Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig

tüdrukud, osalt daamilikes riideis, osalt juba ühemõttelises negližees. Klaverimängija kandis hoolt muusikalise meelelahutuse eest, joodi, tantsiti ja lobiseti, enne kui paarid diskreetselt taandusid magamistubadesse. Mõnedes peenemates majades, eriti Pariisi ja Milaano omis, mis olid omandanud teatud rahvusvahelise tuntuse, võis naiivsem meel sattuda illusiooni rüppe, et ta on külaliseks pisut vallatute seltskonnadaamidega kodus. Väliselt oli tüdrukutel sellistes majades parem põli kui ambulantseil tänavatüdrukuil. Nad ei tarvitsenud hulkuda tuules ja vihmas läbi tänavate saasta. Nad istusid soojas ruumis, kandsid keni riideid, said ohtrasti süüa ja eriti ohtrasti juua. Selle-eest olid nad tegelikult oma perenaiste vangid. Riided, mida nad kandsid, määriti neile perenaiste poolt liiakasuvõtuhindadega kaela ja kostitasu arvestamisel tehti nendega selliseid rehkenduskunsttükke, et ka kõige virgem ja vastupidavam tüdruk pidi jääma teatud mõttes võlavangi ega saanud omal vabal tahtel majast lahkuda.

      Kirjutada mõne sellise maja salajane ajalugu poleks mitte ainult põnev, vaid oma aja kultuuriloo tarvis ka dokumentaalselt oluline, sest neis majades peitusid kõige veidramad, muidu nii rangetele võimudele muidugi mõista hästi tuntud salajused.

      Seal olid salauksed ja eritrepp, kustkaudu kõrgeima seltskonna liikmed – ja nagu sosistati, koguni õukonna omad – võisid harilikele surelikele märkamatult majja astuda. Seal olid peeglitega toad ja niisugused, mis võimaldasid salajast pilku naabertubadesse, kus lõbutsesid aimamatud paarid. Olid olemas ka kõige veidramad riietused nunnarüüst baleriinikleidini mitmesuguste fetišistide jaoks laegastes ootel. Ning see oli toosama linn, toosama seltskond, toosama moraal, mis nördis, kui noored tüdrukud sõitsid jalgrattaga, mis kuulutas teaduse väärikuse teotuseks, kui Freud omal rahulikul, selgel ja sisendaval moel tuvastas tõdesid, mida ei tahetud tõeks võtta, seesama maailm, mis nii pateetiliselt kaitses naise puhtust – aga talus niisugust jõletut enesemüüki, organiseeris seda ja sai selle pealt koguni kasu.

      Ärgu niisiis lastagu end eksitada tolle aja sentimentaalseist romaanidest või novellidest. Nooruse jaoks oli see halb aeg. Noored tüdrukud oli õhukindlalt elust ära lõigatud ja perekonna valve all, nende vaba kehaline ja vaimne areng takistatud, noored mehed jällegi sunnitud ebasiirustele ja salatsemistele moraali poolt, mida keegi tegelikult ei uskunud ega järginud. Eelarvamustevabad ausad suhted, tähendab nimelt need, mis loodusseaduse järgi võinuksid olla noorusele õnnestavad ja õnnistuslikud, said ainult ülivähestele osaks. Ja kes sellest põlvkonnast tahab võltsimatult meenutada oma esimesi kohtumisi naistega, leiab vähe episoode, mida ta tõesti häirimatu rõõmuga võiks meelde tuletada. Sest peale seltskondliku surve, mis sundis üha ettevaatusele ja salatsemisele, varjutas tollal veel üks teine asjaolu ka kõige õrnemail silmapilkudel hinge: nakkusehirm. Ka selles asjas oli tollasel noorusel praegusega võrreldes paheseisund, sest ei tohi unustada, et neljakümne aasta eest olid suguhaigused sada korda levinumad kui praegu ja ennekõike sada korda ohtlikumad ja hirmsamad, sest tollal ei saadud neist veel kliiniliselt jagu. Veel ei mõistnud teadus neid, nagu tänapäeval, nii kiiresti ja radikaalselt kõrvaldada, et nad kujutavad endast vaevalt rohkem kui episoodi. Sellal kui tänapäeval tänu Paul Ehrlichi ravile möödub suuremate ja väiksemate ülikoolide kliinikuis sageli nädalaid, ilma et ordinaariusel oleks näidata oma üliõpilastele värskelt nakatunud süüfilise juhtu, osutas tol ajal sõjaväe ja suurlinnade statistika, et kümnest noorest inimesest oli üks või kaks olnud juba nakkuse ohver. Lakkamatult hoiatati tollal noorust hädaohu olemasolu eest; kes kõndis Viini tänavail, võis lugeda iga kuuenda või seitsmenda maja ukse kõrvalt: naha- ja suguhaiguste eriarst, ja nakkushirmule lisandus veel õudustunne tolleaegse ravi vastikute ja alandavate vormide vastu, millest nüüdismaailm niisamuti enam midagi ei tea. Nädalate viisi hõõruti süüfilisse nakatunu keha elavhõbedaga sisse, mille omakordne tagajärg oli see, et hambad langesid välja ja kaasnes mitmesuguseid muid tervisekahjustusi. Halva juhuse õnnetu ohver ei tundnud end mitte ainult hingeliselt, vaid ka füüsiliselt rüvetatuna, ja isegi pärast säherdust jubedat kuuri ei saanud asjaosaline eluaeg kindel olla, et salakaval viirus oma kapseldumusest iga silmapilk ei virgu ega halva, selgroost lähtudes, liikmeid või pehmita lauba varjus aju. Pole sellepärast ime, et paljud noored inimesed, niipea kui neile pandi vastav diagnoos, haarasid revolvri, sest tunne, et nad on iseendile ja lähedastele eluaegselt ja parandamatult kahtlased, oli neile talumatu. Sellele lisandusid veel muud ikka ainult salaja välja elatava vita sexualis’e mured. Kui püüan ausalt meelde tuletada, ei tea ma vist ühtki oma noorusaastate sõpra, kes poleks kord kahvatult ja endast väljas pilgul tulnud, üks, sest ta oli saanud nakkuse või kartis olevat selle saanud, teine, sest ta oli väljapressimise ohver abordi pärast, kolmas, sest tal polnud raha perekonna teadmata ravikuuri ette võtta, neljas, sest ta ei teadnud, kuidas maksta alimente talle kellegi ettekandja poolt külge poogitava lapse eest, viies, sest talt oli varastatud lõbumajas rahatasku ja ta ei söandanud anda asjale käiku. Tolle pseudomoraalse aja noorus oli niisiis palju dramaatilisem ja teiselt poolt räpasem, palju pingeterikkam, aga ka rõhuvam kui ta õueautorite romaanid ja teatritükid kujutavad. Nagu koolis ja kodus, nii polnud noorusele ka Erose valdkonnas pea iial tagatud mingit õnne, mida tundma nende iga neid õigupoolest määras.

      Kõike seda oli vaja ausas ajastukujutuses alla kriipsutada. Sest sageli, kui vestlen nooremate sõpradega sõjajärgsest põlvkonnast, pean neid lausa vägivaldselt veenma selles, et meie noorus polnud nende omaga võrreldes eelisasendis. Tõsi, riigikodanikena nautisime suuremat vabadust kui nüüdne põlv, keda sunnitakse sõjaväkke, tööüksustesse ja paljudes maades massiideoloogia teenistusse ja kes on õieti kõigis maades antud juhmi maailmapoliitika võimu alla. Meie võisime häirimatult anduda oma kunstile ja oma vaimseile kalduvustele ning kujundada oma eraeksistentsi individuaalsemalt ja isikupärasemalt. Me võisime elada kosmopoliitsemalt, terve maailm oli meile lahti. Võisime reisida passita ja lubatäheta, kuhu meile meeldis, keegi ei uurinud meie meelsust, päritolu, rassi ega usku. Meil oli tõepoolest – ma ei salga seda üldsegi mitte – mõõtmatult rohkem individuaalset vabadust, mida me niihästi armastasime kui ka kasutasime. Aga, nagu Friedrich Hebbel kuskil kenasti ütleb: „Kord pole meil veini, kord pole meil peekrit.“ Harva on ühel ja samal põlvkonnal mõlemad olemas: kui komme annab inimesele vabadust, piirab teda riik, jätab riik talle ta vabaduse, püüab komme teda orjastada. Meie maailmaelamus oli hõlmavam, tänapäeva noorus elab aga rohkem ja teadlikumalt omaenese noorust. Kui ma näen tänapäeva noori oma koolidest ja kolledžitest tulemas, heledad laubad püsti, elevad näod peas, kui ma näen neid koos, poisse ja tüdrukuid, vabas, muretus, seltsimehelikus kambas, valepelgusetu ja häbita ühisõpinguil, sportimas või mängimas, suuskadel üle lume vihisemas, ujulas antiikses vabaduses võistlemas, kahekesi autos maanteel kihutamas, kõigis terve ja muretu elu vormides iga välise ja sisemise koormata vennastunult-õestunult, siis tundub mulle iga kord, nagu ei lahutaks neid mitte nelikümmend, vaid tuhat aastat meist, kes me pidime, et armastada ja armastatud olla, ikka ja alati otsima varju ja peidet. Kogen sügavalt rõõmsal meelel, milline tohutu komberevolutsioon on toimunud nooruse kasuks, kui palju nad on tagasi võitnud vabadust armastuses ja elus ja kui palju noorus on selle uue vabaduse läbi kehaliselt ja hingeliselt tervenenud. Naised on mu meelest kaunimad sest ajast, kui neile on lubatud vabalt näidata oma kehavorme, nende kõnnak on sirgem, silmad heledamad, kõne vähem kunstlik. Milline uudne kindlus on omane noorusele, kes ei pea andma oma tegemise ja tegemata jätmise üle kellelegi muule aru kui iseendale ja oma sisemisele vastutustundele, kes on võidelnud enese vabaks emade ja isade ja tädide ja õpetajate kontrolli alt ega aimagi ammu enam kõiki neid pärsinguid, pelgusi ja pingeid, millega meie arengut koormati, kes ei tea enam midagi kõrvalteedest ja salatsemistest, mille abil meie pidime kui keelatut näppama seda, mida tema tunneb õigusega kui oma õigust. Õnnelikult naudib ta oma aastaid selle hoo, värskuse, hõlpsuse ja muretusega, mis sellele eale vastab. Aga kauneim õnn selles õnnes tundub mulle see, et tal ei tarvitse teistele valetada, vaid ta võib iseenese ees aus olla, oma loomuliku tunde ja ihalduse ees aus olla. Võib olla, et muretuse tõttu, millega tänapäeva noored inimesed sammuvad läbi elu, napib neil aukartust vaimsete asjade ees, mis hingestasid meie noorust. Võib olla, et andmise ja võtmise hõlpus endastmõistetavus on võtnud neilt armastuses midagi ära, mis näis meile eriti hinnaline ja kütkestav, mõne salapärase pelguse- või häbitõrke, mõne õrnuse õrnutsemises. Võib olla isegi, et nad koguni ei aima, kui väga keelatuse värin naudingut suurendab. Aga kõik see tundub mulle olevat tühine lunastava muudatuse