Millie armuseiklused. Jill Mansell

silmi nagu tummfilmitäht. „Nii nagu ma praegu minestan, pole sa veel kunagi näinud mind minestamas.”

      „Hüva. Sa põrkasid tänaval kokku Jim Davidsoniga ja ta ütles: „Oo, ’alloo, ’Ester, mu kullake, ole nii ’ea ja aita mind, on ju; ma olen pealaest jalatallani koos sooja šokolaadiga ning ei jõuaks sind ära tänada, kui mu puhtaks lakuksid.””

      Ei tea miks, aga Hester oli koomik Jim Davidsonisse sõgedalt armunud. Enne tolle iganädalast saadet „The Generation Game” võttis ta juba aegsasti televiisori ees platsi.

      „Mööda,” ütles Hester. Aga tema häälest aimus kübeke kahetsust.

      „Olgu peale, ei arvanud ära.”

      „Ta on tagasi.”

      Kes? Arnold Schwarzeneggeri terminaator?

      Aga juba oligi Milliel pilt selge. Vaevumärgatav, ent ometi selgesti tajutav rõhk sõnal „ta” andis kõik ära. Ta silmitses Hesterit, kes näis tahtvat lausa nahast välja karata.

      „Oo jumal.” Millie ei saanud midagi parata, et tal vajus süda saapasäärde. „Tahad öelda, et Lucas, jah? Lucas Kemp.”

      Kui jutt juba kord sõgedale armumisele läks, siis jättis Lucas Kemp varju isegi Jim Davidsoni tükkis lotendava võrksärgiga. Aastatel, kui Hesteri hormoonid palavikuliselt möllasid, oli Lucas Kemp olnud tema elu suur armastus. Enamasti tegi niisugune silmanähtav jumaldamine poisile ainult nalja, aga kui ta juhtus olema parajas tujus ning üks kallim oli läinud ja teine alles tulemata, pööras ta oma helduses pisut tähelepanu ka Hesterile, tantsis temaga pidudel, saatis ta hiljem koju ja suudles tal viimse aruraasu peast – niisugune värk.

      Muidugi rippus Hester siis üha kindlamalt poisi küljes. Juba ainuüksi tõik, et Lucas võis käituda temaga nii pinnapealselt, näitas, et poiss on temast igas mõttes üle ning Hester ei ole temasugust peavõitu ära teeninud.

      Lucas Kemp oli uljas ja võluv, tema rohelised silmad olid alati naerukil ja üks suunurk väljakutsuvalt kergitatud. Noil päevil oli ta kasvatanud oma tumedad lokkis juuksed pikaks ja kandis liibuvaid teksasid. Temast õhkus midagi ohtlikku ning see mõjus – Hesterile igatahes küll – vastupandamatult.

      Aga teisalt, mõtles Millie, eks ole sestsaadik juba palju vett merre voolanud. Sellest, kui Lucas pühkis Londoni tuledest peibutatuna Cornwalli tolmu jalgadelt, oli möödas kuus aastat. Võib-olla on tal üle püksivärvli valguv kõhuke ja kiilanev pealagi; ta töötab ehk pangas ja käib vabal ajal keeglit mängimas ning on umbes sama karismaatiline kui vaseliinituub.

      See pole just võimatu, mõtles Millie.

      Aga eriti tõenäoline polnud see samuti.

      „Sul on nüüd lubatud rääkida,” ütles Hester natuke piredalt. „Oleks kena kuulda, mida sina sellest arvad.”

      Olgu.

      Millie mõõtis Hesterit pika pilguga.

      „Aga kuhu jääb Nat?”

      „Nojah!” hüüatas Hester pahuralt. „Oleksin pidanud teadma, et sa tuled lagedale millegi säärasega. Sa kohe pead tema ka mängu tirima, eks?”

      Mõistlikult käituda polnud Milliele just loomuomane, aga ta teadis, et peab selles olukorras esindama mõistuse häält. Hester oli ilmselgelt ohjad käest lasknud.

      „Tule siia ja istu maha.” Ta patsutas enda kõrvale. Ikka veel pissihädas plikakesena jalalt jalale tammuv Hester ei olnud just rahustav vaatepilt. „Nat on tore, sa ju tead seda ise ka. Mõtle, kui kaua sa ootasid, et su ellu tuleks temasugune poiss. Ära kavatsegi seda nüüd untsu keerata.”

      Hester vaatas talle mõistmatult otsa.

      „Kes on öelnud, et ma seda tahan teha?”

      „Hess, kui sa ise ka näeksid, mismoodi sa välja näed.”

      Nad olid olnud liiga kaua sõbrannad, vaat mis. Millie tundis teda läbi ja lõhki. Hester potsatas tema kõrvale istuma, ohkas ja lausus: „Olgu, olgu, tean, et käitun lollisti, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mu tunded pole muutunud.”

      „Nat on nii kena,” tuletas Millie talle meelde. „Ta sobib sulle hästi.”

      „Jah. Nagu salat ja hautatud kana ja klaas mullivett? Aga sellest jääb ju väheks, kas pole? Vahel pead saama ka midagi pahelist ja hõrgutavat, näiteks ämbritäie brüleekreemi.”

      Arvestades, et Nat töötab kokana, oli niisugune võrdlus omal kohal, ehkki ühtlasi oli see ülekohtune. Teisalt jälle: Nati auahnus ei rääkinud just tema kasuks. Napsates lennult pakkumise asuda Glasgow’s L’Amazoni asepeakoka kohale, oli ta muutnud tõelise armastuse raja kaunis okkaliseks.

      Teoreetiliselt oli Hester aru saanud, miks Nat peab minema. Ta oli olnud nõus, et see on kasulik mehe CV jaoks ning pakub talle suurepärase võimaluse omandada kogemusi ühes Šotimaa parimas restoranis, kus töötavad kaks Michelini tärniga kokka ja hirmuäratavalt ülbe peakokk.

      Oojaa, Hester oli suhtunud tema minekusse tõepoolest kenasti. Põhimõtteliselt.

      Ainult et viimasel paaril kuul olid Hesteri põhimõtted hakanud tasapisi pead longu laskma. Ta tundis Natist kohutavalt puudust. Mees lausa tappis ennast, töötades kuus päeva nädalas hommikust õhtuni. Ja umbes nagu jumal, oli Nat seitsmendal päeval omadega nii läbi, et ei jaksanud õieti voodistki tõusta. Hesteri viimane külaskäik oli võtnud palju raha ja aega ning valmistanud tohutu pettumuse.

      Üldjoontes oli Hester avastanud, et nii pööraselt kui sa meest ka ei armastaks, tuleb sul ometi kiusatus virutada talle raske äratuskellaga vastu pead, kui selle kella osutid näitavad pühapäeva pärastlõunal kahte, ent mees norskab ikka veel nagu vedur.

      Lucas seevastu oli esiteks siinsamas Cornwallis ja teiseks ärkvel.

      „Sul on õigus; ma tean, et sul on õigus,” tunnistas Hester. „Ma ei taha Natist ilma jääda.”

      Seda ta tõepoolest ei tahtnud. Nat oli hea huumorimeelega, sõbraliku loomuga ja truu ning voodis suurepärane. Kui ta just ei maganud.

      Kurat, miks pidi Lucas just nüüd lagedale ujuma?

      „Hästi,” vastas Millie, „nimeta summa, mis on nii suur, et sa pole valmis sellest loobuma.”

      „Kaks naela viiskümmend.”

      „Ma räägin tõsiselt.”

      „Kakskümmend naela.”

      „Seda on vähe. Kakssada.” Millie hääl kõlas otsusekindlalt.

      „Lolliks oled läinud või?” hüüdis Hester kohkunult. „Kahesajast naelast ei saa ma küll kuidagi loobuda!”

      „Tore. Selles asja mõte ongi. Katsu siis teha kõik, et sa meie kihlvedu ei kaotaks.”

      „Kihlvedu? Mis pagana kihlvedu?”

      „Sinu ja minu kihlvedu.” Millie oli endale pähe turgatanud mõttest vaimustuses: temal, kelle elus valitses parasjagu täielik meestepõud, polnud ju õigupoolest midagi kaotada. „Ei mingit seksi Cornwallis. Kes seda kokkulepet esimesena rikub, on kihlveo kaotanud.”

      „See pole aus!” vigises Hester. „Aga mis siis, kui Nat saab nädalalõpu vabaks?”

      „Ei saa ta midagi. Sa tead seda ise ka,” tuletas Millie talle kannatlikult meelde. „Aga kui sina peaksid otsustama Glasgow’sse sõita, on sul lubatud temaga seal magada,” lisas ta suuremeelselt. „Sellepärast ma ütlesingi, et Cornwallis ei seksi. Ei sina ega mina. Ning üle piiri Devonisse lipsata pole ka lubatud. Kui seda teed, pead ikkagi maksma.”

      Hester kihistas naerda.

      „Meil on siis mingi tsölibaadikihlvedu või?”

      „Nimeta seda, kuidas tahad. Aga,” Millie vibutas tema poole sõrme, „olgu kohe öeldud, et raha nõuan ma sinult sisse.”

      „Hästi, oleme kokku leppinud.” Ehk on mul säärast ähvardust tarvis, et püsida õigel teel, mõtiskles Hester.