Marslane. Andy Weir

saatel pooleks teha, aga sain selle siiski välja. Õnneks ei vaja ma töökorras reaktorit. Tegelikult ei taha ma töökorras reaktorit kohe mitte mingil juhul.

      Tõin reaktsioonikambri sisse. Mõtlesin hetkeks, et toon riski vähendamiseks korraga sisse ainult ühe hüdrasiini mahuti. Kuid kiirkorras ja umbkaudselt tehtud arvutus ütles mulle, et isegi ühest mahutist piisab maja õhkulaskmiseks. Tõin need niisiis kõik sisse. Miks ka mitte?

      Mahutitel on käsitsi avatavad ventiilid. Ma ei ole päris kindel, milleks need mõeldud on. Olen aga kindel, et me ei pidanud neid kunagi kasutama. Arvatavasti on need olemas selleks, et vabastada mahutitest rõhku nende ehituse ja enne kütusega täitmist tehtavate rohkete kvaliteedikontrollide käigus. Olgu see põhjus mis tahes, mul on igal juhul olemas ventiilid, millega töötada. Vajan ainult mutrivõtit.

      Ühendasin vee taaskasutussüsteemi küljest lahti varuvooliku. Kinnitasin selle ühe univormi (vabandust, Johanssen) küljest rebitud ribaga ventiiliava külge. Hüdrasiin on vedelik ja seetõttu ei pea ma tegema muud, kui juhtima selle reaktsioonikambrisse (nüüd küll pigem reaktsioonikaussi).

      MAV-i kütusetootmise üksus töötab samal ajal ikka veel. Olen toonud sisse juba ühe paagitäie CO₂, selle Marsi-majja lasknud ja viinud taastäitumiseks tagasi.

      See tähendab, et mul ei ole rohkem ettekäändeid. On aeg hakata vett valmistama.

      Kui leiate maja söestunud varemed, siis tähendab see, et tegin midagi valesti. Kopeerin selle logi mõlema kulguri mällu, et see võiks suurema tõenäosusega säilida.

      Proovime siis.

LOGIKIRJE: 33. SOL (2)

      No vähemalt ei saanud ma surma.

      Panin kõigepealt selga oma EVA-skafandri alumise kihi. Mitte terve koguka skafandri, vaid selle all kantava sisemise riidekihi, mille juurde kuuluvad ka kindad ja sokid. Siis võtsin meditsiinivarudest hapnikumaski ja Vogeli keemiakatsete komplektist kaitseprillid. Peaaegu kogu mu keha oli kaitstud ja hingasin ballooniõhku.

      Miks? Sest hüdrasiin on väga mürgine. Kui seda liiga palju sisse hingan, siis tekivad mul suuremat sorti probleemid kopsudega. Kui see mu nahale satub, siis saan kogu ülejäänud eluks endale keemilised põletushaavad. Ma ei tahtnud riskida.

      Keerasin ventiili, kuni sealt väljus väike hüdrasiininire. Lasin ühel tilgal iriidiumkaussi langeda.

      See särises mittemidagiütlevalt ja kadus.

      Aga seda ma ju tahtsingi. Vabastasin just vesiniku ja lämmastiku. Jee!

      Ühed asjad, mida mul siin rohkesti jagub, on kilekotid. Need ei erine kuigivõrd tavalistest köögis kasutatavatest prügikottidest, ent olen kindel, et need maksid 50 000 dollarit, lihtsalt seepärast, et kuuluvad NASA-le.

      Lisaks komandöriametile oli Lewis ka meie geoloog. Ta pidi koguma kivi- ja pinnaseproove tervelt meie operatiivtoimingute alalt (10 kilomeetri raadiusest). Kaalupiirangud määrasid ära, kui palju proove ta tegelikult Maale kaasa võis võtta. Seetõttu pidi ta kõigepealt need kokku koguma ja siis kojuviimiseks 50 kg kõige huvitavamaid proove välja sorteerima. Kilekotid olid mõeldud proovide hoiustamiseks ja sildistamiseks. Mõned kotid on tavalistest taassuletavatest kilekottidest väiksemad, teised jällegi sama suured kui Hefty toodetavad 150-liitrised prügikotid.

      Lisaks on mul majapidamisteipi. Täiesti tavalist majapidamisteipi, mida saab igast ehituspoest osta. Tuleb välja, et isegi NASA ei oska majapidamisteipi enam paremaks muuta.

      Lõikasin paar kõige suuremat kilekotti lahti ja kleepisin need teibiga kokku, et moodustuks omalaadne telk. Tegelikult oli see pigem ekstrasuure kilekoti moodi. Mul õnnestus katta sellega kogu laud, millele olin laotanud oma hullu teadlase hüdrasiinieksperimendi varustuse. Panin lauale mõned nipsasjad, et kile iriidiumkaussi ei vajuks. Õnneks on kilekotid läbipaistvad ja näen tänu sellele ikkagi, mis nende all toimub.

      Järgmisena ohverdasin ülla eesmärgi nimel ühe skafandri. Mul oli vaja õhuvoolikut. Lõppude lõpuks on mul ju mitu skafandrit üle. Kokku on neid kuus, üks igale meeskonnaliikmele. Seega ei ole mul midagi ühe skafandrimõrva vastu.

      Lõikasin suurde isetehtud kilekotti augu ja teipisin voolikuotsa oma kohale. Korralik kinnitus, arvan ma.

      Riputasin Johansseni rõivastest saadud ribade abil vooliku teise otsa Marsi-maja kupli alla, kasutades kinnituseks kahte erineva nurga all seotud riba (et need oleks vooliku avausest kenasti eemal). Nüüd oli mul olemas väike korsten. Vooliku avaus oli umbes sentimeetrise diameetriga. Loodetavasti on ava sobiv.

      Vesinik on pärast reaktsiooni kuum ja tahab üles kerkida. Lasen selle siis korstnast üles ja süütan, kui see voolikust väljub.

      Siis pidin leiutama tule.

      NASA nägi palju vaeva selleks, et mitte miski siin ei saaks süttida. Majas on kõik metallist või põlemiskindlast plastmassist valmistatud ning univormid on sünteetilised. Vajasin midagi, mis põleks järjekindlalt, mingisugust pilootleeki. Mul ei ole oskusi, et voolikust piisavas koguses H₂ välja lasta, nii et leek pidevalt põleks ja ma ennast samal ajal ära ei tapaks. See jätab eksimiseks liiga palju ruumi.

      Pärast kaaslaste isiklike asjade läbituhnimist (teate, kui nad oleks tahtnud privaatsust, siis poleks nad pidanud mind koos oma asjadega Marsile maha jätma) leidsin otsitava.

      Martinez on pühendunud katoliiklane. Teadsin seda. Ma ei teadnud aga, et ta oli missioonile väikese puust risti kaasa võtnud. Olen kindel, et ta pidi selleks NASA kadalipust läbi minema, ent tean ka, et Martinez on üks kuradima kangekaelne litapoeg.

      Murdsin näpitstange ja kruvikeerajat kasutades püha eseme pikkadeks peergudeks. Oletan, et kui Jumal on olemas, siis ei ole tal minu hetkeolukorda arvesse võttes selle vastu midagi.

      Kui minu kasutuses oleva ainsa religioosse eseme hävitamine tähendab, et jään Marsi vampiiride ees kaitseta, siis pean sellega lihtsalt riskima.

      Marsi-majas on sädeme tekitamiseks piisavalt juhtmeid ja patareisid. Aga puitu ei saa lihtsalt väikesest elektrisädemest süüdata. Seega korjasin kokku kohalike palmipuude kiulist koort, siis hankisin kaks puupulka ja hõõrusin neid üksteise vastu, tekitamaks piisavalt friktsiooni, et …

      Ei, mitte päriselt. Juhtisin pulgale puhast hapnikku ja tekitasin siis sädeme. See süttis nagu tuletikk.

      Keerasin ventiili lahti, minitõrvik käes, ja lasin hüdrasiinil aeglaselt voolama hakata. See särises iriidiumil ja kadus. Peagi paiskusid mu korstna otsast välja väikesed leegipahvakud.

      Põhiline asi, millel pidin silma peal hoidma, oli temperatuur. Hüdrasiini lagunemine on äärmiselt eksotermiline reaktsioon. Seega lasin korraga laguneda vaid väga väikesel hüdrasiini kogusel ja jälgisin pidevalt termopaari näidikut, mille olin iriidiuminõu külge kinnitanud.

      Ja see protsess töötas!

      Igas hüdrasiinimahutis on veidi üle 50 liitri hüdrasiini, millest piisaks 100 liitri vee valmistamiseks. Mind piirab hapnikutootmine, kuid olen nüüd niivõrd elevil, et olen valmis ära kasutama poole oma hapnikuvarudest. Ühesõnaga lõpetan siis, kui mahuti on pooltühi ja olen saanud 50 liitrit vett!

LOGIKIRJE: 34. SOL

      Nii, sellele kulus küll väga palju aega. Olen hüdrasiiniga terve öö jännanud. Aga sain töö tehtud.

      Oleksin ka kiiremini valmis saanud, kuid oletasin, et ettevaatlikkus on kinnises ruumis raketikütuse süütamisel esmatähtis.

      Oh sa poiss, siin on nüüd ikka tõega täielik troopiline vihmamets.

      Marsi-majas on peaaegu 30 kraadi ja õhuniiskus on laes. Kummutasin õhku just terve tonni kuumust ja 50 liitrit vett.

      Kogu selle protsessi käigus pidi vaene maja asuma segadust tekitava väikelapse ema rolli. Maja on lisanud minu ärakasutatud hapniku asemele uut ja vee taaskasutussüsteem üritab õhuniiskust mõistlikule tasemele langetada. Kuumuse osas ei ole sel aga võimalik midagi ette võtta. Marsi-majas ei ole tegelikult konditsioneeri. Marsil on külm. Keegi ei osanud oletada, et peaksime kuidagi liigsest soojusest lahti saama.

      Olen nüüdseks alarmide pideva plärinaga juba harjunud. Tulekahjualarm