Eeslinn. Joakim Zander

lähen vaatan ühte asja,” ütlen ma.

      „Mis asja, bre?” küsivad nad.

      „Ei midagi, tulen kohe tagasi.”

      Lähen risti üle väljaku, mööda kebabirestoranist, kus soomlased end aegamisi surnuks joovad, Süürlasest ja metroo kollasest valgusvihust mööda, jätan selja taha kümnekorruselised majad ja jõuan kolmekorruseliste vahele, nende välisseinu pole peaaegu nähagi kõikide paraboolide tagant, mis luuderohuna maju katavad, need on nagu nostalgilised võrgusilmad, mis viivad tagasi ühte teise aega ja seosesse, tegelikkusesse, mis on võlts ja staatiline nagu muinasjutt.

      Sellest pole lugu, et ma olin ära unustanud, kus Red elab, sest esimese korruse avatud rõduuksest kuulen Ghostface’i ja Trife’i räppimist, Be Easy refrääni räpib kaasa kogu peoseltskond. Näen sind rõdupiirde ääres, sul on liibuva topi peal roheliseruuduline, eest lahtine flanellsärk, teksased ei ole teiste tibide kombel liibuvad, vaid lohmakad nagu poistel. Sinu juuksed on nüüd sirged, sinu nahka valgustab mahedalt välgumihkel, mida sa savu süüdates näo ees hoiad. Hiilin ettevaatlikult rõdupiirde juurde, ma ei taha, et kogu seltskond mind näeks, köhatan vaikselt.

      „Shoo, Yazz,” ütlen ma tasakesi.

      Aga sa ei kuule mind, sa räägid Blackeye ja Igge, Ignacioga, tõmbad joint’ist pikki mahve ja lased suitsu välja, see voogab rõdult kaugemal põlevate tänavalaternate poole. Seisan täpselt sinu küünarnuki all, varjus. Kui Be Easy vaibub, kuulen hetkeks sinu kõlavat naeru, enne kui uus lugu pihta hakkab. Teen taas suu lahti, sirutan käe, et sind puudutada, öelda, et ma olen siin. Aga sa tõmbad käe tagasi, võtad veel ühe mahvi ja annad savu edasi Iggele, seejärel sa otsekui hõljud üle rõdu korterisse tagasi, uuesti peole, oma ellu.

      Seisan sekundi paigal, teadmata täpselt, mida peaksin tegema, teadmata täpselt, mida ma siin üldse teen. Kuulen selja taga trepikoja ust avanemas, Adde koperdab välja, pupillid pöörlevad sihitult, nägu on moondunud ja peaaegu rohekas. Ta kummardub raagus põõsaste kohale ja oksendab välja terve kotitäie õlut, mis tal mõni tund tagasi kotis kõlises. Kui ta lõpetab, pöörab ta ringi, ootamatult on ta enese üle taas mingi kontrolli saavutanud, huulil poolik naeratus. Ta kuivatab käeseljaga suud, pomiseb midagi, kõigub jalgel.

      „Kurat, mida sina siin teed, len?”

      Kehitan õlgu.

      „Ei midagi.”

      „Lase siis jalga, abri. Sul pole siin midagi passida, eks?”

      Len? Abri?Ta pole isegi kohalik, ta elab ridamajas, kuradi suedi. Fuck him. Aga ma ei ütle midagi, vahin talle lihtsalt otsa, panen jope eest kinni ja lähen minema.

      Kui ma tagasi tulen, istuvad nad ikka veel mänguväljakul ja uurivad midagi Mehdi telefonist.

      „Kurat, seal sa oledki!”

      Jorge tõuseb püsti.

      „Tulge, tõmbame Bounty juurde ja vaatame natuke jalkat. Nii kuradi külm!”

      Raputan pead ja tunnen, kuidas tühjus minu sees kasvab.

      „Rebane,” küsin ma, „kas sul voolikut on, tead küll, bensiini jaoks?”

      Rebane noogutab ja naeratab.

      „Mul on kõike, bre. Sa tead seda.”

      „Hästi, too see siia. Ja mingi sõrgkang samuti.”

      Rebasel ei kulu viit minutitki, et koju kimada ja vajalikud asjad välja otsida. Ei kulu viit minutitki, kui ta on juba tagasi, nägu punane, silmad pilukil ja ise valmis milleks tahes, ükskõik milleks peale mänguväljakute ja jalgpalli, peale igavuse ja lõputuse.

      „Mis me teeme, vend?”

      „Kui väga te Süürlast vihkate?” küsin ma. „Kui väga te vihkate tema neetud pabulase-stiili ja tema sitast poeurgast?”

      Nad noogutavad, me kõik oleme seal vahele jäänud, tema talumehekäed on meile kõigile vastu kõrvu andnud ja siis politseisse helistanud.

      „Raisk, on aeg talle õpetust anda, ey? Aeg teda väheke koolitada.”

      Nad vaatavad mind nüüd teistsuguse pilguga, jalgpall on unustatud, külm on unustatud. Pilgud on teistsugused.

      „Kas te tema uut Audit olete näinud?” küsin ma. „Või mis uut, wallah, see on sada aastat vana, aga tema jaoks uus. Olete teda selles autos näinud? Uhke nagu kukk, arvab, et ta on keegi, kuradi pede!”

      „Aight,” ütleb Mehdi. „Raisk, tõepoolest on aeg ta ette võtta.”

      Koguneme punti, pistame vooliku ja sõra jope hõlma alla, tõmbame kapuutsid pähe, esimest korda pärast Camp Noud tunneme verd soontes korralikult voolamas. Käime paar tiiru mööda parkimisplatsi, enne kui Audi üles leiame. Kombi, vähemalt kümme aastat vana, roheline, pesemata ja jõle. Algul läheme sellest mööda, ei tee autost väljagi. Kõnnime veel paar ringi, veendume, et parkimisplats on tühi. Me ei räägi ega kraaksu, liigume lihtsalt rahulikult üle asfaldi, Shaolin, nagu Wu Tang, nagu fucking gangsterid. Seejärel, varjulisemas kohas:

      „Kui kaua see aega võtab, Rebane?”

      Ta kehitab õlgu.

      „Kümme sekundit luugi, paar minutit uste jaoks, mitte rohkem.”

      „Ja edasi?”

      „Oh, lihtne, kõigest mõni minut. Chill, bre. I got this.”

      Vaatame üksteisele otsa, me ei suuda varjata naeratust ega oma ootust eesoleva, kevade, g life’i järele. Libiseme üle parkimisplatsi kollase valguse, hõljume hääletult Audi poole, nägemata midagi peale auto, kättemaksu ja kaose.

      Rebane on geenius, ta kangutab ja surub, bensiinipaagi luuk hüppab laksatades lahti, laseme bensiini algul ühte, seejärel teise koolapudelisse. Ühest liitrist aitab. Noogutame üksteisele ja Rebane virutab sõraga vastu klaasi. Üks kord. Boom. Ei midagi. Ta silmad tõmbuvad pilukile, ent Mehdi võtab sõna lausumata tal sõrgkangi käest.

      Oma sajakilost keha appi võttes teeb ta legendaarse pesapallilöögi, see jääb meid saatma kogu suveks, ta purustab klaasi esimesel katsel, see plahvatab tuhandeks väikeseks kristalliks ning katab asfaldi, ja enne veel, kui killud maad jõuavad puudutada, on Rebane pudelitega juba autos, kallab need tagaistmele tühjaks, teeb uksed tõmbetuule tekitamiseks lahti. Siis ronib ta uuesti välja ja vaatab meile otsa. Hoiab tikutoosi minu nina ees.

      „See oli sinu idee, vennas. Igati normaalne, kui sina parsale tule otsa paned.”

      Võtan tikud, vaatan talle silma, vaatan Mehdile ja Jorgele silma. Nad noogutavad, nende näod on erutusest punased. Asun tegutsema. Süütan korraga kolm tikku ja hoian neid hetke käes. Siis poetan tikud auto uksest sisse, näen istme kohale kerkivaid siniseid ja punaseid bensiiniauruleeke, me pöörame selja ja lendame üle parkimisplatsi minema, leegid meie selja taga kasvavad aga üha kõrgemaks. Selleks ajaks, kui bensiinipaak plahvatab, oleme juba väljakul.

      6. Manhattan, New York – laupäev, 15. august 2015

      „Sa näed väsinud välja,” ütleb Brett, kui Yasmine tema kõrvale pehmele heledale nahkistmele vajub.

      Ta oli äsja ärganud, kui Yasmine pool tundi tagasi helistas, aga tema rätsepaülikonda, lahtinööbitud kraega valget särki, heledaid Itaalia kingi ja tumedaid, otsekui voolitud lainelisi juukseid vaadates on seda raske uskuda.

      Yasmine tõmbab päikesesirmi alla ja heidab kiire pilgu selle tagaküljel olevasse väikesesse peeglisse. Vasak oimukoht on üles paistetanud ja kergelt punakaslillaks värvunud. Ta libistab sõrmed üle paistetuse ja tunneb, kuidas see nõrgalt tuksleb.

      „Viimased päevad on pikad olnud,” ütleb ta.

      Vaikse laksatusega lükkab ta nahaga kaetud päikesesirmi oma kohale tagasi ja nõjatub silmi sulgedes seljatoe vastu.

      Enne kui ta Brettiga Davidi ühe sõbra näitusel Williamsburgis aasta tagasi tuttavaks sai, polnud Yasmine kedagi temasarnast kohanud.