Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas. Paul Kass

korteris Sherlock Holmesi seiklustele kaasa elas, olnuks sellist tulevikku ette teades õnnelik ja rahul.

      Meenutades praegu oma tollast nõretavalt idealistlikku ja ääretult naiivset suhtumist kriminaalpolitsei töösse ja üleüldse ilmaasjadesse, muigan irooniliselt. Kuid vähemalt tahtmine oli minus olemas niikaua, kui mäletan, algusest peale.

      Minu esimese iseseisva uurimise sündmuspaik oli ühe Vana-Lõuna tänava kivimaja hoov. Kivimaja taga asus madala võrkaiaga piiratud ühekordne mittemidagiütlev hoone, millel ilutses silt „Aktsiaselts RIVIS. Sepise- ja metallitööd”. Territoorium oli väike, ühest küljest piirnes see sealsamas asuva kooli staadioniga, teises küljes asusid kolmekordsed eestiaegsed kivimajad. Nende akendest pidi kogu sündmuskoht tõepoolest hästi näha olema.

      Ootamatu arukusega otsustasin kõigepealt korda ajada kohustuslikud paberid ning seejärel korteriküsitlusele minna.

      Firma ruumidest leidsin üsna laheda olemisega mehe, kes tundis mind nähes vist siirast rõõmu, et politsei vargusega sedavõrd tõsiselt tegeleb, et on lausa eraldi „uurija” kohale saatnud. Järgnesin talle hoovi, kus „vaskornamentika” oli seisnud. Vargus oli toimunud möödunud nädalavahetusel, reede õhtul oli värav lukku pandud ning esmaspäeva hommikul tööle tulnud, avastas tema ise, et majauksest paremal seisvast lahtisest vannist oli ära viidud paras kogus vasetükke.

      „Me tegeleme siin vasest ornamentide valmistamisega,” selgitas mees. „Selles vannis olid need vasetükid, millest olid kujutised juba välja lõigatud. Koguselt oli … noh, kes nüüd neid kaalunud on, aga ikka vast paarisaja kilo ringis. Me oleksime nad ümber sulatanud.”

      Nendele, kes tollastest asjadest midagi ei tea, peab selgitama, et kõiksugu metallid, eriti aga vask olid tol ajal Eestis erilises hinnas. Vaske toodi Venemaalt ning selle äri ajajad said tihtipeale kas püsti rikkaks või surma. Eestis varastati vaske kõikjalt. Kohti, kus vaske koguti, töödeldi või sellega jumal teab mida veel tehti, oli Tallinnas igal sammul. Mina muidugi tollal selle äri üksikasju ei jaganud, nagu ei jaganud ma suurt midagi enamikust toimuvatest protsessidest. Kuid mulle on meelde jäänud, et 1992. aasta oli mustal turul üldiselt levinud rusikareegel: 1 kilogramm vaske maksis 1 USA dollar.

      Rivises toime pandud vargus ei olnud sugugi suur. Majja ei olnud sisse murtud, vargad olid vaeva näinud ainult hoovil vannis seisnud vasetükkide minematassimisega.

      „Eks me oleme ise süüdi kah, see vann on tõesti nähtava koha peal,” arvas Rivise juhataja. „Aga kuhu need ikka panna, me mõtlesime, et kes siia nurga taha tuleb. Ja ega see kogus polnud ju ka teab mis suur.”

      Panin vanni juures seistes tähele, et kõrvaltänaval asuvate kortermajade aknad on suisa vargusepaiga kohal. Siit pidi kindlasti midagi näha olema. Kui siin asjad aetud, vaja järele uurida.

      Läksime kontorisse tagasi ja ma võtsin mapist välja tunnistaja ülekuulamise protokolli. Pannud sinna kirja Rivise juhataja andmed, lasksin tal alla kirjutada, et teda on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest. Seejärel hakkasin korralikuks pingutatud käekirjaga teksti vormistama. Varguse aeg oli, nagu juba öeldud, möödunud nädalavahetus. Ühtegi asja ei olnud lõhutud, ka mitte territooriumi värava lukku. Vargad olid ilmselt aiast lihtsalt üle roninud, seda polnud ka eriti raske teha.

      „Millised need tükid siis välja nägid?” küsisin.

      „No need olid … nihukesed … nelinurksed. Umbes 10 x 10 sentimeetrit. Keskel oli midagi juba välja lõigatud, mingi kujund. Nii et neid sai põhimõtteliselt ükskõik millise ämbri või koti täis panna ja mitu korda viia. Ei pidanud suurt kogust korraga tõstma ega midagi.”

      „Aga mis selle varastatud vase maksumus võiks olla?”

      „No kes seda teab, need olid ju ülejäägid. Kui kilogramm on dollari ringis ja seal oli, ütleme, 100 kilo, siis see teeb …” Vabalangusel kukkuvale rublakursile vaatamata oli juhatajal tekitatud kahju ametlikult kehtivasse rahaühikusse kiiresti ringi arvutatud ja ma panin selle kirja.

      See tehtud, ütlesin:

      „Nii, nüüd on veel vaja kirja panna, kes teie asutust eeluurimise käigus esindama hakkab. Äkki teie ise? See on tegelikult formaalsus, nii oleks vast kõige lihtsam. Või on teil mingi eraldi jurist või midagi?”

      „Ei, meil pole mingit juristi. Eks ma ise esindan siis.”

      Ja ma kirjutasin:

      „Aktsiaseltsi Rivis huve esindab eeluurimisel ja kohtus juhataja Heino Põld.”

      „Kas kahtlustada oskate kedagi?”

      „Ei oska.”

      Sellegi kirja pannud, näitasin juhatajale, kuhu alla kirjutada. Seejärel võtsin teise plangi.

      „Nii, nüüd on siis veel selline lugu, et teid kui asutuse esindajat tuleb tunnistada kannatanuks ja tsiviilhagejaks. See on puhas formaalsus, aga tuleb ära teha. Kirjutage, näete, siia ja siia alla, uurija täidab pärast ära.”

      Ja ma ulatasin Heino Põllule kaks täiesti täitmata blanketti, „Kannatanuks tunnistamise määruse” ja „Tsiviilhagejaks tunnistamise määruse”. Millegipärast tuli sellised asjad täita juba uurimise algfaasis. Liigseid küsimusi esitamata kirjutas Heino Põld tühjadele blankettidele nelja kohta alla ja sellega oli minu ametlike dokumentide vormistamise osa lõppenud.

      „Olgu, nägemist siis. Eks me võtame ühendust, kui midagi leiame.”

      „Tänan, et tulite, ja jõudu ja edu teile teie raskes töös.”

      „Tänan.” Selliste viisakuseavalduste saatel lahkusin aktsiaseltsist Rivis ning suundusin Vana-Lõuna tänava kaudu kõrvaltänaval asuvate kolmekordsete eestiaegsete kivimajade juurde.

      Minu esimene „korteriküsitlus” möödus koolilapseliku hoolikuse tähe all. Keset päeva polnud suuremat osa elanikke muidugi kodus ning palju mul just teha ei olnud.

      Kõige esimese korteriukse avas keskealine meesterahvas. Esitlesin ennast ja minu töötõendit nähes ilmus tema näole äärmiselt kahtlustav ilme, mis ei kadunud sealt kogu vestluse jooksul.

      „Ei, ma pole midagi näinud. Ei tea midagi.”

      „Kas te olite möödunud nädalavahetusel kodus?”

      „Olin küll. Aga ei näinud midagi. Minge küsige korterist minu kohal, seal elavad kurjategijad. Olen igale poole kirjutanud, aga kasu ei ole midagi.”

      „Kurjategijad? Mis nad siis teevad?”

      „Mina ei tea, mis nad teevad. Öösiti käib igavene voorimine. Joovad kogu aeg ja külalised käivad, kahtlased tüübid. Olen mitu korda politseisse teatanud.”

      „Selge, me uurime kindlasti seda asja. Aga kas need, kellest te räägite, olid möödunud nädalavahetusel kodus? Oli mingit liikumist äkki?”

      „Ei, sel nädalavahetusel ma ei kuulnud küll midagi. Ja üldse ei ole neist pikka aega midagi kuulda olnud. Võib olla, et nad on üldse ära kolinud.”

      Sellise konstruktiivse jutu järel lasksin „kurjategijate” korteri ukse taga korduvalt kella. Keegi avama ei tulnud ja ma ei saanudki kunagi teada, kes antud aadressil elasid ja mis seal üldse toimus.

      Esimeses, Vana-Lõuna tänava poolses majas õnnestus elanikega rääkida kaheteistkümnest korterist kolmes. Lisaks kahtlustava olemisega härrasmehele leidsin kolmanda korruse korterist kellegi piltilusa tütarlapse, kes ei teadnud maast ega ilmast, kuid avaldas mulle sellegipoolest tugevat mõju. Pea veel nähtud pildist veidi segane, koputasin kõrvalkorteri uksele.

      „Kes on?” kostis ukse tagant mitte enam noore naisterahva venekeelne küsimus.

      „Politsei.”

      „Aga me pole kutsunud.”

      „Ei, seda et … lihtsalt rääkida on vaja,” teatasin toreda puise aktsendiga. „Avage palun, siin toimus vargus.”

      Uks avati kuidagi vastumeelselt ning lävel seisis keskmine statistiline vene rahvusest mammi. Selliste naisterahvaste vanust on alati võimatu öelda,