Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig

ja abitul kombel. Vaevalt leidus planku või kõrvalist ruumi, mis poleks olnud määritud sündsusetute sõnade või joonistustega, vaevalt ujulat, mille naistepoole seintesse poleks puuritud kiikamisauke. Terved tööstusharud, mis on nüüd, tänu kommete loomulikustumisele, lakanud olemast, elasid salaõitsengus, eriti nonde aktifotode tootmine, mida rändkaubitsejad igas võõrastemajas laua alt udemes lõuaga poistele pakkusid. Või sous le manteau pornograafiline kirjandus – sest tõsine kirjandus pidi sunnimoel olema idealistlik ja ettevaatlik – , raamatud halvimast sordist, kehvale paberile trükitud, sandis keeles kirjutatud, kuid ikkagi hiiglamenuga müübuvad, niisamuti kui „pikantsed“ ajakirjad, nagu neid niisama vastikuid ja nilvaseid tänapäeval enam ei leidu. Kõrvuti õueteatriga, mis pidi teenima ajaideaali kõiges selle õilsuses ja lumivalges puhtuses, leidus teatreid ja kabareesid, mis teenisid eranditult kõige labasemat rõvedust; takistatu rajas endale igal pool halb- ja kõverteid ning väljapääse. Nõnda oli see põlvkond, kellele pepsilt keelduti andmast seksuaalkasvatust ja lubamast sugupoolte eelarvamusteta üheskoos viibimisi, lõppkokkuvõttes tuhat korda erootilisemalt disponeeritud kui tänapäeva noorus oma kõrgema armastamisvabadusega. Sest ainult keelatu innustab iha, ainult lubamatu ärritab himusid, ja mida vähem silmad tohivad näha ja kõrvad kuulda, seda enam fantaseerivad mõtted. Mida vähem õhku, valgust ja päikest kehale ligi lastakse, seda umbsemalt hauvad meeled. Kokkuvõttes tekitas see ühiskondlik surve meie noorusele kõrgema kombluse asemel ainult umbusaldust ja kibestust kõigi nende instantside vastu. Oma ärkamise esimesest päevast peale tundsime vaistlikult, et mahavaikimise ja varjamisega püüdis see ebaaus moraal võtta meilt midagi, millele meie eal oli õigus, ning et ta tõi meie aususepüüu ammu ebatõeks muutunud konventsioonile ohvriks.

      See „ühiskondlik moraal“, mis ühelt poolt privatim möönis seksuaalsuse olemasolu ja selle normaalset kulgu, kuid teiselt poolt ei tahtnud seda avalikult mingi hinna eest tunnistada, oli aga isegi kahekordselt valelik. Sest kui see noorte meeste suhtes pigistas ühe silma kinni, kuid teisega pilgutades neid koguni julgustas „endil sarvi maha jooksma“, nagu tollases nöökavas perekonnažargoonis öeldi, sulges see naise suhtes kartlikult mõlemad silmad ja teeskles pimedat. Et mehel olid tungid ning et ta tohtis neid tunda, sellega tuli isegi konventsioonil vaikides nõustuda. Et aga ka naine võiks olla mingil määral nende meelevallas, et loodus vajas oma igavesteks sihtideks ka naissoolist polariteeti, seda ausalt tunnistada tähendanuks patustamist „naise pühaduse“ mõiste vastu. Nõnda seati Freudi-eelsel ajal aksioomina kehtele leppimus, et naissoost olevusel pole kehalisi himusid enne, kui mees on ta äratanud, mis oli ofitsiaalselt muidugi mõista alles abielus lubatud. Kuna aga õhk – ja eriti Viinis – oli ka noil moraalseil aegadel täis ohtlikku erootilist nakkust, pidi heast perekonnast tütarlaps elama sünnist kuni hetkeni, kui ta koos abikaasaga laulatuselt lahkus, täiesti steriilses atmosfääris. Et noori tüdrukuid kaitsta, ei jäetud neid silmapilgukski üksi. Neile anti guvernant, kes pidi hoolitsema selle eest, et nad ei astuks järelevalveta hoidku jumal sammugi uksest välja, neid saadeti kooli, tantsutundi, muusikatundi, ja toodi sealt koju tagasi. Iga raamatut, mida nad lugesid, kontrolliti, ja ennekõike hoiti nad kogu aeg tegevuses, et hälvitada neid võimalikelt ohtlikelt mõtteilt. Nad pandi klaverit mängima ja laulma ja joonistama ja võõrkeeli ja kunstiajalugu ja kirjanduslugu õppima, neid hariti ning hariti üle ja ülemäära. Aga samal ajal, kui neid püüti teha seltskondlikult nii hästikasvatatuiks kui võimalik, kanti murelikult hoolt selle eest, et nad püsiksid kõigis loomulikes küsimustes meile tänapäevaks ettekujutamatus teadmatuses. Heast perekonnast tütarlapsel ei tohtinud olla ettekujutust mehe kehaehitusest, ta ei tohtinud teada, mismoodi lapsed maailma tulevad, sest inglike ei pidanud ju olema üksnes kehaliselt puutumatu, vaid astuma abiellu ka hingeliselt täiesti „puhtana“. Olla hästi kasvatatud tähendas tollal tütarlapse kohta täpselt sedasama, mis olla täiesti eluvõõras, ja see eluvõõrus jäi tolle aja naistele mõnikord eluks ajaks omaseks. Tänini ajab mind naerma groteskne lugu ühe mu tädiga, kes ilmus kella ühe aegu öösel – oma pulmaööl – oma vanemate korterisse ja tõstis lärmi, et ta ei tahtvat enam eluilmas näha seda vastikut isikut, kellele ta mehele pandi, sest see olevat peletis ja hullumeelne: ta olevat tõsimeeli püüdnud naist lahti riietada. Ainult suurivaevu olevat naine selle ilmselgesti haiglase püüde eest jooksu pääsenud.

      Siiski ei saa ma salata, et selline teadmatus andis tolle aja noorele tüdrukule teiselt poolt teatud salapärasusevõlu. Need alles ehmestiivused olevused aimasid, et nende pärise maailma kõrval ja taga oli veel teine, millest nad midagi ei teadnud ega tohtinudki teada, ja see muutis nad uudishimulikuks, ihalevaks, unistavaks ja omal kütkestaval kombel hämmeldunuks. Kui neid tänaval tervitati, siis nad punastasid – kas tänapäeval leidub veel punastavaid tüdrukuid? Kui nad olid omavahel, kihistasid, sosistasid ja naersid nad lakkamatult, nagu oleksid nad pisut joobnud. Täis ootust kõige tolle tundmatu järele, millest nad olid välistatud, kujutlesid nad elu romantiliseks, ja häbenesid ühtlasi seda, et keegi võiks avastada, kui väga nende keha ihaldas õrnusi, millest neil polnud õiget aimu. Lakkamatult virvendas nende olemuses kerge hämmeldusevudin. Nad kõndisid teisiti kui tänapäeva tüdrukud, kelle keha on sportlikult karastatud ja kes liiguvad julgelt ja hõlpsalt noorte meeste kui endataoliste hulgas. Tollal võis tuhande sammu pealt märgata vahet tütarlapse ja naise vahel, kes oli juba meest tundma õppinud. Nad olid rohkem tüdrukud, kui on tüdrukud tänapäeval, olemuselt lähemal kasvuhoonetaimede eksootilisele õrnusele, mis on aretatud klaasi all, kunstlikult soojendatud atmosfääris ja iga tuuleõhu eest kaitstult: teatud kasvatuse ja kultuuri kunstipärane tehisloome.

      Aga niisugust noort tüdrukut tolleaegne ühiskond sooviski, narrikest ja õpetamatut, hästikasvatatut ja aimutut, uudishimulikku ja häbelikku, ujedat ja ebapraktilist, ja niisuguse eluvõõra kasvatuse läbi algusest peale määratut olema omas abielus oma mehe kujundatav ja juhitav. Komme paistis teda hellitavat kui salajase ideaali kehastust, kui naiseliku kombelikkuse, neitsilikkuse ja ebamaisuse sümbolit. Ent milline traagika siis, kui mõni neist noortest tüdrukutest laskis oma aja mööda, kui ta kahekümne viieselt või kolmekümneselt polnud veel tanu all! Sest armutu konventsioon nõudis ka kolmekümneaastaselt piigalt, et ta „perekonna“ ja „kombe“ pärast säilitaks vääramatult ja üha tolle kogenematus-, himutus- ja naiivsusseisundi, mis ta aastatele ammu enam ei vastanud. Kuid siis moondus mahe pilk enamasti teravaks ja julmaks karikatuuriks. Vallaline tüdruk muutus „istuma jäetud“ tüdrukuks, istuma jäänud tüdruk vanatüdrukuks, kelle kallal naljalehtede lame pilge lakkamatult keelt harjutas. Kes tänapäeval lööb lahti aastakäigu ajalehte „Fliegende Blätter“ või mõne muu tolle aja humoristliku väljaande, leiab igast numbrist õudusega kõige juhmimat pilget vananevate piigade aadressil, kelle närvid on sassis ja kes ei oska oma loomulikku armuihalust varjata. Selle asemel et tajuda tragöödiat, mis neis ohverdunud eksistentsides toimus, kes olid pidanud lämmatama endas perekonna ning iseenda hea maine nimel looduse nõude armastuse ja emaduse järele, mõnitati neid mõistmatusega, mis on meile tänapäeval läila. Kuid alati on ühiskond kõige julmem nende vastu, kes reedavad ja paljastavad tema saladuse seal, kus ta sooritab kuriteo ebasiirusega looduse vastu.

      Kui tolle aja kodanlik konventsioon püüdis kramplikult hoida kehtel fiktsiooni, et „heast ringkonnast“ naisel enne abiellumist seksuaalsust ei olevat ega tohtivatki olla – kõik muu tegi tast ebamoraalse isiku ja perekonna heidiku – , oldi noore mehe puhul ometi sunnitud selliste tungide olemasolu möönma. Kuna kogemus näitas, et meheks saanud noori mehi oli võimatu nende vita sexualis’e teoks tegemisel takistada, piirduti tagasihoidliku nõudega: tegelgu nad oma vääritute lõbudega pühitsetud kombluse suhtes extra muros. Nagu linnadel on puhaste ja luksusäridega ning puiesteedega ääristatud tänavate all maa-alused kanalid, mis juhivad ära kloaakide mustuse, nii pidi kogu nooruse suguelu kulgema nähtamatult „seltskonna“ moraalse pealispinna all. Millistesse ohtudesse noor inimene selle läbi paiskus ja millistesse sfääridesse ta sattus, see oli ükskõik. Nii kool kui perekond hoidusid kartlikult noort meest ses asjas valgustamast. Ainult siin-seal leidus viimastel aastatel muretsejaid isasid, „valgustatult mõtlevaid“ isasid, nagu tollal öeldi, kes, niipea kui nad pojal habemevõrset tähele panid, püüdsid teda õigele teele aidata. Kutsuti majaarst, kes viis noore mehe muuseas kuskile tuppa ja puhastas pikalt prille, enne kui alustas ettekannet suguhaiguste ohtlikkusest ning tegi noorele mehele, kes harilikult oli seks ajaks ammu ise endale õppust hankinud,