Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

ja siis veel külalised ise. See oli teine kamp segaseid. Küll mõnevõrra etemaid. Ei, miskit oli siin veel valesti. Miskit, mis oli aegapidi aina hullemaks muutunud. See oli ennast tunda andnud juba esimesel külastusel, alanud kananahaga käsivartel, kui Birna nägi hiireskelette. Nüüd oli see kasvanud pidevaks ebamugavustundeks, mida Birna ei osanud lõpuni lahti seletada. Teda ei mõjutanud mitte need naeruväärsed kummitusjutud. Õigupoolest oli ta kindel, et hotellitöötajad olid lood ise välja mõelnud, mingil veidral sisemisel ajel, mis käis küll üle tema mõistuse. Ta võdistas end veel kord, nüüd juba peamiselt selleks, et uuesti mõistusele tulla. Mis kuradi melodraama see õieti oli? Tema, kes ta oli oma sõprade seas tuntud kui inimene, kes seisis kindlalt, sageli igavaltki, kahe jalaga maa peal. Siin tuli tööd teha. Jónas tahtis enamat. Lollpeadele mõeldud hotelliteenusel oli suur turg, mis Birnat iseenesest põrmugi ei üllatanud. Mis teda üllatas, oli see, kui palju raha kõigil neil ullikestel tundus olevat. Jónase hotellitoad ei olnud tasuta, rääkimata töötajate antavatest vaimsetest konsultatsioonidest.

      Birna püüdis naeratada, kui talle meenus, kuidas Eiríkur, hotelli spetsialist aurade lugemise alal, oli ennast üleval pidanud, kui Birna nädala alguse poole kohale jõudis. Ta oli naise käsivarrest kõvasti kinni haaranud ja sosistanud, et tema aura on must. Birnal tuleb ette vaadata. Surm varitseb teda. Meenus Eiríkuri ebameeldiv hingamine ja lõhn, mis meest kõikjal saatis.

      Viis minutit oli läbi. Nüüd mees alles saab peapesu. Birna oleks võinud samal ajal tööd teha; tegemist oli palju ja aeg piiratud. Kui ta poleks sõnumit saanud, oleks ta jätkanud keskendumist uue hoone asukoha probleemil, ja kes teab, võib-olla oleks ta praeguseks juba lahenduse leidnud. Uus hoone pidi seisma omaette, veidi maad peahoonest eemal. Mingil põhjusel ei olnud ta veel suutnud kindlaks määrata, kuidas see täpselt paiknema peaks. Selle koha juures, mis tal sõela peale oli jäänud, häiris teda miski. Või kuidas seda täpsemalt väljendada? Midagi selle krundi juures ehmatas teda, midagi, mis oli valesti. Mis see oli, selles ei osanud ta aga kuidagi selgusele jõuda. Võib-olla oli see kõik ainult rumalus; ta oli lihtsalt üleväsinud pärast rabelemist viimased poolteist aastat. Jónas tahtis arhitekti, kes oma töösse sisse elaks – ja oleks lisaks sellele õigest tähtkujust –, ta soovis, et Birna elaks kohapeal ja oli nõus selle eest maksma. Birna oli nii mõneltki hotellitöötajalt küsinud, kas nendele ka selle maatüki juures midagi taunimisväärset silma hakkab, kuid vastused olid jäänud ebamääraseks. Enamik oli lihtsalt vastu küsinud: miks sa mõnda teist kohta ei vali, kui see koht sind millegagi häirib. Siin on maad küllalt. Aga nad ei saanud temast aru. Nemad said aru sellest, mismoodi tähed ja taevakehad üksteise suhtes asetsevad. Birna aga mõistis seda, kuidas hooned üksteise suhtes asetsema peaksid. See siin oli õige koht ja mõni teine ei saanud jutukski tulla.

      Linnud kriiskasid järjest valjemalt, aga Birna oli liiga sügavalt mõttesse jäänud, et seda õieti tähele panna. Ta astus kobamisi kive mööda edasi rannast ülalpool asuva kruusatee poole. Ühtäkki jäi ta seisma ja kuulatas. Tema selja tagant kostis rannakivide kriuksumist. Ta hakkas juba ümber pöörama ja tundis rõõmu, et saab lõpuks välja elada selle ärrituse, mis temas oli ootamise algusest peale kogunenud. Lõpuks ometi, pagan võtaks. Mees oli kohal. Birna ei olnud end veel päris ümbergi pööranud. Vaatamata lindude kisale kuulis ta selgelt, kuidas löök vihises läbi tuulevaikse mereõhu tema pea suunas ning ta nägi halli kivi samal hetkel, kui see täie jõuga tema laubale kolksatas. Midagi muud ta selles elus enam ei näinud. Kuid ta tundis veel nii mõndagi. Ebaselgel ja unenäolisel moel tundis ta, kuidas teda mööda konarlikku maad lohistati. Ta tundis kananahka, mille külm udu tema paljal ihul esile kutsus, kui tal riided seljast kisti, ning ta tundis suhu imbuva vere rauamaiku ja sellega kaasnevat iiveldust. Tal tõmmati sokid jalast ning jalataldadesse lõikus kohutav valu. Mis toimus? Kõik oli nagu unes, ebatõeline. Birna kõrvadesse kostus hästi tuttav hääl, kuid arvestades toimuvat, polnud see kuidagi võimalik. Birna püüdis midagi ütelda, kuid ei suutnud sõnagi kuuldavale tuua. Tema kõrist vallandus kummaline oie, kuid ta polnud ju oianud. Kõik oli väga imelik.

      Enne kui kõik mustaks muutus, käis tal veel peast läbi, et Kirkjufelli mäe päritolu kohta ei loe tema küll enam kunagi. Mingil veidral põhjusel tundus see talle kõige hullem.

      Needsamad kaks kajakat, keda Birna oli näinud toitu otsides merre sööstmas, ootasid natuke eemal rannal ja jälgisid toimuvat tähelepanelikult läbi udu. Nad ootasid kannatlikult, et rahmeldamine lõppeks. Rand ja meri hoolitsevad omade eest. Siin ei jää keegi nälga.

      Reede, 9. juuni 2006

      3. peatükk

      „Ma ei saa aru, kuhu Birna jääb,” pomises Jónas ja sirutas käe roosimustrilise tassi järele, milles oli aromaatset lürbet, mida ta oli Thórale äsja pikalt ja põhjalikult kirjeldanud. See oli spetsiaalselt valmistatud tee kohalikest taimedest, tee, mis pidi Jónase sõnul kõiksugustest haigustest ja hädadest terveks ravima. Thóra oli tassitäie vastu võtnud ja pisut rüübanud. Maitse järgi hinnates oli tee tõepoolest erakordselt tervislik. „Ma oleksin tahtnud, et te kohtuksite,” lisas Jónas, kui oli võtnud korraliku sõõmu ja asetanud tassi ettevaatlikult alustassile. Selles kõiges oli midagi kohutavalt tobedat: tass ja alustass olid äärmiselt peened, valmistatud üliõhukesest portselanist; tass oli tillukese kõrvaga, mis tundus Jónase suurtes kätes veelgi väiksemana. Mees oli aga kõike muud kui peene kondiga: suurt kasvu, kuid mitte paks, tuulest parkunud näoga ning kogu välimuse järgi otsustades pidi olema tegu mehega, kes pigem lonksab mõne kalatraaleri pardal kruusist hirmkanget kohvi, kui et rüüpab portselantassist joomiseks kõlbmatut taimeleotist, ise äsja joogatreeningult tulnud.

      Thóra naeratas ja kohendas end toolis. Nad istusid hotellis Jónase kabinetis ning Thóral valutas selg pärast pikka autosõitu Reykjavíkist. Reedene liiklus oli olnud tihe ning asja ei teinud paremaks seegi, et Thóral tuli teel linnast välja lapsed nende isa juurde Gardabæri sõidutada. Autod olid teel edasi roomanud ärritava aeglusega ja näis, nagu oleksid kõik Reykjavíki ja selle ümbruskonna elanikud ühes ja samas suunas teele asunud. Seekord polnud küll see päris isa-nädalalõpp, aga Hannes oli tahtnud vahetust teha, sest pidi tuleval nädalal välismaale arstide konverentsile sõitma, ega saanud seetõttu lastega olla. Nii oligi Thóra otsustanud Jónase pakkumise vastu võtta ja nädalavahetuse Snæfellsnesil new-age-hotellis veeta. Tal oli kindel plaan seda võimalust lõõgastumiseks hästi ära kasutada: käia massaažis ja nautida Jónase tõotatud puhkust. Reisi peamine esmärk oli siiski veenda meest loobuma kahjutasunõudest kummituste pärast. Thóra tahtis vestluse niipea kui võimalik katkestada, et oma tuppa pääseda ja väike uinak teha. „Küll ta tagasi tuleb,” ütles Thóra. See oli võetud selgest õhust, sest tegelikult ei teadnud ta arhitektist midagi. Naine võis väga hästi olla parandamatu alkohoolik, oli ehk jälle tsüklisse sattunud ega anna end nüüd nädalate kaupa näole.

      Jónas mühatas põlglikult. „See ei ole tema moodi. Me pidime hommikul uue hoone kavandi esimesed mustandid üle vaatama.” Ta sobras laua peal mingites paberites ja oli arhitekti peale silmanähtavalt ärritunud.

      „Äkki sõitis korraks linna, oli midagi maha unustanud?” küsis Thóra ja lootis, et mees jätab arhitektist rääkimise järele. Väsimusvalu seljas hakkas levima õlgadesse.

      Jónas raputas pead. „Tema auto seisab siin väljas.” Ta põrutas mõlema peopesaga vastu lauaäärt. „Aga mis me sellest. Vähemalt sina oled kohal.” Ta naeratas Thórale. „Ma tegelikult lausa kibelen sulle neid kummituslugusid jutustama, aga las need ootavad sobivamat aega.” Ta vaatas käekella ja tõusis püsti. „Ma pean nüüd ringkäigule minema. Mul on kombeks töötajatega päeva lõpus natuke juttu ajada. Mul tekib majandamisest ja kogu olukorrast parem ettekujutus, kui probleemidest kohe alguses teada saan. Siis on lihtsam sekkuda.”

      Thóra tõusis püsti, vabanemise üle rõõmus. „Mine tingimata. Homme räägime. Ära minu pärast muretse. Mina jään siia kogu nädalavahetuseks ja meil on küllalt aega, et asjad üle vaadata.” Kui Thóra omale käekotti õlale riputas, tundis ta tugevat ebameeldivat lõhna ja krimpsutas nina. „Mis hais see selline on?” küsis ta Jónaselt. „Ma tundsin seda juba parkimisplatsil. Kas siin naabruses on mõni kalaõlivabrik?”

      Jónas ajas nina