Eeslinn. Joakim Zander

Tokyos, vaikses ja moodsas, nurgelises ja heledast puust hotellis, kuskil Shibuyas, mingil hetkel keset ööd saabus teine teade. Ta nägi esimest korda oma ema meiliaadressi ja korraks valdas teda soov sõnum läbi lugemata kustutada. Aga ta oli ära kurnatud, vastupanust ja põgenemisest nii väsinud, et tegi selle siiski lahti. Tekst oli lühike, kõigest paar lauset:

      Facebookis kirjutatakse, et Fadi suri kuu aega tagasi, aga kõigest mõni päev tagasi oli ta Bergortis. Ma ei saa aru, Yasmine. Palun, tule koju!

      Ta tõusis voodis istuli ja pani lambi põlema. Teatele oli lisatud neli pilti. Ta klikkis esimesel pildil ja mobiili ekraanile ilmus noor mees, kes hoidis räpase seina vastas meetrisuurust neljakandilist šablooni ning värvis punase spreivärviga midagi seinale.

      Tänavalaterna valguses tuli mehe profiil üllatavalt selgelt esile. Yasmine tõmbas värisevate sõrmedega üle pildi ja suurendas seda nii palju kui sai, kuni ekraanile jäi vaid mehe teraline, pikslitest kujunenud nägu. Mees oli kõhn ja kurnatud, kõhnem kui kunagi varem, kõhnem kui lapsepõlves, poolenisti võõras. Aga Yasmine teadis otsekohe, et see on tema. Ta oleks ta iga kell igal pildil ära tundnud. See oli Fadi, polnud mingit kahtlust.

      Yasmine astub Bleecker Streetil väsinult rongist maha ja läheb trepist üles Houston Streetile. Brett seisab bensiinijaama parklas, nõjatub musta džiibi vastu, sihuke peletis sobiks hästi mõnele oligarhile. „Are you safe enough?” küsib Stirling Security nimeline firma mehe pea kohal plakatil meetrikõrguste tähtedega. Yasmine surub hambad kokku ja püüab jalavalule mitte mõelda. Praegu ei saa ta seda endale lubada.

      David on ära kulutanud kõik raha, mis Yasmine säästa suutis. Ainult Bretti kontaktid ja tema enda kavalus saavad ta Stockholmi lennukile aidata. Ta saatis Brettile kolm ülejäänud pilti, mis ema oli oma meilile lisanud. Kolm pilti, mis tõestavad, et Bergortis on midagi teoksil. Neist peab piisama, et saada lennukipilet, et saada võimalus kõik heastada.

      5. Bergort – kevad 2007

      On kevad, seda imet on võimatu uskuda, kesklinna Stadiumist novembris virutatud joped lendavad meil seljast ja paljastavad kahvatud, kõhnad, pimedusest piinatud käsivarred, silmis peegeldub veel praegugi arvutimänge ja FIFA jalgpalli täis talv. Me ei suuda enam õieti kraaksudagi, peale teleekraanide muud suhtlust polegi. Nõrk kahvatu päike paitab meie nägusid, istume mänguväljaku täissoditud, katkistel pinkidel ja meile hakkab meenuma teine elu, hakkame seda avastama.

      „Me võime grillida, len! Ilge hunniku vorste!”

      „Millal uuesti ujuda saab? Kas mais?”

      „Ey, mulle aitab sellest, kui saan päikese käes külma õlut juua, mees!”

      Aga veel ei ole suvi ja me lõdiseme, ent jopesid pole me nõus selga panema, niisiis põrgatame teel Camp Noule endi vahel palli, meie liikmed on kanged ja naksuvad, hingeõhk tõuseb suust aurupahvakutena.

      Läheme kareda kunstmuruga kaetud väljakule, mille nurkades on veel räpast kõva lund, peletame minema plastpalli taga ajavad jõmpsikad ja jaguneme kolmeliikmelisteks meeskondadeks. Sirutame selga ja lööme palli nii kõvasti, et väljakut ümbritseva võrgu kõlin kajab betooni vahel nagu äike. Lois, Rebane ja mina mängime Mehdi, Bounty ja Farsadi vastu, see on loomulikult ebaõiglane – kurat, Bounty kaalub sada kilo ja Mehdi astma vilistab ja huilgab ta rinnus –, aga mulle on see kama, ma tahan ainult võita, tunda seljal tuult, näol kevadet ja suve nii lähedal, et seda saab käega katsuda. Sel pärastlõunal suudan ma lõputult joosta, kanna- ja fucking käärlööke teha. Ma olen Thierry ja Eto’o. Ma olen Zlatan. Ja kui ma poole väljaku pealt palli ristnurka löön, tunnen ma, justkui mahuks kogu maailm järsku mu rinda ära, ja kui ma käed välja sirutan ja sellel närusel kunstmurul ringiratast jooksen, kuulen ümberringi publiku huilgamist ja juubeldamist, tunnen, kuidas mu käed kasvavad, tiivad sirutuvad välja ja keha muutub üha kergemaks, kuni ma tõusen õhku ja hõljun kõrgel kunstmuru, Mehdi astma ning betooni kohal.

      Neil varakevadistel päevadel pole lõppu isegi siis, kui päike loojub, temperatuur langeb ja ilm taas peaaegu talviseks muutub. Isegi siis need ei lõpe, aga kui varjud uuesti tagasi tulevad, tõmbame joped selga, see on taganemine, mitte alistumine, me istume mänguväljaku pinkidel, suitsetame ja joome koolat ning unistame uusi, suurejoonelisi unistusi, kuni jalgpallihigi meie nahal kuivab.

      „Fuck, teate ju Ana Mariat? Jorge nooremat õde? Kuradi kenad rinnad on talle tekkinud. Wallah, mees, ausõna, vingem kui Rihanna!”

      „Peaksime natuke raha korjama ja Barcelonasse sõitma, yao. Mõnda mängu vaatama. Jorgel elas ju seal mingi onu?”

      „Mina korjan raha ja põrutan Austraaliasse, len. Kängurud on raskelt cool’id.”

      „Austraaliasse? Kurat, oled sinna alles bati, Bounty. Kängurud? Hahahahahaa!”

      „Kängurud!”

      Naerame kõik Bounty üle, kuni vajume kõvale, veel külmunud liivale, kuni me ei suuda enam hingata, kuni Bounty kraaksub ja kiunub ja hakkab peaaegu ulguma, lõpuks annab aga alla ja läheb hoopis minema.

      Jääme lamama, kuni naer üle katuste minema lendab ja jätab meid vaikivate ning rahututena maha, kuni valgus meie ümber muutub läbipaistvalt kahvatust halliks ja seejärel sügavsiniseks. Õhtu pole sugugi kevadine, see ei ole soe, vaid jäiselt külm, tähed on ikka veel talvised ja selged sinise taeva taustal, ma pööran pilgu kõrvale ja panen silmad kinni. Võib-olla on põhjuseks kummaline valgus või kevad, mis ühe päeva jooksul tuli ning kadus, ent järsku valdab mind äng ja ma hakkan hingeldama, ma ei saa enam õhku. Süda lööb nii kõvasti, et heidan liivakasti kõhuli.

      Säärasest asjast vendadega ei räägita, kui ei taha olla selline nagu Bounty. Ma muudkui hingeldan ja ahmin jääkülma õhku vähehaaval kopsudesse, tunnen huulte vastas külmunud liiva, sunnin end rahulikuks, sunnin oma südant pekslemist lõpetama.

      „Ey, Fadi? Mida kuradit sa teed?”

      Rebin silmad vägisi lahti, sunnin kõik tunded kõhus klombiks kokku, ajan end jalule.

      „Ei midagi, pede,” vastan ma. „Laseme jalga!”

      Niisiis laseme jalga. Mööda jalakäijate silda üle rööbaste, kõigest T-särkide peale tõmmatud talvejopedes on külm, ent meie naha all võbeleb ja säriseb veel kevad. Hängime metroorööbaste kohal sillal, seljad vastu piiret, sülitame ja suitsetame, vaatame all kolisevaid ja mürisevaid ronge, need on valged ja liiguvad ühes suunas.

      Lööme loiult patsi Addega, kes tuleb ridamajade poolt, seljas Canada Goose’i jope ja käes klirisev kilekott.

      „Kurat, on alles külm,” ütleb ta. „Ma arvasin, et kevad on käes.”

      Noogutame. Teda nähes mõtlen ma sinu peale, ma pole sind terve nädala näinud, mitte varjugi. Mõtlen, et küsin, kas ta on sind stuudios näinud, aga ei tule toime. Selle asemel tirin hoopis tema hiigelsuure jope karusnahkset kapuutsiäärist.

      „Raskelt gawad,” ütlen ma. „Selle jopega oled sa paras Diddy!”

      Ta kehitab õlgu, kott kliriseb.

      „Sul on jooki või?” kraaksatab Mehdi. „Too lagedale!”

      „Jäta järele,” ütleb Adde. „Redi juures on pidu. Oodake veel paar aastat, siis saate ise ka tulla, tattninad!”

      Ta irvitab ja eemaldub mööda silda.

      „Nii kuradi taytish! Nii kuradi kitsi!” hüüab Mehdi talle järele.

      Adde ei pööra peadki, näitab meile vaid keskmist sõrme ja jätkab teed betoonimürakate poole.

      Longime üle pragunenud asfaldi, üle veel külmunud kollaste murulappide, katkiste tänavalaternate all. Märgistame majaseinad ja elektrikilbid oma armetu tunnusega. Boing. O asemel on viisnurk. See ei tähenda midagi, me õieti ei teagi, kust see pärit on, aga nüüd tätoveerime kogu Eeslinna oma ninaka mõttetusega ja ma hoian pilku mustal asfaldil, tumehallidel majaseintel, sest ma ei tea, mis juhtub siis, kui lasen sel vääratada ja otse üles