Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas. Paul Kass

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

      1992. aasta aprillikuus avanes mulle ühes Tallinna kesklinna kivimajas täpipealt kirjeldatud vaade koos keskealise prillidega keskmises šokis naisterahvaga. Korteri ukse kaks lukku olid brutaalselt puruks murtud, mida lukkude kvaliteeti arvestades ei olnud muidugi ka ülearu raske teha. Kappide ees maas vedeles hulgaliselt igasuguseid asju. Ma olin enne järele uurinud, mida mul varguse sündmuskohal teha tuleb – seetõttu teadsin täpselt, et on vaja võtta seletus, avaldus ja koostada sündmuskoha vaatluse protokoll. Kõiki neid dokumente olin Paikuse koolis täitnud, kuid klassiruumis ja rahulikus olukorras, mitte tühjaks tehtud korteris, kus närvitseva kannatanu ja kiirustava ning minevakippuva kriminalisti pilgu all ennast lausa alati füüsiliselt halvasti tunned.

      Poisikese asjaajamist pärssisid kõigele lisaks veel ebakindlus oma nooruse ja lapseliku väljanägemise pärast ning hirm selle ees, et võin mitte hakkama saada ja jutt sellest siis jaoskonna peale laiali läheb. Niisiis ei olnud mul pea seal korteris tegelikult kohe üldsegi selge ning segaste tunnetega mapist pabereid kiskudes tundsin ennast ausalt öelda õige abituna.

      Kogu minu karjääri jooksul on enamikul sündmuskohtadel töötavatel ametnikel, eriti just vanadel ja staažikatel, alati väga kiire olnud. Mingi vägi lausa tõmbab neid jaoskonda tagasi. Rahunevad nad alles jaoskonda jõudes ning siis on jälle tegemist päris arukate inimestega. See on minu arvates nii rutiinse vahetustega töö kui selle tagajärg, et see ametnik ei näe 99 % juhtudest oma töö tulemust. Tänapäeval populaarse „CSI” sarja tegelased teevad sündmuskoha vaatlust, labori- ja detektiivitööd – kõike korraga. Nad lähevad otse mikroskoobi tagant kurjategijaid kinni võtma ning tulevad siis, püstolit käigupealt kabuuri tagasi toppides, laboriruumidesse tagasi. Tegelikkuses on kuritegudele välja sõitva ametniku töö tihtipeale kõike muud kui huvitav ja loominguline.

      Olin jõudnud vaevalt seletuse blanketi lauale panna, kui kannatanu jutu sees mainis, et vaatas korraks kappidesse ja muutis paari asja asukohta.

      Minuga tol korral kaasas olnud staažika ja kogenud kriminalisti, toreda nimega Arvet Targa jaoks tähendas see, et pääsetee oli leitud. Suurepärase veenvusega tegi ta kannatanule selgeks, et jälgede otsimine sündmuskohal on mõttetu, kuna too on ise juba kõikjale oma jäljed jätnud ja kogu sündmuskoha politsei jaoks ära rikkunud. Seepeale keeras Tark otsa ringi, läks segipööratud korterist välja ja istus autojuhi kõrvale politseivärvides villisesse, jättes nahaalsel kombel tegemata isegi fotod sündmuskohast.

      Tegelikult on sündmuskohal peremees see, kes kirjutab vaatlusprotokolli – antud juhul siis mina. Ma oleksin pidanud tookord Arvet Targale selgeks tegema, mida tal oleks vaja teha. Kuid kuidas võis 18-aastane nolk oma esimesel valvekorral 10-aastase staažiga vanale töötajale midagi selgeks teha! Arvestades, et ka tänapäeval ei julge paljud uurijad sarnases olukorras vastutust enda peale võtta, ei saa ma ennast tagantjärele ülearu süüdistada.

      Tol korral vedasid mind alt julgus ja mõistus korraga. Minu järgmine tegu oli eriliselt, lausa kolossaalselt loll: avaldust võtmata läksin korterist välja ja küsisin Targalt, mida mina nüüd tegema peaksin. Kas mina nüüd pean või ei pea oma paberid ära täitma?

      „Mina ei tea, tee, mis tahad. Minul pole siin igatahes midagi teha. Tee kiiresti.”

      Ja ma olin tõepoolest oma esimesel tõelisel sündmuskohal selline tainas, et korjasin paberid kokku, pomisesin kannatanule midagi sündmuskoha muutmisest ning läksin ilma avaldust võtmata korterist minema. Istusin villise kongi ja me sõitsime jaoskonda tagasi.

      Niisiis lahkus politsei korralikult segipööratud korterist ilma ühtegi kuriteojälge otsimata ja talletamata, samuti kuritegu fikseerimata ja üleüldse midagi tegemata. See oli tegelikult kõige puhtam kriminaalkuritegu – kuriteo varjamine, või kuidas teda kriminaalkoodeksis tol ajal täpselt nimetati.

      Juhtunu üle pikalt aru pidamata läksin jaoskonda tagasi. Minusugust noort ööseks tööle ei jäetud, niisiis läksin tööpäeva lõpus koju. Rohkem sel päeval väljakutseid ei olnud.

      Järgmisel hommikul sain teada, et meie kannatanu, keda lisaks vargusest saadud šokile oli tabanud ka šokk politsei käitumisest, oli õhtul jaoskonda kaebama tulnud. Valves olnud kriminaalpolitsei töötaja vabandanud ette ja taha ning vormistanud kõik vajalikud dokumendid jaoskonnas ära. Kui ta küsis, miks ma nii toimisin, seletasin hädiselt midagi sellest, et kannatanu oli sündmuskoha ära koristanud ja lisasin:

      „Tark ütles, et meil pole seal midagi teha.”

      „Leidsid, keda kuulata. Tark on ekspert, tema asi on jälgi otsida. Kui tema ka midagi ei tee, pead sina avalduse ikka ära võtma. Vargus ju oli!”

      „Ahah.”

      „Sellistest kohtadest võta alati avaldus. Muidu oled kuritegu varjanud ja lähed kinni. Hea, et vanamutt siia tuli, mitte prokuratuuri ei läinud.”

      Sain aru küll. Tundsin ennast muidugi lollisti, aga kust kurat mina seda kõike teadma pidin. Kohe esimesel sündmuskohal kuriteo varjamise pärast kinni minna olnuks ikka tase! Nii kiiresti polnuks vist keegi veel politseist kurjategijate hulka siirdunud.

***

      1992. aasta aprillikuus kevadel pani Ženja mind enda vastu poolviltu üle laua istuma, võttis virnast ühe materjali ja asetas selle lauale. Miks ta just selle valis, jäi mulle tookord mõistatuseks. Praegu saan ma muidugi aru, et materjalile, mis koosnes ainuüksi jaoskonda toodud kirjalikust avaldusest, oli vaja muid pabereid lisada ning selliseks tööks ei sobinud keegi paremini kui äsja tööle tulnud nolk. Kuid Ženja antud instruktaaž ei seisnenud ainult paberite täitmise rõhutamises, vaid ühtlasi käskis ta ka sisulist kriminaalpolitsei tööd teha. Mulle meeldib mõelda, et võib-olla oli ühtlasi ka tegemist esimesega paljudest temapoolsetest kontrollivatest ülesannetest, mis pidid näitama, mis minust aja jooksul üleüldse saada võib.

      „Siin on vasevargus Vana-Lõuna tänaval firma territooriumilt. Mine sinna, räägi inimestega. Räägi nendega ka, kes seal läheduses elavad. Seal on majad ümberringi, võib-olla keegi nägi midagi. Kasvõi aknast näiteks. Vaata kõigepealt, kellel on aknad sinnapoole. Ja kui keegi midagi teab, kuula ta tunnistajana üle. Võta plangid kaasa. Ja veel kuula üle asutuse esindaja, kah tunnistajana. Pane kõik üksikasjad kirja: millal territoorium suleti, millal vargus avastati, kus see kuradi vask seisis, kuidas sisse murti ja nii edasi. Ühesõnaga – kõik, mis asjasse puutub. Kuula kindlasti üle keegi firma töötajatest. Las kirjutavad avalduse peale oma käega, kes firmat kriminaalmenetluses esindab. See isik tunnista kannatanuks ja tsiviilhagejaks, võta lihtsalt allkirjad, juurdleja täidab pärast ära. Oled näinud neid planke? Väga hea. Niisiis – rahulikult, ilm on ilus, toptaita sinna ja toimeta.”

      Ženja kasutas neil aegadel uut toredat eesti-vene segakeelset sõna „toptaitama”, mis tuli vene keelsest sõnast „топтать”7 ja tähendas jalgsi kuhugi kohale minemist. Selline liikumisviis oli meil tööasjade ajamisel valdav, kriminaalpolitseil oli üks auto ja seda tarvitati tähtsamate asjade ajamiseks. Nolgid said autot kasutada ikka väga suure vajaduse korral.

      Instruktsioonid käes, viskasin paberitele pilgu peale. See koosnes aktsiaseltsi Rivis ametlikust avaldusest, mille juurde oli lisatud korrapidaja poolt sündmuse kohta välja saadetud teletaipogrammi pruunil jõupaberil eksemplar. Avalduse kohaselt oli möödunud nädalavahetusel firma territooriumilt varastatud „erinevat vaskornamentikat”. Samasugune kirjeldus seisis ka teletaipogrammis, mille üks eksemplar lisati alati materjalile. Mäletan, et esimesi kordi materjale lugedes ei suutnud ma selle asja mõttest kuidagi aru saada – teletaipogramm ei paistnud ju päti otsimisele kuidagi kaasa aitavat … Tegelikult on muidugi kõigi asjassepuutuvate dokumentide koht materjali või kriminaalasja juures, eriti uurimise alguses, kui kunagi ei tea, mida edaspidi võib vaja minna. Ka tühised asjad võivad vahel oluliseks osutuda.

      Kuigi see kõlab totralt, pean tunnistama, et tundsin ennast tookord mapp kaenlas jaoskonnast välja sammudes olulise ja tähtsa tegelasena. Oli aprillikuu algus, suurepärane kevadilm ning minu ümber kees 1992. aasta Tallinna kesklinn. Täiskasvanud inimeste elu. Mina olin nüüd osa sellest, pealegi tähtis osa – kriminaalpolitseinik. Mul oli põuetaskus kriminaalpolitsei

7

Топтать – (kõnekeeles) taldu kulutama.