Auru juurde. Terry Pratchett

et mõnikord olid vanad trollid ja vanemad päkapikud pahased lihtsalt sellepärast, et pärast sadu aastaid, mille jooksul nad olid üritanud üksteist maha lüüa, oleksid nad nüüd pidanud olema üheainsa käepigistusega justkui sõpradeks saanud.

      Magnus oli alati teadnud, et Alumise Kuninga All-Linn on hämar paik ja päkapikkudele see sobib, sest päkapikud on alati hämarusega hästi läbi saanud, aga siin tajus Magnus mingit sügavamat pimedust. Sel raskel hetkel tundus talle, et tal pole maailmas ühtki sõpra peale vanaema, aga nüüd paistis, et teda lahutab linna teisest servast, kus vanaema elas, hulk probleeme.

      Nüüd ta juba hingeldas, kuid ta kuulis endiselt tagaajajate hääli, kuigi sügavamal asuvad koridorid ja käigud olid selja taha jäänud ja ta suundus maa-alusest Schmaltzbergi linnast välja. Ta mõistis, et peab tagasi tulema mõni teine kord… või teistmoodi.

      Ta peatus korraks, et hinge tõmmata, ja tema teele astus omamoodi apla ilmega väravavalvur.

      „Ja kuhu sinul selline kiire on, Ankh-Morporki härra? Tagasi valguse kätte ja oma trollist sõprade juurde, jah?”

      Valvuri hellebard rabas Magnuse jalust ja siis hakkas tõsine jalgadega tagumine. Magnus veeretas end eest ära ja hüüdis nagu mingi refleksi mõjul: „Tak ei taha, et me temast mõtleksime, aga ta tahab, et me mõtleksime!”

      Ta ägas ja sülitas ühe hamba välja ning nägi, et tema poole tuleb veel üks päkapikk. Tema ahastuseks paistis, et uustulnuk on keskealine ja heal järjel, ning see tähendas, et mingit sõprust pole siit oodata. Kuid selle asemel, et tagumisega ühineda, röögatas päkapikk vasarate langemist meenutava häälega: „Tead, noor päkapikk, mitte kunagi ei tohi kaitset lõdvaks lasta…”

      Uustulnuk virutas valvurist ründaja kiiduväärse raevukuse ja imeliselt ülemäärase vägivaldsusega maha ning kui valvur oiates lebama jäi, tõmbas Magnuse püsti.

      „Tead, poiss, sa jooksed paremini kui enamik päkapikke, keda ma tean, aga sinusugune poiss peaks teadma, et Ankh-Morporki päkapikud pole praegu just armastatud, vähemalt mitte siinkandis. Ega nad ausalt öeldes mullegi väga meeldi, aga kui juba võitluseks läheb, siis olgu see aus.”

      Nende sõnade juures andis ta mahapaisatud valvurile väga tugeva jalahoobi ja lisas: „Mina olen Häbelik Häbeliksson. Sina aga, poiss, peaksid mikrorõngasriidest särgi ligi võtma, kui tuled vanaema vaatama, ise nagu Ankh-Morporki reklaam. Ja mul on häbi näha, et minu kaaspäkapikud kohtlevad noort päkapikku nii halvasti lihtsalt selle pärast, mis tal seljas on.” Punktiks sellele kõnele oli järjekordne hoop maas lamava valvuri pihta.

      „Aga seda ma pean ütlema, poiss, ma pole tõesti näinud ühtegi päkapikku nii kiiresti silkamas kui sind! Joosta sa oskad, sulatõsi, aga nüüd on võib-olla paras aeg õppida hoopis peitupugemist.”

      Magnus pühkis riided puhtaks, vaatas oma päästjat ja lausus: „Häbelik Häbeliksson! Te olete ju legend!” Ja ta taganes sammu. „Ma olen teist palju lugenud! Te hakkasite gragiks, sest teile ei meeldi Ankh-Morpork!”

      „Võib-olla ei meeldigi, noor päkapikk, aga ma ei seedi pimedas tapmist, mida need närukaeltest süvamaa-päkapikud ja uuristajad armastavad. Minule meeldib võidelda nii, et vaatad vastasele silma!”

      Seda öeldes virutas Kiivrilahke langenud valvurile oma tohutu rautatud saapaga veel ühe raske hoobi.

      Siis ulatas üks maailma tuntumatest ja austatumatest päkapikkudest Magnusele käe ja ütles: „Las sinu anne päästab su nüüd. Nagu sa ütlesid, ei nõua Tak, et me temast mõtleksime, aga pea meeles, et ta nõuab, et me mõtleksime, ja sina võiksid natuke mõelda sellele, kuidas oma riietust kohendada, kui jälle vanaema vaatama tuled. Pealegi ei tarvitse Ankh-Morporki mood ka talle meeldida. Oli kena tutvuda, välejalg, aga nüüd lase siit jalga, nii et kannad välguvad – järgmisel korral ei tarvitse ma läheduses olla.”

*

      Uberwaldist kaugel päripöörde poole mõtiskles söör Harry Kuningas selle päeva tegemiste üle. Kõik tundsid teda Kullajõe Kuninga nime all, sest ta oli teeninud varanduse, toppides oma nina mitte lihtsalt teiste asjadesse, vaid sinna, kus teised asjal käisid.

      Tavaliselt oli Harry lõbus mees ja hea seedimisega, kuid mitte täna. Lisaks oli ta armastav abikaasa ning hellitas Euphemiat, oma kauaaegset naist, lausa tobedalt, kuid kahjuks ei kehtinud täna ka see. Peale selle oli Harry ka hea tööandja, kuid ka seda ei saanud täna öelda, sest täna tegi tema kõht talle põrgut hiidlesta tõttu, mille kohta võiks kurvastusega öelda „pole ammu merd näinud”. Harryle ei meeldinud see hiidlest juba siis, kui see oli tema taldrikul, kuna hiidlest on kala, kes kipub sööjale hukkamõistvalt otsa vaatama, viimased paar tundi kujutas Harry aga ette, kuidas see neetud elukas vahib samasuguse pilguga tema kõhu sisemust.

      Harry meelest oli häda selles, et Euphemial olid endiselt meeles vanad head ajad, kui nad olid veel vaesed nagu kirikurotid ja pidid seepärast rahaga kokkuhoidlikult ümber käima. Sellised harjumused hoiavad inimesest visalt kinni, täpselt nagu see rumala peaga ära söödud kalagi, kes oli juba mõnda aega ujunud kuskil Harry soolestikus ja ähvardas ujuda veel palju kaugemale.

      Kahjuks oli Harryt kasvatatud teadmisega, et kõik taldrikule pandu tuleb ära süüa, ja see tähendas, et ära tulebki süüa absoluutselt kõik. Kui ta oli viimaks pääsenud poti pealt, mille seest see neetud kala tundus teda jälle seiravat, tõmbas ta veepaagi ketti sellise innuga, et tema naine, keda ta vahel kutsus Hertsoginnaks, sõneles temaga. Ja kuna sõnadele järgnevad tihtipeale teised sõnad, lendasid peagi mõlemas suunas inetud, kurjad sõnad, mille Harry oleks nüüd hea meelega visanud järele sellele õnnetule kalale, kellest kõik alguse oli saanud. Kuid selle asemel läks tema ja tema naise vahel lahti asi, mida nad olid alati nimetanud vabavõitluseks. Ja loomulikult oskas Effie, kes oli sündinud Harry kõrvalrentslis, sellistes olukordades anda vähemalt sama palju, kui ise sai, eriti, kui tal oli võimalik relvana kasutada üsna väärtuslikku ja kaunist joogikannu. Effiel oli selline hääl, mis võiks tänavamüüja punastama panna, ja ta nimetas Harryt „sitakuningaks”, nii et Harry tegi midagi sellist, mida ta kunagi, mitte kunagi teha ei tahtnud, nimelt tõstis käe oma naise vastu. Eriti poleks ta tahtnud seda teha sellepärast, et kaunis joogikann, millega tema naine oli relvastatud, oli lisaks ka päris raske.6

      Harry teadis, et loomulikult läheb see üle, see läks alati üle, ja tõeline abieluharmoonia voolab jälle majas oma harjunud kohale. Kuid ikkagi hulkus söör Harry terve pärastlõuna oma valdustes nagu vana lõvi. „Sitakuningas”, nojah, seda küll, aga tänu temale olid linnatänavad puhtad, igatahes palju puhtamad kui enne Harry Kuninga dünastia tulekut. Ringi uidates mõtiskles ta, et tema töö põhineb kõigil neil jälkustel, millele inimesed ei taha mõelda ja mille nad tahavad selja või tagumiku taha jätta. Seepärast ei olnud ühiskonna kõige kõrgema laua ääres talle kohta. Muidugi oli ta rüütliks löödud, ta oli söör Harry, aga ta teadis, et Effie oleks tahtnud kogu selle räpase äri unustada.

      „Sa oled ju rikas nagu Kreosoot,” ütles Effie. „Kas sa ei leia siis mingit muud tegevusala – teeksid midagi sellist, mida inimesed tahavad, mitte sellist, mida neil vaja on?”

      Üldiselt ei olnud Harry filosoofias kuigi kõva käsi. Ta oli oma saavutuste üle uhke, kuid mingi tilluke osa temast oli Effiega ühel meelel ja uskus, et tema jaoks on olemas midagi enamat kui puhta laga7 tagaajamine ja hoolitsemine, et linna reoveemahutid üle ei ajaks. Keegi pidi loomulikult ka selle eest hoolitsema – ja juba palju aastaid ei teinud Harry seda ju ise, ta maksis mustusevedajatele, äkituukritele ja nüüd ka tervele härjapõlvlaste armeele, kes musta töö ära tegid. Kuid ikkagi tundus talle, et nüüd oleks tal vaja ametit, mis oleks mehine, kuid poleks põlastusväärne.

      Äraolevalt laskis ta lahti oma viimase juristi, päkapiku, kes oli jäänud vahele, väikesed räpased sõrmed firma kassas, ja tal õnnestus seda teha, ilma et ta oleks seda väikest raipenahka isegi trepist alla visanud.

      Tavatult masenduses Harry jätkas ringiluusimist, üritades närve rahustada. Oma tööstushoovi servale jõudes nuhutas ta õhku, niipalju kui julges. Tuul oli Naba poolt,

6

See pärines McSweeneyde dünastiast ja oli seetõttu ka hirmuäratavalt kallis. Kuid põrandal vedelevad portselanikillud, mida Harry nüüd vaatas, nii väga kallid küll ei paistnud.

7

Ametlik nimetus koerakakale, mida nahaparkalid väga kõrgelt hindavad