Auru juurde. Terry Pratchett

Читать онлайн.
Название Auru juurde
Автор произведения Terry Pratchett
Жанр Героическая фантастика
Серия
Издательство Героическая фантастика
Год выпуска 2014
isbn 9789985331781



Скачать книгу

Gildi liige ja lõpetasin oma õpingud siinsamas linnas härra Slanti juures,” lausus härra Välgunool. „Mul on praksis Ankh-Morporkis ja lisaks olen ma ainus troll, kellel on luba töötada Alumise Kuninga kuningriigis. See ei puutu küll otseselt asjasse, söör Harry, aga ühtlasi olen ma ka trollide teemantkuninga vennapoeg, kuid ma pean muidugi lisama, et trollisuguvõsade iseloomu tõttu ei anna sõna „vennapoeg” meie suhtest päris täielikku pilti.”

      Ta kõneles nagu professor, kuid tema hääl oli nagu professoril, kes on otsustanud rääkida kajavas koopas. Tema näojooned meenutasid ligikaudselt kõiki trolle, kui vaataja ei otsinud just reetlikke märke ega pannud tähele hoolikalt mördiga kaetud kohti, taimse elu rikkust nähtavates õõnsustes ning loomulikult ka tabamatut sära ja võib-olla ka küütlemist, mis valguse käes õrnalt silma hakkas. See ei karjunud vaatajale otseselt näkku, kuid oli selgelt olemas.

      „Ja te saite kindlasti juba aru, ma olen tõesti läbinisti teemandist ega saa seepärast valetada, sest muidu puruneksin ma kildudeks. Pealegi pole mul vähimatki kavatsust valetada. Teie jutu järgi, härrased, tundub mulle, et te olete jõudnud kokkuleppele, kumbki teist ei taha mängida ebaausalt, te mõlemad soovite teist õiglaselt kohelda ja seepärast panen ma ette – võimalik, et paljud minu gildikaaslased ei kiidaks seda heaks –, et ma oleksin teie mõlema esindaja ja jurist. Trolliõigus on tähelepanuväärselt lihtne ja arusaadav, jääb üle ainult loota, et see oleks nii ka igal pool mujal. Aga kui te peaksite tülli minema, ei võta ma hiljem teilt kummaltki tööd vastu.”

      Välgunool naeratas, väikesed valgussädemed sähvisid läbi kabineti nagu tulevärk.

      „Ma koostan lühikese dokumendi, mida mujal nimetataks võib-olla kokkuleppimise lepinguks. Ja nagu öeldud, esindan ma teid mõlemat, mitte ainult ühte teist. Ma olen teemandist ega saa lubada, et kellelegi ülekohut tehtaks. Ma soovitan teil jätkata oma projektiga, härrased, mis minu meelest on suurepärane, ja jätta paberitöö minu hooleks. Ma loodan teiega homme tööstushoovis kokku saada.”

      Tõllaga tagasi sõites Harry ja Dick vaikisid, kuni Dick märkis: „Päris tore tegelane. Juristi kohta.”

      Kui nad jõudsid tagasi tööstushoovile, oli härjapõlvlane Billy Kaval, kes oli palju aastaid Harry juures töötanud, ähmi täis – kuigi ta ise seda ei teadnud, kuna ta ei teadnud seda väljendit – ja ootas neid juba värava juures, kui tõld selle ees peatus.

      Ta seletas palavikuliselt: „Ma panin värava kinni, söör Harry, aga paistab, et nad roniks kõigest üle, et seda… seda… seda elukat näha! Ma seletan neile küll kõikse aeg, et meil põle siin lõbupark.”

      Hakkas juba hämaraks minema, kuid pealtvaatajate pilgud jälgisid endiselt Raudset Relssi, kes sõitis Simneli poiste poolt tagant utsitatuna mööda rada ja pildus õhtuhämarikku sädemeid, nagu tahaks universumile märku anda, et ta on tulnud, et jääda. Ja kui enamik uudistajaid oli vastumeelselt koju õhtust sööma läinud, hiilisid mõned Harry härjapõlvlased hoovile, et ajastu suurimat imet näha. Nad tõepoolest hiilivad, mõtles Harry, kuid mitte nagu murdvargad – nad hiilivad lihtsalt sellepärast, et keskmise härjapõlvlase keha on hiilimiseks loodud. Nüüd aga tantsisid nad Raudse Relsi ümber ja Simneli poistel oli omajagu tegemist, et väikesi härjapõlvlasesõrmi ohtlikest kohtadest eemal hoida.

      Nüüd seisis Raudne Relss paigal ja laskis vahel välja auru- või suitsupahvaku, samal ajal kostsid imevaiksed tärisevad hääled, mis uurisid inseneridelt: „Mida see teeb, härra?”, „Mis siis saab, kui ma seda vajutan, härra?”, „Saan aru, härra, see siin armatuuri küljes on tossutoru.”

      Harry ja Dick läksid Dave’i ja Wally juurde, kes seisid Raudse Relsi kõrval ja vastasid küsimuste turmtulele. Harry oli oodanud, et poisid hakkavad härjapõlvlaste pärast kurtma, kuid nägi enda üllatuseks, et nad hoopis naeratavad rõõmsalt.

      „Paistab, et nad saavad sellele pihta! Igatahes!” ütles Wally. „Neid huvitab kõik! Me peame neil silma peal ‘oidma, aga paistab, et nad saavad aru, ilma et me peaks midagi ütlema, see on uskumatu!”

      Ning Harry vaatas ja imestas. Härjapõlvlased, need pisikesed raipenahad, üsna meeldisid talle, nii nagu igale tööandjale meeldiksid usinad töötajad, aga kuidas on võimalik, et härjapõlvlane saab aru aurumasinast? Ilmselt oli see neil lihtsalt loomuses. Nende väikesed nässakad näod tõmbusid keerulisi metallist asju nähes naeratusest kortsu. See on aja märk, mõtles Harry, ja paistab, et praegu on härjapõlvlaste aeg.

      Simnel vaikis hetke, nagu koguks auru järgmiseks mõtteks, siis aga lausus kuidagi ettevaatlikult: „Võiks lausa arvata, et see on neile sünniga kaasa antud!”

      „Ei saa öelda, et ma oleks üllatunud, Dick,” vastas Harry. „Klaksi omad räägivad sama juttu. See on imelik, aga tundub, et nad saavad igasugu mehhanismidest nagu iseenesest aru, nii et ole ettevaatlik – neile meeldib kõiki asju käigu pealt lahti võtta, et näha, mida need teevad. Aga paistab, et kui nad on aru saanud, kuidas see töötab, panevad nad kõik jälle kokku tagasi. Nad ei taha paha, neile meeldib lihtsalt parimatega koos nokitseda, ja kujutad ette, mõnikord teevad nad need asjad paremaks! Kuidas seda seletada? Aga mina teie asemel laseksin ühel teist kolmest Raudse Relsi all magada, et nad väga omaloomingut tegema ei hakkaks.”

      Järgmisel päeval äratas Niiske von Lipwigi õrnalt Crossly, kes ei olnud veel aru saanud, mis suhe tema isandal unega on, kuigi oma seisukoha selgekstegemiseks pööras Niiske teise külje ja ütles: „Mõm-mõm-oehmõm-oeh-mõm-minema!” Kolm minutit hiljem reageeris ta äratamisele samamoodi, seekord kordas ta sama lauset aina valjemini kolm korda, rõhuga viimasel sõnal.

      Seejärel – et olla täpne, siis viisteist minutit hiljem – kiskus Niiske von Lipwigi unenäojumala rüpest mitte just kõige õrnemalt välja tonksimine relvateravikuga, mis kuulus ühele Ankh-Morporki paleevalvuritest, liigist, mis Niiskele juba niigi eriti ei meeldinud, sest nad olid raskepärased ja juhmid. Tõsi, seda oli Niiske arvates ka suurem osa Linnavahtkonnast, kuid enamik vahtkondlastest olid juhmid loominguliselt ja humoorikalt ning seepärast olid nad palju huvitavamad. Nendega sai vähemalt rääkida ja nad segadusse ajada, paleevalvurid aga… noh, nemad oskasid ainult tonksida ja nad oskasid seda üsna hästi. Neile oli arukas tüli mitte tekitada, niisiis pani Niiske, kes oli täiesti kursis, kuidas need asjad käivad, end pahuralt riidesse ja läks valvurite järel paleesse, kus teda kahtlemata pidi ootama kohtumine isand Vetinariga.

      Patriits ei olnud ebaharilikul kombel mitte oma kirjutuslaua taga, vaid tegeles millegagi, mis toimus suurel poleeritud laual – see laud võttis enda alla poole Piklikkabinetist. Otse öeldes ta mängis. See tundus naeruväärne, kuid seda ei saanud salata: ta vaatas pingsalt mingit lelu, väikest vankrit või käru, mis oli paigutatud väikestele metallrööbastele ja sai neid mööda ilma igasuguse nähtava põhjuseta pidevalt ringiratast vuhiseda. Kui Niiske köhatas, ajas patriits end püsti ja ütles: „Aa, härra Lipwig. Nii kena, et te tulite… viimaks. Öelge, mida te sellest arvate?”

      Pisut segaduses Niiske vastas: „See näeb välja nagu laste mänguasi, härra patriits.”

      „Tegelikult on see suurepäraselt valmistatud mudel millestki palju suuremast ja ohtlikumast.” Isand Vetinari jätkas valjemalt, nagu ei räägiks mitte ainult Niiskega, vaid terve maailmaga: „Mõned ütlevad ehk, et mul oleks olnud lihtne seda ära hoida. Vaikne stiletilöök siin, veiniklaasi poetatud lisandid seal – ja paljud probleemid oleksid ühe hoobiga lahendatud. Nii-öelda teravaotsaline diplomaatia… muidugi kahju, kui seda peab kasutama, kuid seda on võimatu vaidlustada.

      Võib-olla ütleksid mõned, et ma ei pööranud toimuvale piisavalt tähelepanu, jätsin oma kohustused unarusse ning lasksin mürgil maailma ettekujutusse imbuda ja seda päästmatult muuta. Võib-olla oleksin ma pidanud midagi ette võtma, kui nägin, kuidas Quirmi Leonard sirgeldas oma pliiatsijoonise „Krahvinna Quatro Fromaggio tualetti tegemas” servale midagi väga selle mänguasja sarnast, kuid loomulikult lööksin ma ennem kildudeks kõige hinnalisema antiikvaasi, kui laseksin kõverdada juuksekarvagi sellel äärmiselt kasulikul ja auväärsel peal. Ma arvasin, et sellega läheb samuti kui tema lennumasinatega ja need jäävadki kõigest mänguasjadeks.

      Aga