Millie armuseiklused. Jill Mansell

jätkas ta, „ning kõik need jubedad hallid rinnakarvad tolknesid välja.”

      „Uhuu! Ja tema viskab sulle silma.” Hesteri näos väljendus võidurõõm. „Sa väike häbematane perekonnalõhkuja!”

      „Tuleb siiski tunnistada, et ta ei viska mulle silma. Sylvial hakkas lihtsalt jälle katus sõitma. Nii või teisiti on mul hea meel, et ära tulin.” Millie võbistas kergendustundest õlgu. „Elu on liiga lühike. Tead, ausalt öeldes ei andnud ma endale enne äratulekut arugi, kui väga ma nende kahega koos töötamist jälestasin.”

      „Sa pead endale uue töökoha leidma.”

      „Milles küsimus?” Millie naeratas reipalt, aga ei saanud salata, et see oli tema vabaduse varjukülg. Newquays polnud suvel ehk küll just raske tööd leida, ent need kohad olid enamasti kehvapoolsed.

      Rabada tuli kõvasti, kuid maksti nii vähe, et Victoria-aegse korstnapühkija õpipoisi palk tundus selle kõrval lausa ihaldusväärne.

      Aga ometi – see polnud veel maailma lõpp.

      Millie pani vannivee jooksma, samal ajal kui Hester üritas helistada Glasgow’sse Natile. Mõne sekundi pärast sadas ta sisse vannituppa.

      „Hm. Korterikaaslane ütleb, et Nat on duši all.”

      Visanud püksikud jalast ja mähkinud endale vannilina ümber, sõnas Millie: „See on see uuema aja asi, mida nimetatakse pesemiseks. Seda tehakse tänapäeval juba kõigis paremates perekondades.”

      „Hästi, aga mis siis, kui see pole tõsi?” Hester paistis olevat närvis. „Mis siis, kui mina näen siin vaeva ja olen truu, samal ajal kui tema kepib seal Glasgow’s iga viimast kui ettekandjat? Miks ma pean arvama, et ta mind lihtsalt ei lollita?”

      Jahmunult valas Millie pool pudelitäit The Body Shopi banaanilõhnalist vannivahtu kraanist pahiseva joa alla.

      „Sellepärast, et Nat ei teeks iial midagi niisugust. Ta ei ole selline mees, usu mind!”

      „Sind uskuda? Vaat see on alles nali. Sind – seda häbitut liiderdajat, kes veedab terveid päevi, tehes vanale abielus bossile vasikasilmi.”

      „Lambasilmi,” parandas Millie teda ja proovis varbaga vett. „Ja ära hakka ennast Nati pärast üles kütma. Minuti pärast helistab ta tagasi ja kõik on korras.”

      „Nüüd on sul jälle see haigepõetaja hääl,” kaebas Hester. „Nii mahe ja sulav nagu marmelaadikomm. Aga muide, see teine asi, mille pärast ma tulin. Ma lähen kohe välja, nii et kui Nat ikkagi vaevub tagasi helistama, siis ütle, et läksin jõusaali.”

      „Jõusaali?” Millie, kes valmistus vanni astuma, jahmus. „Aga sa pole enam mitu kuud jõusaalis käinud!”

      „Seda enam on mul vaja nüüd minna ja ennast natuke trimmida.” Hester patsutas oma lamedat kõhtu, näol endaga rahulolev ilme nagu ikka inimesel, kes teab, et ei vaja mingit trimmimist. „Mis siis, et Nat on kaugel – ega ma saa ennast sellepärast veel hooletusse jätta või kuidas?”

      Ei pidanud olema just eriline vaimuhiiglane, et lugeda sellest jutust välja, mida tegelikult oli mõeldud: „Ma ei saa ennast ju hooletusse jätta, nüüd kui Lucas on jälle meie linnas tagasi.” Ja siis veel: kas Lucas polnud ise paras jõusaalihull, meenutas Millie. Hester lootis arvatavasti, et saab seal temaga kokku – täitsa juhuslikult mõistagi, kui pilgud kõhulihaseid pingutava koletu masina kohal korraga kohtuvad …

      „Olgu, ma ei taha hiljaks jääda,” sädistas Hester, andmata Milliele mahti suudki lahti teha. „Näeme, kui tagasi tulen!”

      Nat helistas kakskümmend minutit hiljem. Kuivatades kaelas rippuva käterätiga juukseid, selgitas Millie, kuhu Hester oli läinud.

      „See on nüüd räpase ja ropu telefonikõne vastand,” ütles ta Natile. „Mina tulin just vannist, oleme mõlemad nii puhtad, kui üldse olla saab.”

      „Kas ta läks tõesti jõusaali?” imestas Nat. „Arvasin, et ta jättis selle juba ammu sinnapaika.”

      „Oh, aga kui sa näeksid, missuguseks ta on muutunud: ta on viimase kolme nädalaga tohutult juurde võtnud,” vastas Millie. „Tema rinnad ripuvad, tagumik on nagu kartulikott. Seda on lausa hirmus vaadata.”

      „Aga niisugune on ta ju alati olnud. Miks ma sinu arvates muidu plehku panin?” Siis jätkas Nat juba tõsisemalt: „Kuidas ta tegelikult on?”

      „Kena,” kinnitas Millie. „Pole üldse paks.”

      „Sa tead küll, mida ma mõtlen.” Nat kõhkles viivu. „Ma igatsen tema järele, Millie. Hessist lahus olla on kõige raskem asi, mida mul iial on tulnud taluda.” Järgnes jupike vaikust, siis ütles poiss pooleldi naerdes: „Hea küll, kuula ja pühi pisaraid. Tahtsin vist lihtsalt küsida, kas Hester minu järele ka igatseb.”

      Millie eriskummaline oskus varbaid risti panna oli tuttavates alati vastikushuilgeid esile kutsunud. Õnneks polnud sedapuhku kedagi nägemas, sestap ristas ta need nüüd.

      „Muidugi igatseb. Ta räägib sinust lakkamatult. Oled parim poiss, kes tal üldse kunagi on olnud.”

      „Sina leiad alati need kõige õigemad sõnad.” Nati häälest oli kuulda, et ta naeratab. „Kuule, ütle Hesterile, et helistasin, ja kallista teda minu poolt, eks?”

      „Muidugi mitte füüsiliselt,” kinnitas Millie ning siis helises uksekell. „Oih, ma pean lõpetama, keegi on ukse taga.”

      „Ja mina pean minema tagasi tööle. Proovin homme õhtul uuesti helistada. Lippa siis,” ütles Nat. „Räägime teinekord jälle.”

      „Tšau!” Millie arutles endamisi, kas Hester ikka teab, kuidas tal on vedanud. Miks ei võiks kõik inimesed olla nii meeldivad kui Nat?

      6. peatükk

      Ukse taga lõdises Orla Hart, seljas lootusetult ebapraktiline roosa pitspluus ja pikk õhuline seelik ning jalas hõbedased sandaalid. Ilm oli läinud korraga halvaks ja pahurast tinahallist taevast piserdas alla vihmapiisku.

      Orla kõrval trepil seisis kannu hoidva tüdruku kivikuju.

      Millie ei osanud esimese jutiga öelda midagi muud kui: „Ma ei teadnudki, et väljas sajab.”

      „Noh, nüüd siis tead. Kas ma tohin sisse tulla?”

      Millie astus ukse eest ära ja Orla ukerdas temast mööda kitsukesse esikusse, kivikuju käte vahel. Kergelt hingeldades asetas ta selle põrandale ja pöördus siis Millie poole.

      „Hüva. Viimati, kui ma sind autoga Newquaysse tõin, ei öelnud sa mulle, kus elad.”

      „Sellepärast, et sa tahtsid nii kangesti mulle tänutäheks midagi kinkida,” tuletas Millie talle meelde.

      „Aga sa päästsid ju ometi mu elu!”

      „Ei teinud ma midagi muud, kui istusin ja ajasin sinuga natuke aega juttu. Ma ei tahtnud selle eest mingit tasu.”

      „Pahasti küll.” Kahetsust tundmata patsutas Orla skulptuuri kivist pead. „Juhtusin teda täna hommikul nägema ja mul oli silmapilk selge, et pean ta sulle kinkima. Kas pole taevalik? Mõtle, kui ilus ta sinu aias välja võib näha!”

      Küllap ta juba näeks, mõtles Millie, kui meil ainult aed oleks.

      „See on väga ilus.” Lootes pääseda mingi ime läbi nõnda, et Orla Hart ei märkaks nende tibatillukest tagaaeda, jätkas Millie: „Aga sul poleks olnud tarvis seda osta.”

      Orla raputas märjad juuksed rohekuldseilt silmilt ja vaatas talle tõsiselt otsa.

      „Mäletad, kuidas sa seal kaljutipus ütlesid, et ei saa ära minna, sest südametunnistus ei luba? Ütlesid, et kui laseksid mul alla hüpata, saaks sinust hullumaja kandidaat.”

      „Võisin vist öelda küll.” Millie sikutas hommikumantli vöö kõvemini kinni ja mõtles, et tal on vannis laialijooksnud ripsmetušist kindlasti silmade ümber mustad sõõrid nagu pandal. Loodetavasti ei arva Orla, et ta