Eeslinn. Joakim Zander

seletada, võib-olla lõputult vabandada. Aga ma tean, et suudaksin vaid piiksuda ja kähiseda, ma suudan luua vaid kaost ja stressi. Istume vaikides.

      Ja lõpuks:

      „Võib-olla oled sa nüüd paadi valmis saanud, Fadi,” ütled sa. „Aga seal on ruumi ainult ühele.”

      Pööran pead ja vaatan sulle otsa. Sa oled väsinud ja kõhn, su nahk on nõrgas valguses kahvatu. Sellest saadik, kui ma väike olin, olen näinud sind lahkumas. Aga mitte kunagi niimoodi.

      „Mida sa sellega mõtled?” küsin ma.

      Su ilme on kurb, kui sa mind vaatad. Mitte pettunud ega vihane. Ainult kurb.

      „Mida sa mõtlesid? Et nad ei taipa, kelle võti see oli? Kelle kood? Stuudios on ju isiklikud koodid. Igaühel on oma, nii et alati on teada, kes ja millal seal käis. Kui Jorge homme hommikul sinna läheb, siis kontrollivad nad seda ju esimese asjana, ja näevad, et kasutati minu koodi, kas pole?”

      Mida ma pean tegema? Häbi põletab mind. Olen petis. Tõeline lollpea. Ma olen khain – reetur. Seejärel saabub kabuhirm.

      „Jorge ja Blackeye,” ütlen ma. „Nad löövad mu maha.”

      „Nemad mitte,” vastad sa. „Seda teeb arvatavasti Biz või Mahmud või Venelane.”

      Tunnen, kuidas pisarad mööda mu põski alla jooksevad. Pisarad on muidugi kohutavalt häbiväärsed, samuti see, kuidas hirm mind halvab.

      „Fadi, habibi,” ütled sa. „Kuidas sa võisid nii kuradi loll olla? Sa tead, et nad ei lepi üksnes asjade tagasisaamisega. See, kes Pirate Tapesile midagi taolist teeb … Kurat, Fadi, nemad on ainsad, kelle üle me uhked saame olla. See, kes seda tegi, on reetur. Kogu Eeslinna reetur. Keegi ei liiguta tema kaitseks lillegi.”

      Läbi pisarate näen, kuidas sa tõused püsti ja lähed oma kapi juurde. Sa ei ole peaaegu kunagi siin, ainult mõni üksik öö nädalas, aga ma tean, et sinu visandivihikud on siin. Sa tõused kikivarvule, et ülemise riiulini ulatuda, kahmad plokid ja raamatud kokku ja surud need koos rootsi keele sõnaraamatuga Pirate Tapesi logoga riidest kotti. Sõnaraamat on kapsaks loetud, lehenurgad tagasi murtud pikkade päevade ja ööde jooksul, mil me seda kasutasime.

      Praegu tundub see mõte nii kauge, et me uskusime, et sellest piisab. Et piisab sellest, kui me kõik sõnad selgeks õpime, laulame nagu kõik teised, ei kraaksu ega piiksu. Sa peatud, võtad sõnaraamatu uuesti välja, paned selle voodile.

      „See võiks sinule jääda,” ütled sa. „Mul pole seda enam vaja.”

      Peidan näo kätesse, ma ei suuda sulle enam otsa vaadata.

      „Kuidas sa teadsid?” küsin ma vaikselt. „Kuidas sa Pirate Tapesist teadsid?”

      Aiman läbi oma peopesade, et sa kehitad õlgu, raputad pead.

      „Ma nägin teid juba pärastlõunal sillal suitsetamas. Ilmselgelt oli teil midagi teoksil. Te pole sugugi nii kuradi smooth’id, Fadi. Hiljem kuulsin sissemurdmisest. Ega ma päris loll ka ei ole.”

      „Mis sa teha kavatsed?” küsin ma. „Kuhu sa lähed?”

      „Sellel pole tähtsust. Parem, kui sa seda praegu ei tea. Võtan ise ühendust.”

      Sa kükitad mu ette, sunnid mind käsi näo eest võtma ja endale otsa vaatama.

      „Asi on nii,” ütled sa ja su hääl on nii tõsine, et paneb õhu meie ümber värelema. „Nii palju, kui nemad aru saavad, käisin täna öösel stuudios mina. See on minu kood. Kui ma öösel sõnagi lausumata ära kaon, siis pole neil põhjust kedagi teist kahtlustada.”

      Sa hoiad mu randmetest kinni, vaatad mulle läbi mu pisarate ja häbi, läbi peeglite ja suitsu, läbi pettekujutluse otse silma, sa vaatad otse selle sisse, mis olen võib-olla mina, otse selle põhja. Ma ei tea, mida öelda, teen suu lahti ja panen jälle kinni, püüan pilku sinu sügavatelt silmadelt kõrvale keerata, aga sa ei lase mind lahti.

      „Aga ma ei saa aru,” teen ma katset.

      „Väga lihtne, habibi,” ütled sa. „Lõpuks ehitasid sa mulle paadi.”

      Sa silitad mu juukseid.

      „Anna andeks,” ütlen ma, „anna andeks, anna andeks.”

      Sulen silmad ja tunnen põsel su kuivade huulte puudutust. Kui ma silmad jälle lahti teen, oled sa läinud.

      2. Brooklyn, New York – neljapäev, 13. august 2015

      Betoonpõrand õhukese madratsi all; räpaseid aknaruute värisema panev veoautomürin; juhuslikud hääled ja kontsaklõbin asfaldil; sireenid Atlantic Avenuel, rõhuv ja värelev kuumus; telliskiviseinte vahel kajavad pulsilöögid; võti lukuaugus.

      Yasmine tõuseb istuli. Ta on hoobilt täiesti ärkvel, silmad pärani lahti, valmis milleks iganes, peaaegu milleks iganes. Helid ja põrandalt peegelduv valgus. Pimedus, valgus ja signaalid, mida ta otsekohe ei suuda tuvastada, need ei kinnistu. Ainult võti lukuaugus. Ta vaatab ringi, tõmbab eilse musta särgi üle pea selga, tirib teksased jalga, libistab sõrmed läbi paksude tumedate juuste ja tõuseb vaikselt püsti. Paljas põrand on taldade all üllatavalt jahe.

      Lukk jukerdab. Tsiktsaktsiktsaktsiktsak. Võti keerab ja rapsib lukuaugus. Heli kajab ja hüpleb läbi tühja korteri. Tänavalt kumab sisse sinist valgust, mis ulatub seinte vastu toetatud poolikute lõuenditeni.

      On öö. Kui kaua ta on maganud? On ta üldse maganud? Ajavahe ragiseb ja kahiseb, justkui oleks kõikide tema meelte ette pandud vanast raadiolainest filter, see aeglustab tempot, teeb teda uimaseks ja aeglaseks. Ta raputab uuesti pead, et kahin vaikiks ja pea selgiks. Ta liigub pehmelt heli poole, ukse poole, vaistlikult ja ärksalt nagu loom. Selja taga kaovad sireenid mööda pragunenud asfalti kaugusse ja jätavad endast maha midagi rahutaolist. Ainult see võtme heli lukuaugus.

      Ta liigub uksele lähemale, nii lähedale, et huuled puudutavad metalli, kui ta rootsi keeles sosistab:

      „Oled see sina?”

      Kopsudesse jäänud lennukiõhk muudab hääle kuivaks ja kähedaks. Võti lukuaugus peatub.

      „Yasmine?” küsib mees teiselt poolt.

      Viis, kuidas ta nime hääldab. Hääletoon ja hüplik, kannatamatu meloodia tema häälduses. Agressioon ja segadus. Kõik, mis nad üles on ehitanud, pudeneb silmapilguga kildudeks. Yasmine keerab võtit ja uks läheb lahti.

      David näeb välja peaaegu samasugune nagu tavaliselt, peaaegu samasugune nagu nädal tagasi. Samad pehmelt kõverdatud huuled, sama sügav vagu laubal. Samasugused rangluud, naerulohk vasakul põsel, samasugune paljaks aetud pea, samasugune hall, samade spreivärvi- ja tušiplekkidega T-särk; samad paksud, vanaaegsest denimist teksased, mis Yasmine talle oma esimeselt Tokyo-reisilt Shibuyast ostis. Aga ka habemetüügas, mustad küünealused, elavhõbedana ekslev pilk ja pidevalt mäluvad lõualuud.

      „Yasmine, baby!”

      Ta sirutab käed välja, astub üle läve, tänavalt kumavas valguses on tema hambad kollased. Yasmine taganeb sammu ja pöördub mehest ning tema embusest kõrvale.

      „Baby, I didn’t realize … What time is it?”

      Ta keerab rannet, otsides kella, mida seal ei ole, kobab taskutes mobiiltelefoni järele, saab selle lõpuks kätte ja vajutab ägedalt, ent telefon ei reageeri.

      „What the fuck? I’m outta battery, baby! What time is it?”

      Ta muudkui mälub ja mälub ning laseb telefoni lahti, see kukub kolksatades betoonile. Ta läheneb uuesti Yasmine’ile, seekord on ettesirutatud pihud kumerad, justkui tahaks ta Yasmine’i näo nende vahele haarata. Naine taganeb, kuni jõuab ruumi keskele, David nimetab seda stuudioks, aga tegelikult pole see suurem kui ühikatuba või suuremat sorti garderoob, ehkki lagi on kõrge ja tänu suurtele akendele on ruum mõnikord varahommikuti valgust täis.

      „Miks sa inglise keelt räägid?” küsib ta.

      Mees peatub ja vaatab teda, nagu jõuaks