Päikesetorm. Åsa Larsson

su pluusi, samal ajal kui kusagil väljas käib elu. Ta ei teadnud ise ka, kas viriseda või mässu tõsta, ta jaksas end vaid koju teleka ette lohistada ja lasta selle rahustaval virvendusel end unustusse viia.

      „Kell on kuus ja toome teieni hommikused uudised. Kolmekümnendates eluaastates tuntud usuliider leiti täna varahommikul mõrvatuna Väeallika kirikus Kirunas. Kiruna politsei ei ole veel mõrva kommenteerinud, kuid andis teada, et ühtegi kahtlusalust ei ole kinni peetud ning mõrvarelva ei ole leitud. Viimane uuring näitab, et üha enam valdasid eirab oma kohustusi seoses sotsiaalteenuste seadusega …”

      Rebecka pööras tooli nii ägedalt, et lõi käe vastu aknalauda ära. Ta pani raadio klõpsuga kinni ja ajas seejuures endale kohvi sülle.

      „Viktor!” pahvatas ta. „See ei saa olla keegi teine.”

      Maria vaatas teda imestunult.

      „Viktor Strandgård? Paradiisipoiss? Kas sa tundsid teda?”

      Rebecka ei suutnud Mariale otsa vaadata. Ta jäi ainiti silmitsema kohviplekki seelikul. Nägu kaame ja ilmetu. Huuled kitsad ja kokkusurutud.

      „Muidugi ma teadsin teda. Aga ma pole mitu aastat kodus Kirunas käinud. Ma ei tunne seal enam kedagi.”

      „Kullake, minu poolest võisid sa teda ju mitte tunda, aga kolmekümne sekundi pärast sa minestad. Sa oled näost täiesti valge. Kummarda ette ja pane pea põlvede vahele.”

      Rebecka kuuletus nagu koolilaps. Maria läks tualetti paberit tooma, et Rebecka seelikut halvimast päästa. Kui ta tagasi jõudis, istus Rebecka, selg vastu tooli seljatuge.

      „On sul parem?” küsis Maria.

      „Jah,” vastas Rebecka äraolevalt ja vaatas abitult pealt, kui Maria üritas niiske paberiga tema seelikut puhastada. „Ma tundsin teda,” ütles ta siis.

      „Mhm, selleks polnud just valedetektorit vaja,” vastas Maria pilku kohviplekilt tõstmata. „Kas sa oled kurb?”

      „Kurb? Ma ei tea. Ei, pigem on mul hirm.”

      „Hirm?”

      Maria lõpetas meeleheitliku nühkimise.

      „Mida sa kardad?”

      „Ma ei tea. Et keegi …”

      Rebecka lause katkestas terav telefonihelin. Ta võpatas ja jõllitas telefoni, kuid ei võtnud toru. Pärast kolmandat helinat vastas Maria. Ta pani käe torule, et helistaja ei kuuleks, ja sosistas:

      „See on sulle ja ilmselt Kirunast, sest mingi muumitroll räägib.”

      KUI POLITSEIINSPEKTOR ANNA-MARIA Mella telefon helises, oli ta juba ärkvel. Talvine kuu saatis tuppa ereda valgusjoa. Tundrakased akna taga joonistasid seintele oma moondunud kehadest sinakaid pilte. Ta haaras toru juba enne, kui esimene tirin lõppeda jõudis.

      „Sven-Erik siin, olid juba ärkvel?”

      „Jah, aga alles voodis. Noh?”

      Ta kuulis Robertit ohkamas ja vaatas tema poole. Kas ta ärkas üles? Ei, mehe hingetõmbed olid taas korrapärased ja rasked. Tore.

      „Kahtlane surmajuhtum Väeallika kirikus,” ütles Sven-Erik.

      „Ja siis? Kas sa ei mäleta, et ma olen reedest saadik kontoris tööl?”

      „Ma tean,” ütles Sven-Erik vaevatud häälega, „aga pagan võtaks, Anna-Maria, see on midagi erilist. Tule vähemalt vaatama. Kriminalistid saavad varsti valmis, siis võime sisse minna. Kirikus lamab Viktor Strandgård ja seal on toimunud tõelised tapatalgud. Ma pakun, et tunni aja pärast on kõikvõimalikud telejaamad kaamerate ja muu kupatusega kohal.”

      „Ma olen kahekümne minuti pärast seal.”

      Mida kuradit, mõtles ta. Ta palub minult abi. Ta on muutunud.

      Sven-Erik ei vastanud, kuid Anna-Maria kuulis, kuidas ta vargsi kergendatult hingas, enne kui kõne lõppes.

      Anna-Maria pööras end ja vaatas Roberti magavat nägu. Mehe põsk oli vastu käeselga ja pohlapunased huuled veidi paokil. See, et tema torkivasse vuntsi ja meelekohtadesse olid tekkinud mõned hallid karvad, oli vastupandamatult seksikas. Mees ise vaatas peeglist üha murelikumalt oma kaugenevat juuksepiiri.

      „Kõrb laieneb,” kurtis ta tavaliselt.

      Anna-Maria suudles meest suule. Kõht jäi ette, aga ta ulatas. Kaks korda.

      „Ma armastan sind,” kinnitas mees läbi une. Käsi tuli kobades teki alt, et naist enda vastu tõmmata, ent too oli jõudnud end juba voodiservale istukile ajada. Silmapilk tabas teda kohutav pissihäda. Üks sirtsutamine käis kogu aeg. Ta oli öösel juba kaks korda tualetis käinud.

      Veerand tundi hiljem astus Anna-Maria Väeallika kiriku ees parkimisplatsil oma Ford Escortist välja. Väljas oli ikka neetult külm. Õhk näpistas ja hammustas vihaselt põski. Läbi suu hingates hakkas kurgus ja kopsudes valus. Läbi nina hingates külmusid ninakarvad üksteise külge. Ta tõmbas salli üle suu ja vaatas kella. Kõige rohkem pool tundi, siis ei lähe auto enam käima. Parkimisplats oli suur, seal oli kohti vähemalt neljasajale autole. Tema kahvatupunane Escort tundus Sven-Erik Stålnacke Volvo 740 kõrval nii pisike ja vilets. Muidu oli parkimisplatsil vaid kümmekond lummemattunud autot. Kriminalistid olid järelikult juba ära sõitnud. Ta hakkas mööda kitsast teed üles Sandstensbergeti mäe otsas asuva kiriku poole astuma. Härmatis kattis valge vaabana kaski ja mäe tipus kõrgus tumeda öötaeva taustal tohutu Kristallkirik, ümbritsetud tähtedest ja planeetidest. See seisis seal nagu hiiglaslik helendav jääkuubik ja säras virmalistega võidu.

      Kuradima edev ehitis, mõtles Anna-Maria mäest üles rühkides. See sigarikas kogudus võiks parem natuke lastekaitseorganisatsioonile annetada. Aga eks ole lõbusam vägevas kirikus gospelit laulda kui Aafrikas kaevu puurida.

      Ta nägi eemalt kirikuukse ees seismas oma kolleegi Sven-Erik Stålnacket, konstaabel Tommy Rantakyröt ja inspektor Fred Olssonit. Sven-Erik, palja peaga nagu alati, seisis täiesti liikumatult ja kergelt tahapoole kaldu, käed sügavalt sulejope soojadesse taskutesse surutud. Kaks nooremat meest tema kõrval liikusid erutatult nagu noored innukad koerad. Ta ei kuulnud neid, kuid Rantakyrö ja Olssoni suust tulevate valgete pilvekeste järgi oli aru saada, et nad rääkisid midagi õhinal. Anna-Mariat märgates tervitasid kutsikad teda rõõmsa haukumisega.

      „Tere,” haugatas Tommy Rantakyrö, „mis seis on?”

      „Seis on hea,” hüüdis Anna-Maria heatujuliselt vastu.

      „Varsti on juba nii, et kõigepealt ütled kõhule tere ja veerand tunni pärast tuled sina,” ütles Fred Olsson.

      Anna-Maria naeris.

      Ta kohtas Sven-Eriku tõsist pilku. Mehe suurtesse morsavuntsidesse olid tekkinud väikesed jääpurikad.

      „Aitäh, et tulid,” ütles Sven-Erik. „Ma loodan, et sa oled juba hommikust söönud, sest vaatepilt pole just isuäratav. Kas läheme sisse?”

      „Kas tahate, et jääme teid ootama?”

      Fred Olsson trampis lumes jalgu. Tema pilk käis Sven-Eriku ja Anna-Maria vahet. Sven-Erik pidi ju Anna-Mariat asendama, nii et ametlikult oli tema nüüd boss. Ent kui Anna-Maria ise kohal oli, polnud päris selge, kes otsustab.

      Anna-Maria hoidis suu kinni ja vaatas Sven-Eriku poole. Tema oli lihtsalt seltsiks tulnud.

      „Oleks hea küll, kui jääksite,” vastas Sven-Erik, „et ükski kõrvaline isik sisse ei tuleks, kuni surnukeha on ära viidud. Aga te võite sees seista, kui teil külm on.”

      „Ah ole nüüd, me võime vabalt väljas olla. Ma lihtsalt küsisin,” kinnitas Fred Olsson.

      „Muidugi,” irvitas Tommy Rantakyrö siniste huultega. „Me oleme ju mehed. Mehed ei külmeta.”

      Sven-Erik astus Anna-Maria kannul sisse ja tõmbas raske kirikuukse enda järel kinni. Nad läksid läbi hämara garderoobi. Pikad tühjade riidepuude read kõlisesid nagu tuhm kellamäng õhuliikumises, mis tekkis väljast tuleva külma kohtumisel toasoojusega. Kaks pendelust