Millie armuseiklused. Jill Mansell

enne kui see armutult mustadele lainetest piitsutatud kaldakividele prantsatab.

      Oh appi; tal läks juba ainuüksi selle peale mõeldes süda pahaks.

      „Kuulge, ma saan väga hästi aru, mida te siin teha proovite,” ohkas naine, „ja olen teile selle pingutuse eest väga tänulik, kullake, uskuge mind, aga tõesti – sellel ei ole vähimatki mõtet.” Nende sõnade juures valgusid tema rohelised silmad jälle vett täis. Värisevi sõrmi kohmitses ta Marlboro-paki kaane kallal, sai selle lahti ja tõmbas sealt kohmakalt ühe sigareti, kusjuures kõik teised libisesid samuti välja ja pudenesid tema jalgade juurde maha nagu mingi lauamängu nupud.

      Millie aitas tal neid üles korjata. Paistes silmalaugude ja meikimata näoga oli naine sootuks teistsugune kui tavaliselt, aga nüüd tundis Millie ta ära. Lopsakad punakuldsed juuksed, rohekaskuldsed silmad, Cartier’ kell ja iseloomulik veidi kähe hääl … Tema ees oli Orla Hart, üks riigi tuntumaid menuromaanide autoreid. Nüüd kolmekümnendate eluaastate teise poolde jõudnud kirjanikult oli juba viisteist aastat ilmunud ridamisi populaarsele maitsele vastavaid kergekaalulisi ilukirjandusteoseid, mis olid toonud talle sisse kenakese varanduse.

      Klõps, tegi välgumihkel, kui Orla süütas sigareti, seitsme minuti jooksul juba kolmanda. Praegu pole ilmselt õige aeg, tuletas Millie endale taktitundeliselt meelde, hoiatada teda, et suitsetamine võib rängalt kahjustada tervist ja tekitada ülahuulele inetuid püstkortsukesi.

      „Kuulge,” Orla osutas meeleheites üle õla. „Ma seisin siin rahumeeli omaette ja ootasin, millal teie abikaasaga ära sõidate. Äkki võiksitegi nüüd minna?” sõnas ta lootusrikkalt. „Oleksin teile väga tänulik, ausõna.”

      „Oh kui tore,” ütles Millie, „ja mis peaks teie arvates minust saama? Peaksin veetma oma ülejäänud elupäevad psühhiaatrite hoole all, vaat mis. Mõelge, mida te ise tunneksite, kui jätaksite mu siia, et saaksin selle kalju servalt alla hüpata.” Ta kergitas kulme ja jäi Orla Hartile küsivalt otsa vaatama.

      Orla raputas ahastuses pead.

      „Sellest pole mingit kasu. Te ei saa aru.”

      „Olgu, eks rääkige siis mulle. Sest kuni te pole seda teinud, ei kavatse ma kuhugi minna.” Istunud ristijalu maha, patsutas Millie julgustavalt enda kõrval rohule. Samal ajal kuulsid mõlemad, kuidas nende taga käivitati mootor ja anti pahuralt gaasi. Järgmisel hetkel tagurdas MG järsult, pööras kruusa laiali paisates tee peale ja kihutas möirates minema.

      „Jumal küll, palun südamest vabandust,” ägas Orla.

      „No nüüd ei lähe ma kohe kindlasti kuhugi,” kehitas Millie õlgu ja patsutas uuesti rohule.

      „Mul on kohutavalt piinlik.”

      „Asjata. Pealegi pole ta üldse mu abikaasa. Ta on kõigest mu poiss. Tegelikult,” parandas Millie ennast, „nüüd ilmselt juba endine poiss.”

      „Ja see on kõik minu süü. Olge hea, võtke sigaretti.”

      Orla põlvitas süüdlaslikult tema kõrvale, tegi kortsunud paki lahti ja vaat et toppis talle suhu peotäie Marlborosid.

      „Tänan, ei – ma ei suitseta. Ja sellest pole midagi, et temast sai mu endine poiss.” Millie naeratas, andes endale aru, et ta ei saa laduda juhtunu eest vastutust Orla Harti õlule. „Tõtt-öelda tegite mulle hoopis teene. See on lausa kergendus.”

      „Olete õnneseen. Et ei võta seda südamesse.” Orla pigistas huuled kõvasti kokku ja tema lõug hakkas värisema.

      Südant rindu võttes – ja valmistudes suruma Orlat ragbivõttega vastu maad, kui too peaks ühtäkki otsustama üle kaljuserva viskuda –, sõnas Millie: „Selles siis asi ongi, eks? Mingis mehes?”

      „Mingis mehes,” nõustus Orla väsinult. „See kõlbab tema iseloomustamiseks vist päris hästi. Issand, kujutan ette, missugune ma välja näen. Ega teil vist taskurätti juhtu olema?”

      Ime küll, aga Millie teksataskus oligi puhas pabertaskurätt. Kui Orla selle vastu võttis ja häälekalt nina nuuskas, tundis Millie endas julgust küsida: „Abikaasa?”

      Õhukesest paberist piisas Orlale ainult üheks nuuskamiseks. Ta pühkis sinise kleidi sabaga silmi ja noogutas.

      „Ilma naljata, kullake, kas te teate, kes ma olen?”

      Korraks mõtles Millie, et raputab pead. Võib-olla raputanukski, kui ta poleks olnud maailma kõige viletsam valetaja.

      „Ausalt öeldes ei tundnud ma teid esialgu ära,” tunnistas ta, „aga nüüd tean küll.”

      Üle Orla näo vilksatas kurb naeratus.

      „Noh, siis te arvatavasti mäletate kogu seda kohutavat sodi, mida ajalehtedes mõni kuu tagasi mu abikaasa üleaisalöömisest kirjutati.”

      „Midagi … justkui meenuks,” vastas Millie areldi.

      „Noorema naisega – üllatus, üllatus. Martine Drew’ nimelisega. Ta on kahekümne seitsme aastane.” Orla võttis sigaretist nii pika mahvi, nagu tahaks selle korraga tervenisti sisse tõmmata. „Aga ma armastan oma meest ja andsin talle seepärast andeks. Tegin kõik, mis seisis minu võimuses, et meie abielu päästa. Muu hulgas jätsin Londoni-elu sinnapaika ja ostsin meile siia maja. Giles oli sellega meeleldi nõus. Ütles, et see polnud midagi enamat kui üürike seiklus ning too naine ei tähenda talle midagi. Ta v-vandus, et nende vahel on k-kõik läbi.”

      „Aga ei ole,” pakkus Millie.

      „Aga ei ole,” kordas Orla nagu kaja ning hõõrus kahvatuid, pisaratest soolaseid põski. „Ajasin täna hommikul ühe vana Londoni-sõbraga telefonis juttu ja ta ütles end olevat kuulnud, et Martine elab nüüd Cornwallis.” Pisarad hakkasid jälle mööda Orla nägu alla nõrguma ja ta hammustas parema nimetissõrme nukki nagu väike laps. „Noh, sellega peaks ju kõik selge olema, eks? Giles polegi temaga suhteid katkestanud. Ta tõi selle naise siia ja seadis ta sisse mingisse kenasse majakesse.” Orla paiskas selle sõna suust nagu püssikuuli. „Oojaa, ning võin kihla vedada, et selle majakese üüri maksab ta minu rahast.”

      Orlale osaks saanud ebaõiglus ajas Millie nii marru, et vist esimest korda elus oli ta suisa keeletu.

      Seda märgates tõmbas Orla ninaga ja tema näole ilmus uuesti too kibedusega tembitud kõver naeratus.

      „Jah, see on halenaljakas – ma tean. Orla Hart, romantiliste menuromaanide kuninganna. Ma teenin endale elatist, mõeldes välja ülikauneid armulugusid ja imepäraseid õnnelikke lõppe, samal ajal kui mu enda abielu on sulaselge sea-p-perse. Oh issand, sel pole mõtet. Ma ei suuda seda kauem taluda. Olen nii õnnetu, et TAHAN AINULT SURRA.”

      Jeerum.

      „Selge,” ütles Millie, kelle meelekindlus oli löönud kõikuma. „Ma saan teist aru. Noh, aga kas teil testament on tehtud?”

      Orla jäi talle otsa vaatama.

      „Mis asi?”

      „Testament. Teate küll: käesolevaga pärandan kogu oma maise vara kohalikule ahvide varjupaigale ning viiskümmend tuhat aastas oma liivahiirele.”

      „Muidugi pole ma teinud mingit testamenti.” Orla võbistas õlgu. „Need on nii morbiidsed.”

      „Nojah, siis teete tema elu küll lihtsaks,” lausus Millie. „Kui te nüüd kaljult alla hüppate, pärib mees kogu teie raha ja lisaks veel maja ning saab pidada oma armukest luksuslikes tingimustes tolle elupäevade lõpuni. Kuulge, tulge õige siia,” ta osutas pöidlaga üle õla sinnapoole, kus seisis kiiskav terrakotakarva Mercedes, „ja siduge oma kallile autole kena läikiv kuldne lint ümber, sest teie abikaasa armukese higised käekesed haaravad selle roolist kinni juba enne, kui jõuavad kõlada sõnad „puhka rahus”. Arvatavasti tuleb ta koos mehega teie matusele,” laskis Millie keelel käia, „ja ei lähe palju aega mööda, kuni nad abielluvad!”

      „Eeeei!” ulgus Orla Hart, haarates endal ümbert kinni ja õõtsudes meeleheites edasi-tagasi. „Ta ei tohi temaga abielluda, ei tohi.”

      „Teid