Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig

pealtnäha püsima ja välditi pealegi ohtu, et poiss satub mõne „rafineeritud isiku“ võrku. Üks noorte inimeste valgustamise meetod jäi aga kõigis instantsides ja vormides otsustavalt keelu alla: avalikkuse ja avameelsuse meetod.

      Millised võimalused olid siis kodanliku maailma noorel mehel olemas? Kõigis muis nõndanimetatud alamais seisustes polnud probleem probleem. Maal magas sulane juba seitsmeteistkümneaastaselt tüdrukuga, ja kui ilmnesid tagajärjed, polnud sel mingit tähtsust. Enamikus meie Alpi-külades ületas vallaslaste arv kaugelt abieluliste laste arvu. Proletaarlaskonnas elas tööline enne abiellumisvõimaluse teket naistöölisega „vabas abielus“. Galiitsia ortodokssete juutide juures toodi seitsmeteistkümneaastasele, tähendab vaevalt meheks saanud poisile pruut sängi, ja neljakümneselt võis ta olla juba vanaisa. Ainult meie kodanlikes ringides oli ainus vastuvahend, varane abielu, keelu all, kuna ükski perekonnaisa poleks usaldanud oma tütart kahekümne- või kahekümne kahe aastase noormehe omaks, sest nii „noort“ meest ei peetud veel küllalt küpseks. Ka selles paljastus järjekordne sisemine ebasiirus, sest kodanlik kalender ei lähe looduse omaga hoopiski ühte. Kui mees saab looduses meheks kuue- või seitsmeteistkümneaastaselt, siis seltskonnas ometi alles pärast seda, kui ta on loonud endale sotsiaalse positsiooni, tähendab vaevalt enne kahekümne viiendat või kuuendat eluaastat. Nii tekkis tõelise ja seltskondliku mehekssaamise vahele kuue, kaheksa või kümne aasta pikkune kunstlik vahe, mille jooksul noor mees pidi ise hoolitsema oma „võimaluste“ või „seikluste“ eest.

      Selleks ei pakkunud tollane aeg talle ülemäära rikkalikke võimalusi. Ainult üsna vähesed eriti rikkad noored mehed võisid lubada endale armukese „pidamise“ luksust, see tähendab üürida talle korteri ja katta ta elamiskulud. Samuti täitus ainult üksikute õnnelikkude puhul tolle aja kirjanduslik armuideaal – ainus, mida romaanid kirjeldada tohtisid – , vahekord abielus naisega. Ülejäänud aitasid end enamjaolt poeplikade ja ettekandjatega, mis pakkus vähe sisemist rahuldust. Sest ajal enne naise emantsipeerumist ja tegusat iseseisvat osavõttu ühiskondlikust elust oli ainult kõige vaesemat proletaarset päritolu tüdrukuil ühelt poolt küllaldaselt mõtlematust ja teiselt poolt piisavalt vaba aega põgusaiks ja tõsisemate kavatsusteta suhteiks. Halvasti riides, pärast kaheteistkümnetunnist näruselt makstavat tööpäeva tülpinud ja roiud, hoolitsemata (vannituba oli neil aegadel veel rikaste perekondade privileeg) ning omas ahtas eluringis üles kasvanud, seisid need vaesed olevused oma armukestest nii palju madalamal tasemel, et nad enamasti isegi pelgasid end nende seltsis avalikult näidata. Hoolikas konventsioon oli küll leiutanud selle piinlikkuse tarvis mooduse, nõndanimetatud chambres sépardées, kus võis tütarlapsega tähelepandamatult õhtust süüa. Kõik muu toimus siis pimedate kõrvaltänavate tillukestes hotellides, mis olidki üksnes selle tarvis olemas. Kuid kõik need kohtumised pidid jääma põgusaks ja olema tõelise iluta, rohkem sugulisus kui erootika, sest nad olid alati kiired ja salajased nagu ikka keelatud asi. Oli muidugi veel olemas suhtevõimalus kellegagi noist kahepaikseist olendeist, kes seisid pooliti seltskonnast väljaspool ja pooliti seal sees, näitlejannad, tantsijatarid, kunstnikud, ainsad tolle aja „emantsipeerunud“ naised. Aga üldiselt oli tolleaegse abieluvälise erootilise elu aluseks prostitutsioon. See kujutas endast teatud määral toda pimedat võlvkeldrit, mille kohal laitmatult kiiskava fassaadiga kerkis kodanliku ühiskonna uhkusehoone.

      Prostitutsiooni hiiglalevikust Euroopas enne maailmasõda on praegusel põlvkonnal vaevalt veel kujutlust. Kui praegu võib suurlinnade tänavail kohata prostituute niisama harva kui hobusõidukeid sõiduteel, olid tollal kõnniteed müüdavaist naistest niivõrd täpitud, et raskem oli neid vältida kui neid leida. Lisandusid veel arvukad „kinnised majad“, öölokaalid, kabareed, tantsusaalid oma tantsijataride ja lauljataridega, baarid oma lõbustusneidudega. Igas hinnaklassis ja igal kellaajal oli tollal naiskaupa avalikul pakkumisel saada ja õigupoolest kulus mehel niisama vähe aega naise ostmiseks olgu veerandtunniks, tunniks või ööks kui paki suitsu või ajalehe ostuks. Miski ei tõsta mu meelest rohkem praeguste elamis- ja armastamisvormide suuremat ausust ja loomulikkust kui see, et nüüdisnoorusele on saanud võimalikuks ja peaaegu endastmõistetavaks vältida seda kunagi möödapääsmatut institutsiooni ning et see polnud ei politsei ega seadused, mis tõrjusid prostitutsiooni meie maailmast tagasi, vaid et see ühe pseudomoraali traagiline sünnitis on vähenenud tühiste jäänusteni tänu nõudmise vähenemisele.

      Riigi ja tema moraali ametlik positsioon selle tumeda nähtuse suhtes polnud küll kunagi mugav. Kombluse vaatepunktist ei söandatud avalikult möönda naisele endamüügiõigust, hügieeni vaatekohast ei saanud jällegi prostitutsiooni ära keelata, kuna see kanaliseeris ühiskonnast tüütu abieluvälise suguelu. Nõnda otsisid autoriteedid abi kahepaiksusest, mis seisnes selles, et prostitutsioon jaotati salajaseks, mille vastu riik kui ebamoraalse ja ohtliku vastu võitles, ja lubatud prostitutsiooniks, mis maksu eest äritõendiga varustati. Tüdruk, kes oli otsustanud hakata prostituudiks, sai politseilt vastava kontsessiooni ja selle tõendiks spetsiaalse raamatu. Sellega, et ta astus politsei alluvusse ja nõustus kahekordse arstliku kontrolliga nädalas, oli ta saanud ametiõiguse üürida oma keha iga talle sobiva hinna eest. Teda tunnustati kui ametipidajat teiste ametite seas, kuid – siin tuli moraali kabi nähtavale – ei tunnustatud ometi täiesti. Nii ei saanud näiteks prostituut, kui ta oli müünud oma kauba, tähendab oma keha mõnele mehele ja see keeldus hiljem maksmast talle kokkulepitud tasu, tõsta mehe vastu kaebust. Siis osutus naise kaebus äkki – ob turpem causam, nagu seadus ütles – ebamoraalseks ega leidnud võimude kaitset.

      Juba sellistes pisiasjades oli tunda käsituse kahepaiksus, mis asetas need naised ühelt poolt riiklikult lubatud elukutse raami, kuid jättis nad isiklikult kui heidikud ometi väljapoole üldist õigust. Pärine silmakirjalikkus avaldus aga praktikas, mille järgi kõik need kitsendused puudutasid ainuüksi kõige vaesemaid klasse. Balletitantsijatar, kes oli Viinis kahesaja krooni eest täpselt niisamuti igal kellaajal iga mehe jaoks kättesaadav nagu tänavatüdruk kahe krooni eest, ei vajanud muidugi mõista mingit ametiluba. Suuri poolilmadaame nimetasid ajalehed ratsavõistluste või võiduajamiste kirjeldustes kohal viibinud prominentide seas, sest nemad kuulusid ju juba ise „seltskonda“. Samuti seisid sealpool seadust mõned kõige peenemad vahendajannad, kes varustasid luksuskaubaga õukonda, aristokraatiat ja rikast kodanlust, kuigi kupeldamine oli muidu raskete vanglakaristustega keelatud. Karm distsipliin, kaastundetu järelevalve ja ühiskondlik põlg kehtis ainult tolle tuhandeist ja tuhandeist koosneva väe suhtes, kes pidi oma ihuga ja oma alandatud hingega kaitsma vana, juba jalgealusetut moraalikäsitust armastuse vabade ja loomulikkude vormide vastu.

      See prostitutsiooni päratu sõjavägi oli – niisamuti nagu tõeline armee jaguneb väeliikideks, ratsaväeks, suurtükiväeks, jalaväeks, kindluskahurväeks – jaotatud omadeks alaliikideks. Kindluskahurväele vastas prostitutsioonis kõige täpsemini see rühm, kes pidas teatud tänavaid oma rajoonina täiesti omas valduses. Enamjaolt oli tegemist nende rajoonidega, kus kunagi keskajal oli seisnud võllas või asunud pidalimaja või surnuaed, kus leidsid endale urka ja ulu mitmesuguste põlustatud ametite esindajad, timukad ja muud, niisiis rajoonid, mida kodanlus oli elukohana juba sajandeid vältinud. Seal anti mõned tänavad võimude poolt armuturu tarvis vabaks. Uks ukse kõrval istusid seal nagu Jaapani Yoshiwaras või Kairo Kalaturu ääres veel kahekümnendal sajandil kakssada või viissada naist ridamisi oma maamadalate majade akendel vaatamiseks, odav kaup, mis töötas kahes, päevases ja öises vahetuses.

      Ratsa- või ka jalaväele vastas ambulantne prostitutsioon, lugematud müüdavad tüdrukud, kes otsisid klientuuri tänavatel. Viinis kandsid nad üldiselt „kriipsutüdrukute“ nime, sest nähtamatu kriipsuga märkis politsei neile ära trotuaarilõigu, mida nad tohtisid oma peibutusalana tarvitada. Päeval ja ööl, kuni hommikuhahteni välja lohistasid nad vaevaga ostetud võltselegantsi neil tänavail ka läbi vihma ja külma, väsinud, halvasti mingitud nägu meelitava sundnaeratusega iga mööduja poole pöördumas. Ja kõik linnad tunduvad mulle tänapäeval olevat kaunimad ja humaansemad, sest ajast kui tänavail ei kõnni enam neid karju näljaseid ja rõõmutuid naisi, kes lõbutult pakkusid välja lõbu ja kelle kõndimine ühest tänavanurgast teiseni oli lõppude lõpuks neil kõigil ühiseks ja vältimatuks teeks hospidali.

      Kuid ka neist massidest ei piisanud kestvaks tarbimiseks. Mõned nõudsid suuremat mugavust ja diskreetsust, kui pakkus nende