Mari Järve

Esimene aasta

Mari Järve

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Viiruse leviku tõkestamiseks suletakse linnad karantiini. Kümme inimest, kes on eri põhjustel kodust eemal, otsivad pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kusagil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Iseenda, üksteise ja rüüstajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon äkitselt kokku kukub?

Klaasmeri

Mari Järve

Klaasmeres peegeldub kaks kuud ja selle kallastel elab kaks vaenujalal olevat rahvast. Sisse rännanud mererahvas on metsarahva hõime Klaasmere kallastelt minema tõrjunud, hõimud on vallutajate asulaid üha uuesti rünnanud. Mererahval on linnad, püssid, suured purjelaevad ja ülikoolid, metsarahval ainult vimm, võlukunst ja hõimude salajane koostöö. Tähtsa ülesandega saadetakse üle mere noor metsarahva naine nimega Julgus, kes saab rännata risti läbi mererahva alade, sest oskab nende keelt. Teel kohtab ta teist noort naist, mererahva seast pärit Aselit, kes on endale oma tähtsa ülesande püstitanud. Nad poleks kunagi tohtinud kohtuda, sest nii ei õnnestu kummalgi enam jääda selleks, kes ta on seni olnud. Miks suur hulk mererahvast kolme põlve eest korraga Klaasmere äärde rändas? Kuidas metsarahvas võlukunsti kasutab ja miks nad selle abil mererahvast võitnud pole? Kui palju võib oma vaenlase kohta teada saada, et ta endiselt vaenlaseks jääks? „Mis see on?” Reu kükitas Aseli juurde, kes uuris reelingu ääres istudes mingit värvilise joonistusega pärgamenti. Asel vaatas üllatunult üles. „Klaasmere kaart,” ütles ta. Reu tegi kannatamatu liigutuse. „Ja misasi on kaart?” Asel otsis sõnu. „Kaart on… noh, nagu pilt. Maadest ja meredest. Vähendatud, et suured maad paberi peale ära mahuks. Umbes nii, nagu kotkas kõrgel lennates maailma näha võiks. Näete, selle kaardi peal on Klaasmeri. Lääs on siin üleval servas, ida all. Siin on Pärl, kust me teele asusime. Mäletate seal selle lahe kuju? Siia on see ka joonistatud, näete? Ja siin on Tuul, kuhu me läheme.” Reu vahtis paberit. See ei olnud linnu vaade maailmale, pigem mõne jumala oma. Ta puudutas sõrmega kaardi ülemist serva, mis oli värvitud roheliseks. Seal oli lääs, metsad ja sood, kodu. Aga kaart lõppes üsna varsti pärast Klaasmere, Selge mere rannajoont. Tema kodu polnud sinna joonistatud, see jäi mererahva jumala pilgu alt välja. Jälle oli mererahval midagi imelist, vaevalt arusaadavat, aga kõikjale nende võim ei ulatunud. Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).