Päikesetorm. Åsa Larsson

ja muud sellist. Ja siis ta rääkis, et ta oli taevas. Ta olevat kohanud ingleid ja Jeesust. No ja siis said üks operatsioonil osalenud medõde ja talle otsa sõitnud naine päästetud ja korraga oli kogu Kiruna üks suur usujüngrite koosolek. Kolm kõige suuremat vabakogudust ühinesid üheks Väeallika kirikuks. Kogudus kasvas ja viimastel aastatel ehitasid nad selle kiriku, rajasid oma kooli ja lasteaia, korraldasid suuri äratuskoosolekuid. See toob üle mõistuse palju raha sisse ja siia tuleb inimesi kogu maailmast. Viktor Strandgård on, või õigemini oli koguduses täiskohaga tööl ja andis välja bestselleri …”

      „Taevasse ja tagasi, Heaven and back.”

      „Täpselt. Ta on nende kuldvasikas, temast on kirjutatud nii Expressenis kui ka Aftonbladetis, nii et see lugu jõuab nüüd kindlasti lehtedesse ja telekasse.”

      „Just,” ütles von Post ja tõusis kannatamatul ilmel püsti. „Ma ei taha, et pressile midagi lekiks. Ma tegelen meediaga ise ja ma tahan, et sa raporteerid mulle pidevalt, mis ülekuulamistel ja muidu ilmsiks tuleb, saad aru, kõigest raporteerid minule. Kui ajakirjanikud ühendust võtavad, võid öelda, et ma annan täna kell kaksteist kirikutrepil pressikonverentsi. Mida sa ise järgmiseks teed?”

      „Me peame Viktori õe kätte saama, tema leidis ta. Ja siis tuleb rääkida koguduse kolme pastoriga. Kohtuarst sõidab praegu autoga Luleåst siiapoole, ta peaks iga hetk kohale jõudma.”

      „Hästi. Ma tahan poole kaheteistkümneks raportit surmapõhjuse ja võimaliku sündmuste käigu kohta, ole siis telefoni juures valmis. See on kõik. Kui te olete siin lõpetanud, siis ma vaatan ise veidi ringi.”

      „OLE NÜÜD,” ÜTLES Anna-Maria Mella Sven Erik Stålnackele. „Ikka parem kui purjus mootorsaanijuhte üle kuulata.”

      Tema Ford Escort ei olnud käima läinud ja Sven-Erik sõidutas teda koju.

      Parem ongi, mõtles Anna-Maria. Ma pidingi teda utsitama, et ta ei kaotaks tööisu.

      „See igavene von Postipoiss,” ütles Sven-Erik nägu krimpsutades. „Nii kui mul temaga pistmist on, tahaksin tööl kõige peale sülitada ja lihtsalt viilida, kuni on aeg koju minna.”

      „Ära nüüd rohkem tema peale mõtle. Mõtle parem Viktor Strandgårdi peale. See hull, kes ta ära tappis, on vabaduses ja sina pead ta üles leidma. Las see Postipoiss karjub ja lärmab ja räägib ajakirjanikega. Meie teame, kes tegelikult töö ära teeb.”

      „Kuidas ma saan tema peale mitte mõelda? Ta tiirutab ju pidevalt mul pea kohal nagu kull.”

      „Ma tean.”

      Anna-Maria vaatas autoaknast välja. Tänavaäärsed majad magasid alles pimeduses. Ainult mõned üksikud aknad olid valged. Siin-seal rippusid veel mõned oranžid pabertähed. Sel aastal ei olnud keegi sisse põlenud. Kaklusi ja draamasid oli ette tulnud, aga ei midagi hullemat kui tavaliselt. Tal oli natuke süda paha. Ta oli juba tund aega ärkvel olnud, kuid polnud ikka veel midagi söönud. Ta taipas, et ei jälginud enam Sven-Eriku juttu, ja püüdis nüüd meenutada. Sven-Erik oli küsinud, kuidas tema koostöö von Postiga oli sujunud.

      „Mul ei olnud temaga eriti pistmist,” ütles Anna-Maria.

      „Pagan, Anna-Maria, mul on sinu abi vaja. Selle juhtumi pärast hakatakse meile niigi tohutult survet avaldama ja siis veel see kubjas kukil. Just nüüd kuluks kolleegi tugi ära.”

      „See on nüüd küll puhas väljapressimine.”

      Anna-Maria ei suutnud naeru tagasi hoida.

      „Ma teen, mida vaja. Pressin välja ja ähvardan. Muide, sulle tuleb liigutamine ainult kasuks. Sa võiksid ju vähemalt õega vestlemisel juures olla, kui me ta üles leiame. Aita mul lihtsalt otsa peale saada.”

      „Muidugi aitan. Helista, kui olete ta üles leidnud.”

      Sven-Erik kummardus rooli kohale ja vaatas öötaevasse.

      „On alles kuu,” muheles ta. „Praegu peaks hoopis väljas rebaseid varitsema.”

      ADVOKAADIFIRMAS MEIJER & DITZINGER võttis Rebecka Martinsson Maria Taube käest telefonitoru vastu.

      Mingi muumitroll, oli Maria öelnud. Aga muumitrolle oli ju vaid üks. Ta nägi vaimusilmas tömbi ninaga muuminukku.

      „Rebecka Martinsson.”

      „Siin Sanna. Ma ei tea, kas sa oled juba uudiseid kuulnud, aga Viktor on surnud.”

      „Jah, ma just kuulsin. Tunnen kaasa.”

      Vaistlikult võttis Rebecka laualt pastaka ja kirjutas kollasele lipikule: ütle ei! EI!

      Teises otsas hingas Sanna Strandgård sügavalt sisse.

      „Ma tean, et me pole ammu suhelnud. Aga sa oled siiani mu lähim sõber. Ma ei teadnud, kellele helistada. Mina leidsin Viktori kirikupõrandalt ja ma … aga sa oled võib-olla hõivatud?”

      Hõivatud? mõtles Rebecka ja tundis, kuidas segadus kasvas nagu elavhõbedasammas kuumas termomeetris. Mis küsimus see veel oli? Kas Sanna uskus tõsimeeli, et keegi vastaks sellele jaatavalt?

      „Muidugi mitte, kui sa sellisel puhul helistad,” vastas ta leebelt ja surus käe silmadele. „Nii et sina leidsid ta?”

      „See oli jube,” ütles Sanna madala kõlatu häälega. „Ma läksin hommikul kella kolme paiku kirikusse. Ta pidi minu ja tüdrukutega õhtust sööma, aga jäi tulemata. Siis ma mõtlesin, et küllap ta unustas. Sa ju tead, milline ta on, kui ta üksi kirikus palub, siis ununeb tal aeg ja ruum. Ma ütlen talle ikka, et niimoodi saab kristlane olla ainult siis, kui oled noor, meesterahvas ja sul pole lapsi, kelle eest vastutada. Minul on ainult WC-s aega palvetada.”

      Ta jäi korraks vait ja Rebecka mõtles, kas ta taipas ehk ise, et oli just rääkinud Viktorist nii, nagu oleks too ikka veel elus.

      „Aga siis ma ärkasin keset ööd üles,” ütles Sanna. „Ja justkui tundsin, et midagi on juhtunud.”

      Ta vakatas ja hakkas üht vaimulikku laulu ümisema.

      Rebecka pilk jäi pidama arvutiekraani väreleval tekstil. Tähed vabastasid end oma seostest, grupeerusid ümber ja moodustasid pildi Viktor Strandgårdi verega kaetud inglinäost.

      Sanna Strandgård hakkas uuesti rääkima. Tema hääl oli õhuke nagu septembrijää. Rebecka tundis selle hääle ära. Sileda pinna all virvendas must külm vesi.

      „Ta käed olid maha raiutud. Ja tema silmad olid … ah, see kõik oli nii imelik. Kui ma ta ümber pöörasin, oli ta kukal täiesti … Ma hakkan vist hulluks minema. Ja politsei otsib mind taga. Nad käisid täna hommikul mul kodus, aga ma ütlesin tüdrukutele, et nad oleksid hiirvaikselt, ja me ei teinud ust lahti. Politsei ilmselt arvab, et mina tapsin oma venna. Ma võtsin tüdrukud ja sõitsin kodust ära. Ma kardan väga, et kukun kokku. Aga see pole veel kõige hullem.”

      „Ah nii?” küsis Rebecka.

      „Sara oli juures, kui ma ta leidsin. Jah, Lova ka, aga tema magas kelgu peal kiriku ees. Ja Sara on täielikus šokis. Ta ei räägi. Ma püüan temaga kontakti saada, aga ta ainult istub, vaatab aknast välja ja paneb juukseid kõrva taha.”

      Rebecka tundis, kuidas kõhus keerama hakkab.

      „Jumal küll, Sanna! Otsi abi! Helista psühhiaatriasse ja palu erakorralist abi. Nii sina kui tüdrukud vajate praegu tuge. Ma tean, et see kõlab dramaatiliselt, aga …”

      „Ma ei saa, sa ju tead,” soigus Sanna. „Ema ja isa ütlevad, et ma olen peast segi läinud, ja üritavad mult lapsed ära võtta. Sa ju tead, millised nad on. Ja kogudus on ju täielikult psühholoogide ja haigla ja muu sellise vastu. Nad ei saaks ilmaski aru. Ma ei julge politseiga rääkida, nad teevad kõik ainult hullemaks. Ja ma ei julge telefonile vastata, sest äkki helistab mõni ajakirjanik. Ärkamise alguses oli ju palju selliseid, kes helistasid ja väitsid, et Viktoril on hallutsinatsioonid ja et ta on napakas.”

      „Aga sa ju mõistad, et sa ei saa end varjata,” püüdis Rebecka teda veenda.

      „Ma ei suuda, ma ei suuda,” ütles Sanna