Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

mõõdulinti kasutada, et vältida edasisi sekeldusi.” Ta naeratas abielupaarile jahedalt.

      Mees kissitas silmi ja mõtles järele. Ühtäkki ilmus ta näole kurikaval naeratus. „Olgu. Ma saan aru. Me saadame kirja, saame tähitud kirja ja siis on meil kaks kuud aega, mille jooksul meile tuuakse post koju, olenemata sellest, kui kõrgel luuk on. Kas peab paika?” Thóra noogutas pead. Mees tõusis võidurõõmsa naeratusega püsti. „Kes viimasena naerab, naerab paremini! Nüüd ma lähen ja panen kirja posti, aga niipea, kui saan tähtaja teada, paigaldan uksele uue luugi – päris madalale, vahetult lävepaku kohale. Ja kui tähtaeg saab läbi, panen postkasti üles. Tule nüüd, Gerda.”

      Thóra järgnes neile ukseni, kus nad tänasid ja hüvasti jätsid – mees vuhti täis, et kiri ruttu posti saaks ja teine poolaeg tema väikeses sõjas kirjakandjaga võiks alata. Kui Thóra kirjutuslaua juurde tagasi läks, raputas ta inimloomusele mõteldes hämmeldunult pead. Mis kõik inimestele pähe ei tule. Ta lootis, et kirjakandjate töö on vähemalt hästi tasustatud, kuid kahtles selles sügavalt.

      Thóra ei jõudnud veel õieti isteki võtta, kui Bragi, kes oli tema väikese advokaadibüroo kaasomanik, pea ukseavast sisse torkas. Bragi oli vanem mees, kes spetsialiseerus lahutustele – valdkonnale, millesse Thóral polnud vähimatki tahtmist oma nina pista. Tema enda lahutusest oli talle eluks ajaks küllalt. Aga Bragi oli neis küsimustes nagu kala vees ning tal õnnestus erakordselt hästi lahendada ka kõige võimatumad olukorrad ja panna inimesed üksteisega suhtlema, ilma et nad oleksid teineteisele kallale karanud. „Noh, kuidas siis luugiga läks? Kas sulle näib, et oodata on riigikohtu pretsedenti?”

      Thóra naeratas talle. „Ei, nad tahtsid asja üle veel järele mõelda, aga me peame meeles pidama, et arve neile kulleriga läheks. Pole päris kindel, kas sellele aadressile kunagi veel mõni kiri jõuab.”

      „Kuidas ma küll loodan, et nad ükskord lahku lähevad,” ütles Bragi ja hõõrus käsi. „Sellest tuleks alles juhtum, mida annab lahendada.” Ta otsis välja kollase post-it-sedeli ja ulatas Thórale. „See siin helistas, kui sa postiluugirahvaga juttu ajasid. Ta palus sul tagasi helistada, kui sa vabaned.”

      Thóra heitis sedelile pilgu, nime nähes ta ohkas. Jónas Júlíusson. „No väga tore,” ütles ta Bragi poole vaadates „Mida ta õieti tahtis?” Veidi enam kui aasta eest oli Thóra nõustanud seda keskealist rikkurit, kes pidi sõlmima lepingu talumaja ja maatüki ostmiseks Snæfellsnesi poolsaarel. Jónasel oli õnnestunud välismaal lühikese aja jooksul rikastuda. Ta oli spetsialiseerunud kahjumit tootvate raadiojaamade ülesostmisele, nende käimapanemisele ja tohutute kasudega edasimüümisele. Thóra ei teadnud, kas Jónas oli alati vähe imelik olnud või oli mammon ta arunatukese riisunud. Sel ajal, kui Thóral temaga tegemist tuli teha, oli mees ülepeakaela sukeldunud new-age-ideedesse ning kavatses rajada tohutu keskuse või tervisehotelli, kus inimesed saaksid peatuda ja vabaneda kõikvõimalikest füüsilistest ja vaimsetest hädadest alternatiivsete ravimeetodite abil. Thóra vangutas pead, kui ta seda kõike meelde tuletas.

      „Varjatud viga, nagu ma aru saan,” vastas Bragi. „Ta pole kinnisvaraga millegipärast rahul.” Mees naeratas Thórale. „Helista talle ise, minuga ta rääkida ei tahtnud. Tema sõnul on sul praegu Veenus Vähi tähtkujusse liikumas ja sellepärast oled sa hea jurist.” Bragi kehitas õlgu. „Hea horoskoop pole võib-olla üldsegi mitte halvem paber kui õigusteaduskonna lõpudiplom. Mida mina sest tean?”

      „Mäherdune jama,” ütles Thóra ja sirutas käe telefoni järele. Jónas oli alustanud nende koostööd sellega, et lasi koostada Thóra horoskoobi, milles naine jäi heasse valgusesse. Seetõttu ta Thóra palkaski. Thóra kahtlustas, et suuremad bürood olid keeldunud andmast Jónasele infot töötajate täpse sünnikellaaja kohta, nii et ta oli sunnitud pöörduma väiksemate firmade poole. Miski muu oleks vaevalt võinud selgitada, miks tema kaliibriga mees usaldas oma huvid advokaadibüroole, millel oli välja pakkuda kõigest neli töötajat. Ta valis Bragi varesejalgade järgi numbri ning kirtsutas vastust oodates nägu.

      „Halloo,” kostis pehme mehehääl. „Jónas kuuleb.”

      „Tere Jónas, siin räägib Thóra Gudmundsdóttir Kesklinna Advokaadibüroost. Ma sain teate, et sa olid mulle helistanud.”

      „Helistasin jah. Väga hea, et sa mulle tagasi helistad.” Mees ohkas.

      „Bragi, kellega sa ennist rääkisid, nimetas midagi varjatud vea kohta. Mida see asi täpsemalt puudutab?” küsis Thóra ja vaatas Bragi suunas, kes noogutas pead.

      „Tead, see on ikka päris kohutav kohe, ma ütlen. Praeguseks on tulnud ilmsiks suuremat sorti varjatud viga. Ma olen kindel, et müüja oli sellest teadlik, aga minule ei rääkinud. Ma kardan, et see lööb veel kõigil mu plaanidel jalad alt ära.”

      „Milles see viga seisneb?” küsis Thóra üllatunult. Kinnisvara oli enne üleandmist hoolikalt inspekteeritud selleks volitatud järelevalveametniku poolt ning ta oli ise inspektsiooniprotokolli lugenud. Selles polnud välja tulnud midagi ootamatut. Maatükk oli täpselt nii suur, kui müüja oli väitnud, selle juurde kuulusid kõik servituudid, mis olid kirjelduses üles loetletud, ning kaks maja, mis maaga kaasa tulid, olid nii vanad, et polnudki oodata muud, kui et neid on vaja põhjalikult renoveerida.

      „Kas sa mäletad ühte neist vanadest talumajadest, mille juurde ma hotelli ehitasin? Seda, mille nimi on Kirkjustétt?”

      „Jah, ikka mäletan,” ütles Thór. Ja lisas: „Sa ju tead, et mis puudutab kinnisvara võõrandamist, siis peab vea suurus ulatuma vähemalt 10 %-ni tehingu väärtusest, et võiks taotleda kompensatsiooni. Ma ei suuda endale kuidagi ette kujutada, et mõni varjatud viga niivõrd vanas majas ulatuks sellise piirini, kuigi tegemist on tõepoolest suure hoonega. Pealegi peab varjatud veal olema üks omadus, see peab olema – nii nagu nimigi ütleb – varjatud. Inspektori protokoll näitas selgelt, et majad vajavad põhjalikku renoveerimist.”

      „Kõne all olev viga muudab hoone minu vajaduste seisukohalt vaata et kasutamiskõlbmatuks,” teatas Jónas otsustavalt.

      „Ja selles pole mingit kahtlust, et viga on varjatud ning inspektor ei saanud seda avastada.”

      „Mis viga see siis on?” küsis Thóra uudishimulikult. Ainus võimalus, mis talle pähe tuli, oli see, et keset põrandat võis endast märku anda kuumaveeallikas, nagu juttude järgi olevat mõne aja eest Hveragerdis juhtunud. Samas ei mäletanud ta, et kinnisvara oleks asunud seismiliselt aktiivses piirkonnas.

      „Ma tean, et sa pole vaimsetes küsimustes kuigi vastuvõtlik,” ütles Jónas rahulikult. „Tõenäoliselt kukud sa pikali, kui ma sulle ütlen, mis siin lahti on, aga ma palun sul uskuda, mida ma räägin.” Ta vaikis hetke, enne kui oma väitega lagedale tuli: „Siin kummitab.”

      Thóra sulges silmad. Kummitab. No kindlasti. „Või sedasi,” ütles ta telefonitorusse, ise samal ajal oimukohal nimetissõrmega ringe tehes, andmaks Bragile märku, et Jónase mure on ekstsentrilisemat laadi. Bragi liikus lähemale, lootuses Jónase kõnekõminast midagi kuulda.

      „Ma teadsin, et sa oled skeptiline,” torises Jónas. „Aga sellegipoolest on see tõsi ning pealegi on see asi siinkandis hästi teada. Müüja teadis selle kohta kõike, aga ei ütelnud tehingu ajal midagi. Ma loen seda pettuseks, eriti seetõttu, et talle oli teada, millised on minu kavatsused hoonete ja maaga. Siia tulevad väga tundlikud inimesed, ma pean siin silmas nii kliente kui ka töötajaid. Nad tunnevad ennast halvasti.”

      Thóra katkestas teda. „Kuidas need kummitused endast märku annavad?”

      „Majas on kohe selline ebameeldiv õhkkond. Ma võin näiteks nimetada, et asjad kaovad, keset ööd kostab seletamatuid hääli ja mitmed on näinud mööda vilksatamas lapsolendit.”

      „Ja siis?” küsis Thóra. Mis seal erilist on? Ka tema kodus kippusid asjad alailma ära kaduma, iseäranis autovõtmed. Hääli kostus sealgi ööd-päevad läbi ja lapsolendeid vilksatas veel eriti sageli silme eest mööda.

      „Siin ei ole ühtegi last, Thóra. Ei siin ega mujalgi naabruses.”

      Jónas vaikis hetkeks. „See