Päikesetorm. Åsa Larsson

sa autoga sõita suudad? Kuidas oleks, kui sa sõidaksid Kurravaarasse minu vanaema majja?”

      „Ma lasen ühel sõbral end ära viia.”

      „Hästi. Seal ei ole talvel kunagi kedagi. Võta Sara ja Lova kaasa. Sa ju mäletad, kus võti on. Tee pliidi alla tuli. Ma jõuan pärastlõunal. Kas pead seni vastu?”

      Rebecka pani toru ära ja jäi ainiti telefoni vahtima. Sees oli tühi ja segane tunne.

      „Pagan võtaks, ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta Maria Taubele. „Ta ei pidanud mind isegi paluma.”

      Rebecka heitis pilgu käekellale. Siis sulges ta silmad, hingas nina kaudu sisse, ajas pea püsti, lasi õhu suu kaudu välja ja langetas õlad. Maria oli näinud teda ka varem nii tegemas. Enne läbirääkimisi ja tähtsaid kohtumisi. Või kui ta kuklas tiksuva tähtaja tõttu ööde kaupa töötas.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis Maria.

      „Ma parem ei küsi seda enda käest.”

      Rebecka raputas pead ja pööras pilgu aknast välja, et vältida Maria murelikke silmi. Sisimas hammustas ta kõvasti huulde. Vihm oli järele jäänud.

      „Kullakene, sa ei pea kogu aeg nii tubli olema,” ütles Maria pehmel toonil. „Vahel peab asjadel lihtsalt minna laskma ja kas või natuke karjuma.”

      Rebecka mudis süles oma käsi.

      Minna laskma, mõtles ta. Aga mis siis, kui avastad, et see minek enam ei lõppegi? Ja mis siis saab, kui ei suuda enam karjumist järele jätta? Ühtäkki oled viiskümmend. Rohtusid täis pumbatud. Kusagil hullumajas luku taga. Ja kisa su peas ei vaiki enam iial.

      „See oli Viktor Strandgårdi õde,” ütles ta ja imestas ise, kui rahulikult ta hääl kõlas. „Ta ütles, et tema leidis Viktori kirikust. Ma saan aru, et tema ja ta tütred vajavad praegu tuge, nii et ma võtan mõned vabad päevad ja sõidan sinna. Ma võtan arvuti kaasa ja teen seal tööd.”

      „See Viktor Strandgård oli sealkandis vist päris kuulus?” küsis Maria.

      Rebecka noogutas.

      „Tal oli surmalähedane kogemus ja pärast seda toimus Kirunas religioosne plahvatus.”

      „Ma mäletan,” ütles Maria. „Sellest kirjutati õhtulehtedes. Ta käis taevas ära ja rääkis, et näiteks ei saa seal alla kukkudes haiget, sest maa võtab vastu nagu süli. See oli minu meelest päris tore.”

      „Mhmh,” jätkas Rebecka. „Ja ta ütles, et ta saadeti maapealsesse ellu tagasi, et ta räägiks Jumala suurtest plaanidest seoses kristlusega Kirunas. Seal leidvat aset suur ärkamine, mis levivat põhjast üle maailma. Imed hakkavat sündima, kui kogudused ühinevad ja usuvad.”

      „Mida nad usuvad?”

      „Jumala väge. Visiooni. Viimaks ühinesidki kõik usklikud ja rajasid uue koguduse, Väeallika. Ja sellest peale oli kogu Kiruna üks suur äratuskoosolek. Viktor kirjutas raamatu, mida tõlgiti paljudesse keeltesse. Ta jättis oma õpingud sinnapaika ja hakkas jutlustama. Kogudus ehitas uue kiriku, Kristallkiriku, mis pidi meenutama jääkirikut ja jääskulptuure, mida igal talvel Jukkasjärvis ehitatakse. Eelkõige ei tohtinud see meenutada Kiruna kirikut, mis on seest väga pime.”

      „Ja sina? Kas sa kuulusid ka sinna?”

      „Ma olin Misjonikiriku liige juba enne Viktori õnnetust. Nii et ma kuulusin sinna algusest peale.”

      „Ja nüüd?” küsis Maria.

      „Nüüd olen ma pagan,” naeratas Rebecka rõõmutult. „Pastorid ja kogudusevanemad käskisid mul kogudusest lahkuda.”

      „Miks ometi?”

      „Pikk ja hoopis teine jutt.”

      „Olgu,” ütles Maria venitades. „Mida Måns sinu meelest ütleb, kui sa nii lühikese etteteatamisega vabu päevi küsid?”

      „Midagi ei ütle. Lihtsalt lööb maha, tükeldab ja söödab Nybrovikeni lahe kaladele. Eks ma räägin temaga kohe, kui ta tuleb, aga kõigepealt helistan Kiruna politseisse, et nad Sannat vahi alla ei võtaks, sest see oleks tema jaoks liig.”

      ASEPEAPROKURÖR CARL VON Post seisis Kristallkiriku ukse juures ja vaatas, kuidas Viktor Strandgårdi surnukeha sisse pakiti. Lars Pohjanen, kohtuarst ja peaarst, seisis nagu tavaliselt ja tõmbas suitsu, pomisedes samal ajal käsklusi patoloog Anna Granlundile ja kahele kanderaamiga mehemürakale.

      „Pange juuksed kokku, et need luku vahele ei jääks. Tõmmake kile ümber kogu keha ja tõstke ettevaatlikult, et soolikad välja ei tuleks. Anna, käe võib paberkotti panna.”

      Mõrv, mõtles von Post. Ja veel milline mõrv. Mitte mingi igav lugu suvalisest joodikust, kes oma joomakaaslasest eide pärast nädalast pummeldamist poolkogemata maha lööb. Vaid õudne mõrv. Veelgi parem. Kuulsuse õudne mõrv.

      Ja see kõik oli tema jagu. See kuulus talle. Jäi üle ainult tüüri juurde asuda, prožektorid sisse lülitada ja otseteed kuulsusesse purjetada. Ja siis võis ta siit kaevandusurkast minema kolida. Ta polnud kunagi tahtnud sinna jääda. Aga tema juuraõpingute hinnetest piisas ainult Gällivare kohtuniku koha jaoks. Seejärel sai ta tööd prokuratuuris. Ta oli lugematuid kordi püüdnud Stockholmi tööle saada, aga edutult. Ja aastad lendasid.

      Ta astus sammu kõrvale, et lasta mööda mehed kanderaamiga, millel lebas hoolikalt kilekotti pakitud surnukeha. Peaarst Lars Pohjanen järgnes neile jalgu lohistades, pilk maas ja õlanukid püsti, nagu oleks tal külm. Sigaret tolknes tal endiselt suunurgas. Juuksed, mis muidu olid hoolega ümber palja pealae silutud, rippusid üle kõrvade. Patoloog Anna Granlund tuli tema järel. Tal kandis paberkotti Viktor Strandgårdi käega. Asepeaprokuröri nähes tõmbas ta huuled kriipsuks. Von Post pidas nad kinni.

      „Noh,” ütles ta käskivalt.

      Pohjoneni nägu väljendas arusaamatust.

      „Mida sa praeguseks hetkeks öelda saad?” küsis von Post kannatamatult.

      Pohjanen võttis sigareti pöidla ja nimetissõrme vahele ning imes seda põhjalikult, enne kui raatsis selle oma kitsastest huultest lahutada.

      „Nojaa, ma pole ju veel lahkamisega algust teinud,” vastas ta aeglaselt.

      Carl von Post tundis, kuidas pulss paari pügala võrra kiirenes. Ta ei kavatsenud mingit vastutöötamist ega vigurdamist taluda.

      „Midagi sa ju ometi märganud oled? Ma tahan jooksvalt täielikku infot.”

      Ta nipsutas sõrmi, justnagu illustreerides kiirust, millega info temani peaks jõudma.

      Anna Granlund vaatas neid nipsutavaid sõrmi ja mõtles, et tema nipsutab niimoodi oma koertele.

      Pohjanen seisis vaikides ja vaatas maha. Tema kähisev, pisut liiga kiire hingamine vaikis vaid siis, kui ta sigareti huultele tõstis ja keskendunult suitsu sisse tõmbas. Carl von Posti pilk kohtus Anna Granlundi keevalise pilguga.

      Vaata pealegi, mõtles mees. Aasta tagasi politsei jõulupeol oli su pilk igatahes hoopis teistsugune. Jumal küll, millised sandid ja idioodid teda ümbritsesid. Pohjanen nägi märksa halvem välja kui enne operatsiooni ja haiguslehte.

      „Halloo!” ütles ta käskivalt, kui kohtuarst oli tema arvates piisavalt kaua vaikinud.

      Lars Pohjanen pööras pead ja nägi prokuröri kergitatud kulme.

      „Ainus, mida ma praeguseks tean,” ütles ta oma kareda häälega, mis polnud palju enamat kui vali sosin, „on see, et ta on surnud ja et surm oli vägivaldne. See on kõik, nii et lase meid nüüd läbi, mees.”

      Prokurör nägi, kuidas Anna Granlundi suunurgad temast möödudes allapoole kaardusid, kramplikus katses iga hinna eest naeratust maha suruda.

      „Ja millal ma lahkamisprotokolli saan?” turtsus von Post, püsides neil väljapääsu poole suundudes tihedalt kannul.

      „Siis, kui me oleme lõpetanud,” vastas Pohjanen ja lasi kirikuukse asepeaprokuröri