Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas. Paul Kass

Ega te sel ajal kedagi nägema ei juhtunud?” purssisin vigases vene keeles.

      „Ei. Ma olin suvilas.”

      „Hästi, vabandage siis. Head aega.”

      Kuna pidasin antud jutuajamise jätkamist operatiivinfo kogumise mõttes ebaperspektiivikaks, tormasin kiiresti trepist alla. Niisiis olin esimese majaga ühele poole saanud ning liikusin järgmise juurde.

      Üldiselt tuleb küsitletavate isikute nimed võimalusel kirja panna, kuid seda ma siis ei teadnud.

      Teise maja kolmandalt korruselt leidsin tõepoolest tunnistaja. Seal elas klassikaline eesti vanapaar. Nad kutsusid mind viisakalt tuppa ja seletasid oma aknast Rivise territooriumile avanevat vaadet näidates, et möödunud laupäeval nägid nad tõesti kolme 12–14-aastast poissi päev läbi aia ääres seisva vanni juures toimetamas. Poisid olid vannist mingisuguseid metallitükke välja vedanud. Kõik oli toimunud sedavõrd avalikult, et vanainimesed olnud arvanud, et tegemist on täiesti legaalse tegevusega.

      „Mulle ei tulnud pähegi, et varastavad, kuna kõik toimus päise päeva ajal. Ma mõtlesin, et need on töötajate lapsed ja et nad on seda metalli koristama pandud. Oleks ma hingest aimanud, et see on vargus, ma oleks kohe politseisse helistanud.”

      Vanamehe aus nägu ei jätnud kahtlustki, et just niimoodi see asi täpselt olnud oligi. Rääkides süvenes vanamehe kahetsus, et ta oli kõike pealt näinud ja vargad maha maganud.

      „Olen ma ikka loll! Aga no kust ma pidin aru saama, need olid ju lapsed … Üks oli küll pikem, aga näo järgi ikka laps mis laps. Kaks ülejäänut olid lühemad. Ma nägin neid kahel korral: alguses käisid nad mööda aeda ringi, kui teist korda vaatasin, siis panid metalli kottidesse. Ma veel naisele ütlesin, et näe, mis teevad, tema tuli kah vaatama. Korraks käis nagu läbi pea, et see asi pole äkki õige, aga siis vaatasin, et jumala lapsed ja nii avalikult tegutsevad seal. Naine ka arvas nii … Oh ma vana loll, oleks ikka pidanud aru saama, et see õige asi ei ole!”

      „Kas te neid kirjeldada oskate? Mis neil seljas oli? Juuksed, kehaehitus ja muu selline?”

      „No riideid ma küll ei mäleta. Tavalised tänapäeva riided. Mingid joped ja … Aga seda ma ütlen küll, et jumala noored olid. Täitsa lapsed alles, kuigi juba pikad, see pikem võis olla teie pikkune.”

      Kui vana ma ise välja näen? mõtlesin teab mitmendat korda oma kuuajase karjääri jooksul.

      „Aga kas te nad ära tunneksite?”

      „Ei ole kindel, ei vaadanud nägusid nii otse. Ma vana mees kah, silmanägemine pole enam see.”

      „Selge. Nüüd on niisugune lugu, et teid tuleks tunnistajana üle kuulata. Te ikkagi nägite vargust pealt. Mul on blankett kaasas, kirjutaks siin koha peal ära.”

      Võtsin mapist tunnistaja ülekuulamise protokolli blanketi ja asusin püüdlikult ankeetandmete osa täitma.

      „Kuidas teie nimi on?”

      „Teodor Lattik.”

      „Isanimi ka, palun?”

      Sel ajal nägi asjaajamise kord nii ette.

      „Alfredi poeg.”

      „Sünniaasta?”

      „Tuhat üheksasada kaksteist.”

      Seega oli papi kaheksakümne-aastane. Minust kuuskümmend kaks aastat vanem.

      Tekstiosani jõudnud, andsin blanketi härra Lattiku kätte ja selgitasin:

      „Siia, näete, kirjutage palun alla, et valetunnistusi ei anna, See on formaalsus.”

      Härra Lattik sai asjast aru ja pani käe alla. Ta oli üleüldse mõistlik mees, kahju tõesti, et ta vargad niimoodi maha magas.

      Tunnistaja ülekuulamise tekst nägi välja umbes selline:

      „… olin oma kodus, kui umbes kella 13.00 paiku aknast välja vaadates nägin oma maja taga asuval territooriumil ringi liikumas kolme mulle võõrast poissi. Poisid olid vanuses 12–14 aastat, riietust ma kirjeldada ei oska, kuid seda võin öelda, et nad olid väga noored, kindlasti mitte täisealised. Näo järgi ma poisse ära ei tunneks. Üks poistest oli teistest pikem, võib-olla umbes 175 cm pikkune, teised umbes 160–165 cm. Poisid liikusid territooriumil avalikult ja vabalt ringi ning ma ei osanud kahtlustada, et tegemist võib olla varastega. Sellepärast ma ka politseisse ei helistanud. Kui ma poisse esimest korda nägin, siis nad midagi konkreetset ei teinud, vaid käisid lihtsalt ringi. Mõtlesin veel, et tegemist võib olla töötajate lastega. Umbes tunni aja pärast vaatasin uuesti aknast välja ja nägin neidsamu poisse territooriumi aia ääres asuvast vannist või anumast mingeid metallitükke välja võtmas ja kottidesse panemas. See toimus ka täiesti avalikult ja mulle ei tulnud pähegi, et neil pole luba seda teha.”

      Umbes selline see protokoll sai. Meie jutt võttis aga oluliselt kauem aega. Proua Lattik oli vahepeal jõudnud kohvi keeta ja peale ülekuulamise lõppu istusin vanas tugitoolis, klassikaline valge serviisitass käes ja arutasin härra Lattikuga maailma asju.

      „Kui kaua te politseis töötate?” küsis ta viisakalt, ilma iroonia või vihjeta minu ultrapoisikeselikule välimusele.

      „Ausalt öeldes – ainult mõned kuud. Ma lõpetasin sel talvel Paikuse politseikooli.”

      „Ahah. Kuidas seal praegu õppimine on? Kas sporti ikke ka tegite?”

      „Ikka, jah.”

      „Mis need tänapäeva normid siis on kah? Kas pidite sisseastumisel kehalisi katseid ka tegema?”

      „Pidime ikka. Seal olid täitsa tõsised katsed: 3000 meetrit jooksu, lõuatõmbamine, kangi lamades surumine, 70-kilose koti tassimine, takistusriba. Andis ikka teha. Ja trenni sai seal üldse korralikult tehtud.”

      See oli jumala tõsi. Mulle jääb eluks ajaks meelde, millist vaeva ma nägin praegu naeruväärsena tunduva 63,5-kilose kangi rinnalt surumisega. Tol ajal kaalusin ma ise sellest kangist vähem.

      „Mina olin Eesti ajal maadleja. Olen Palusaluga maadelnud. See koti tassimine oli minu üks lemmikalasid. Me tegime seda trennis kogu aeg. Aga mul oli sõber, Tihemetsa Sass, kes läks ka politseikooli. Tema küüditati hiljem Siberisse. Tema rääkis siis, et nad olid ka kõva mahvi saanud.”

      „Spordi mõttes oli politseikool küll hea koht.” Seda see tõepoolest oli!

      Edasi läks meie jutt spordile üldse. Teodor Lattik osutus igati viisakaks vana kooli härraks. Kohv joodud, jätsin viisakalt nägemist ja lahkusin.

      Kuna olin leidnud kuriteo tunnistaja ja sellega oma ülesande suurepäraselt täitnud, ei hakanud ma ennast ülejäänud elanike küsitlemisega enam vaevama. Ja õigesti tegin.

      Jaoskonda tagasi jõudnud, kandsin oma edusammudest Ženjale ette. Ootasin ise, et nüüd ütleb ta midagi erilist, ehk annab nõu, mida järgmiseks teha. Need poisid on ju vaja ometi üles leida! Kuid Ženja ei öelnud midagi selle kohta, mida järgmiseks teha tuleb. Ta võttis protokollid, viskas tunnistaja ütlustele pilgu peale ja teatas:

      „Tubli.”

      Pani seejärel kogu materjali lauale teiste hulka tagasi ja süvenes oma asjadesse.

      Vastupidiselt minu naiivsele arvamusele ei järgnenud minu avastusele, et varguse aktsiaselts Rivise territooriumilt panid toime alaealised tatid, mitte mingit aktiivset tegevust. Ženja ei teinud sellest asjast rohkem juttu. Ma ise ootasin küll tõttöelda midagi muud: et nüüd saan juhised edasiseks ja tegelen selle vargusega senikaua, kuni tõde välja selgitatud on. Selles osas, milline minu tegevus täpselt välja nägema peaks, puudus mul igasugune ettekujutus. Käisin isegi veel kord oma käe peal inimesi küsitlemas, kuid midagi uut teada ei saanud. Nii möödusid päevad üksteise järel ning, olles pidevalt hõivatud kõikvõimalike jooksvate asjadega, hakkasin ka ise oma esimest uurimistööd vaikselt tagaplaanile jätma.

      Umbes kaks nädalat hiljem juhtus aga midagi, mis keeras pea peale kogu minu senise arusaamise varavastaste kuritegude avastamisest.

      Lõuna ajal kabinetti tulles leidsin