Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

suutnud jäisele tuulele vastu panna. Tüdruk tundis, et paremas taskus nagu oleks midagi, ning talle meenus ümbrik. Tüdrukut haaras suur mure, mis hetkeks leevendas hirmu mehe ees. Ta oli emale lubanud, et annab ümbriku edasi, ja nüüd näis, et ta peab lubadust murdma. See oli viimane, millest nad olid rääkinud, ja tüdruk mäletas hästi, kui tähtis see oli emale olnud. Ta tundis pisarat mööda põske alla voolamas. Ta ei saanud ümbrikut mehe kätte anda, sest ema oli selge sõnaga öelnud, et seda ta teha ei tohi. Tüdrukuke näris alumist huult ega teadnud, kas tal tuleks midagi ütelda või hoopistükkis vaikida. Ta pigistas silmad kinni ja soovis, et ta ei seisaks siin selle koha peal, vaid lamaks ema kõrval ja kõik oleks nagu varemgi. Ta avas silmad, kuid nemad – tema ja see mees – seisid ikka veel sama koha peal. Lootusetus sai tüdruku üle võitu ning ta nuttis hääletult, lastes pisaratel mööda põski salli sisse voolata.

      Mees haaras tal õlast. „Nüüd võtab Jumal sind hästi vastu. Kas sa mõnda palvet tead?” Tüdruk noogutas ebakindlalt. „Hästi.” Mees vaatas avausse sisse. „Nüüd lähed sa sinna alla ja siis tuleb Jumal sulle järele. Seni, kuni ta tuleb, tasuks sul neid palveid lugeda. Sul hakkab külm, aga sa jääd kindlasti magama, ja enne kui sa arugi saad, oled sa taevas ema juures.”

      Tilluke tüdruk hakkas ühtäkki tugevalt nuuksuma, kuigi ta tegi, mis suutis, et ennast valitseda. Midagi oli valesti. Kui Jumal nii hea on, miks ta talle siis kohe ei võinud järele tulla? Miks ta pidi sinna musta auku minema? Ta kartis pimedust ja see oli kolliauk. Ema oli talle seda ütelnud. Tüdruk vaatas mehe poole ja mõistis, et auku läheb ta tahes-tahtmata. Tal polnud pääsu. Mees võttis tüdrukul kaenla alt kinni ja tõstis ta õhku. Laps pööras pead, et veel viimast korda kodutalu näha, ning vaatas imestades nende poole avanevat pööninguakent. Selle taga seisis keegi ja jälgis toimuvat. Aken oli liiga määrdunud ja liiga kaugel, et ta oleks näinud, kes see on. Ja kui ta oli üleni augus, ei näinud ta enam sõrmegi suhu pista ning pidi endaga võitlema, et hirm teda täielikult ei neelaks. Jumal on hea. Akna taga ei olnud kummitus. Jumal on hea. Ja vaikne kaeblik nutt, mida nüüd ühtäkki august kostma hakkas, ei kuulunud mõnele ammu surnud lapsele. Jumal on hea. Ema oli talle seda ütelnud.

      Augus sees oli palju külmem kui väljas. Tüdruk proovis istuda, kuid põrand oli veelgi külmem kui autoiste. Ta mähkis käed ümber keha. Luuk tõmmati kinni ja hetk enne selle sulgumist kuulis ta meest ütlemas: „Õnn kaasa. Tervita oma ema. Ja Jumalat. Vaata siis, et sa piisavalt palvetad.”

      Kõik muutus mustaks. Tüdruk püüdis loomulikumalt hingata, kuid tugevad nuuksed segasid. Kõige halvem oli see, et ümbrik jääbki nüüd edasi andmata. Ta pigistas silmad kinni, sest tundis end rahulikumalt, kui kujutles, et on valge. Võib-olla tuleb keegi talle järele, inimene akna taga tuleb ja päästab ta siit kindlasti välja. Loodame, loodame, loodame. Ta ei tahtnud siin enam olla. Ta pani käed kokku.

      Veel kord, kui lähen puhkama,

      su poole südant tõstan ma

      ja tänan iga anni eest,

      mis olen saanud sinu käest.

      Ja kui sind pahandanud ma,

      mul, isa, seda andesta;

      siis rõõmsalt sulen silmad ma,

      mu und jääb ingel valvama.

      Teisipäev, 6. juuni 2006

      1. peatükk

      „Postiluuk,” parandas Thóra ja naeratas viisakalt. „Ametlikes reeglites on selle nimi postiluuk.” Ta osutas väljatrükile enda ees kirjutuslaual ja pööras paberit nõnda, et tekst oli nähtav teisel pool lauda istuvale abielupaarile. Nende suunurgad vajusid veelgi madalamale ning Thóra kiirustas jätkama, enne kui mees jõuab tuua kuuldavale järjekordse vihase kommentaari. „Kui üldine postiteeninduseeskiri 505/1997 asendati eeskirjaga 364/2003, arvati tekstist välja paragrahv 12, mis puudutas postkaste ja postiluuke.”

      „No näed!” hüüdis mees ja heitis oma naisele võiduka pilgu. „Seda ma ütlesin. Nad ei saa, nagu öeldud, meile posti toomist lihtsalt katki jätta.” Ta pööras end Thóra poole, ajas selja sirgu ja ristas rinnal käed.

      Thóra köhatas kergelt. „See pole kahjuks nõnda lihtne. Uus eeskiri viitab selles punktis ehituseeskirjadele, mis puudutavad postiluuke ja nende paigutust. Selle järgi tuleb postiluugid paigutada nii, et vahemaa maapinna ja postiluugi alumise ääre vahel ei oleks väiksem kui 1000 millimeetrit ega suurem kui 1200 millimeetrit.” Thóra tegi jutu sisse lühikese pausi, et hinge tõmmata, kuid ei lasknud vaikusel venida küllalt pikaks, et mees oleks ise jõudnud sõna võtta. „Seaduses nr 12/2002 postiteenuse kohta on seejärel kirjas, et postiteenuse pakkujal on õigus postisaadetised tagasi saata, kui postiluugi paigutus ei järgi ehituseeskirju.”

      Kaugemale ta ei jõudnudki, sest mehel oli hing täis karanud. „Kas te tahate ütelda, et mulle lihtsalt ei tooda minu posti kätte ja kõik ja mul pole võimalik end nende idiootsete eeskirjade vastu mitte kuidagi kaitsta?” Ta puhkis muljetavaldavalt ja vehkis kätega, nagu püüaks end nähtamatute bürokraatide rünnakute eest kaitsta.

      Thóra kehitas õlgu. „Te võite ju lihtsalt postiluugi kõrgemale paigutada.”

      Mees vaatas talle tapahimulise pilguga otsa. „Ja mina veel lootsin, et teist on rohkem kasu, eriti kuna te lubasite, et tutvute küsimusega lähemalt, enne kui me isiklikult kohtume.”

      Selle asemel et eeskirjad kätte haarata ja need mehe vihast hõõguvasse näkku visata, rahuldus Thóra hammaste kiristamisega. „Mida ma ju ka tegin,” ütles ta rahulikult ja manas näole võltsi naeratuse. Ta oli arvanud, et lööb abielupaari pahviks, kui demonstreerib, kuivõrd hästi ta asjaga kursis on ning kui kiiresti ta eeskirjapunkte ette lugeda mõistab. Ta oleks muidugi võinud ise selle peale tulla, et see on üks neist tüütutest juhtumitest, kus tuleb aina mõttetult peaga vastu seina joosta ilma igasuguseid tulemusi saavutamata. Ärritus mehe hääles, kui ta kahe päeva eest advokaadibüroosse helistas, oleks pidanud häirekellad helisema panema. Ohtrasõnaliselt oli ta soovinud õigusabi enda ja oma abikaasa ning postiteenistuse vaheliste erimeelsuste küsimuses. Abielupaar oli äsja kolinud kokkumonteeritavasse majja, mille oli USA-st tellinud ning mis oli jõudnud Islandile täiskomplektis – kuhu muuhulgas kuulus ka ebaseadusliku postiluugiga välisuks. Ühel päeval oli naine tulnud koju ja leidnud välisukselt eest käsitsi kirjutatud sedeli, millel seisis, et neile ei tooda enam posti koju, kuna luuk paikneb uksel liiga madalal. Edaspidi tuli neil niisiis postile postimajja ise järele minna. „Ma ei saa teile anda muud nõu, kui seda, mis on praeguses olukorras kõige õigem. Kohtuasi Islandi posti vastu, mida te mainisite, ei tooks kaasa muud kui edasisi kulutusi. Ma ei soovita ka kinnisvaraametit kohtusse kaevata.”

      „Välisukse väljavahetamine läheb samamoodi raha maksma, sest luuki ei saa ju kõrgemale tõsta. Ma olen seda teile korra juba öelnud.” Mees ja naine vahetasid võidukaid pilke.

      „Välisuks maksab vähem kui kohtuasi, see on kindel.” Thóra ulatas üle laua viimase dokumendi patakast, mille ta oli enne abielupaari tulekut ette valmistanud. „Siin on kiri, mille ma teie nimel koostasin.” Abikaasad kahmasid mõlemad kirja järele, kuid mees oli kiirem. „Postimaja või kirjakandja pole käitunud korrektselt. Te oleksite pidanud saama tähitud kirjaga ametliku teavituse, et postiluuk on paigaldatud eeskirjadevastaselt, ning teile oleks tulnud määrata kindel tähtaeg omapoolsete meetmete tarvituselevõtuks. Posti kandmine ei oleks tohtinud lõppeda enne selle tähtaja möödumist.”

      „Tähitud kirjaga!” kriiskas naine. „Kuidas me selle kätte oleksime saanud, kui meile enam posti ei tooda!” Ta vaatas abikaasa poole, ise enesega rahul. Kuid reaktsioon oli teistsugune kui loodetud ning naise näole ilmus jalamaid seesama hapu ilme, millega ta kontorisse sisse oli kõndinud.

      „Sa ära patra nii palju!” pahvatas mees vihaselt. „Tähitud kirju ei pisteta luugist sisse – nende kättesaamiseks peab allkirja andma.” Ta pööras Thóra poole. „Jätkake.”

      „Kirjas palutakse postimajal käituda korrektselt: saata tähitud kiri, kirjeldada nõutavaid muudatusi ning määrata teie jaoks kindlaks mõistlik tähtaeg. Me nõuame kahte kuud.” Ta osutas kirjale,