      Vahetada Pärl Linnukalju vastu? Mees raputas uskumatult pead.

      „Liiga palju inimesi tunneb mind seal,” jätkas hoor vaikselt, justkui iseendaga rääkides.

      Aa. Sellest sai Ratker aru.

      Särgipaelu kinni sidudes vaatas mees naist. Kui noor ja ilus too veel oli. Kui noor oli ta isegi, ja samamoodi raisus.

      Mingil arusaamatul ajendil – maailm ei saanud ju muutuda, tal polnud võimalik oma au tagasi saada, see hoor ei saanud olla tema naine – istus Ratker voodiservale ja silitas korra pruuni põske. Pikad kaardus ripsmed võbelesid.

      „Ära jää siia,” ütles mees, mõttetult. Imelik küll, ehkki iha oli vaibunud, võis ta ikka peaaegu kujutleda teistsugust maailma. „Selles linnas närtsivad ilusad asjad ära.”

      Pehme