Marslane. Andy Weir

mattunud, kuid muidu heas korras. Nende siserõhku hoidvad tihendid on terved. See on loogiline. Tormi puhkemisel on kulgurite tööks jääda paigale ja oodata tormi vaibumist. Need on ehitatud karmidele tingimustele vastu pidama. Suudan need päeva või paari jooksul välja kaevata.

      Olen kaotanud ühenduse ilmajaamadega, mis on paigutatud Marsi-majast neljas eri suunas kilomeetri kaugusele. Minu poolest võivad need olla ideaalses töökorras, kuid maja sidevahendid on praegu nii nõrgad, et ei ulatu tõenäoliselt kilomeetri kauguselegi.

      Päikesepatareid olid liivaga kaetud ja seega kasutud (vihje: päikesepatareid vajavad elektri tootmiseks päikesevalgust). Ent kui pühkisin patareid puhtaks, hakkasid need taas täisvõimsusel tööle. Elektrit on mul küllaga, mida iganes ma sellega siis ka tegema ei hakkaks. Mul on kakssada ruutmeetrit päikesepatareisid koos vesinikul töötavate kütuseelementidega, kuhu saab piisavalt elektrivarusid koguda. Ma ei pea tegema muud, kui päikesepatareid iga paari päeva järel puhtaks pühkima.

      Marsi-majas on kõik tänu tugevale konstruktsioonile suurepärane.

      Tegin oksügenaatorile täieliku diagnostika. Kaks korda. See on täiesti korras. Kui mingi osa peaks katki minema, siis saan kasutada lühiajaliseks tööks mõeldud varuseadet. Ent see on mõeldud tõesti ainult hädaabinõuna peaseadme parandamise ajaks. Varuseade ei lagunda tegelikult CO₂ ega taaskasuta hapnikku. See lihtsalt absorbeerib CO₂, täpselt samamoodi nagu skafandrid. Seade peab enne absorberite täitumist vastu viis päeva, mis tähendab minu jaoks aga kolmekümmet päeva (kuue inimese asemel hingab õhku ainult üks). Niisiis kindlustab see veidi mu tagalat.

      Vee taaskasutussüsteem töötab samuti korralikult. Halb uudis on, et sellel ei ole varuseadet. Kui see lakkab töötamast, siis joon tagavaravett, kuni klopsin kuse keetmiseks kokku primitiivse destillaatori. Lisaks kaotan lihtsalt niisama hingates päevas pool liitrit vett, kuni niiskustase saavutab Marsi-majas maksimumi ja vesi hakkab kõigile pindadele kondenseeruma. Siis hakkan ma seinu lakkuma. Jee. Hetkel ei ole aga vee taaskasutussüsteemiga mingeid muresid.

      Nõndaks siis. Toidu, vee, ulualusega on kõik korras. Hakkan kohe praegusest toitu normeerima. Toiduportsjonid on juba niikuinii küllaltki minimaalsed, kuid arvan, et suudan igal söögikorral süüa vaid kolmveerand ettenähtud kogusest ja ikkagi hakkama saada. See peaks kasvatama minu kolmsada toidupäeva neljasajani. Leidsin meditsiinivarustust läbi kammides suure vitamiinipurgi. Seal on nii palju multivitamiine, et neist jätkuks aastateks. Seega ei tohiks mul tekkida probleeme toitainete puudujäägiga (kuigi nälgin toidu otsa lõppemise korral ikkagi surnuks, nii et pole vahet, kui palju vitamiine söön).

      Meditsiinivarudes on hädaolukordade tarbeks morfiini. Ja seda on surmava doosi jaoks piisavalt. Ma ei kavatse aeglaselt surnuks nälgida, ütlen seda juba praegu. Kui jõuan sinnamaani, siis lähen kergema vastupanu teed.

      Kõigil missioonil osalejatel oli kaks eriala. Mina olen botaanik ja mehaanikainsener – põhimõtteliselt missiooni remondimees, kes mängis taimedega. Mehaanikainseneri teadmised võivad mu elu päästa, kui midagi rikki läheb.

      Olen mõelnud selle peale, kuidas siit eluga pääseda. See ei ole täiesti võimatu. Umbes nelja aasta pärast tulevad Marsile jälle inimesed, kui siia saabub Ares 4 meeskond (eeldades, et nad ei katkestanud kogu programmi pärast minu „surma”).

      Ares 4 maandub Schiaparelli kraatrisse, mis jääb minu praegusest asukohast Acidalia Planitial umbes 3200 kilomeetri kaugusele. Mul pole kuidagi võimalik sinna üksinda jõuda. Aga kui ma saaksin NASA-ga suhelda, siis võiksid nad mind päästa. Ma pole kindel, kuidas nad seda olemaolevate vahenditega teha suudaksid, kuid NASA-s on palju tarku inimesi.

      See ongi nüüd minu missioon. Leida viis, kuidas taas Maaga suhelda. Kui ma seda ei suuda, siis leida viis, kuidas taas Hermesega suhelda, kui see nelja aasta pärast koos Ares 4 meeskonnaga naaseb.

      Mul ei ole muidugi plaani, kuidas neli aastat ühe aasta toiduvarudega üle elada. Aga üks asi korraga. Saan praegu korralikult süüa ja mul on olemas eesmärk: parandada see kuradima raadio ära.

LOGIKIRJE: 10. SOL

      Niisiis, olen teinud kolm EVA-t ja ei ole leidnud ühtegi vihjet, kus võiks olla satelliitside paraboolantenn.

      Kaevasin ühe kulguri välja ja tegin sellega korraliku tiiru, kuid arvan, et on aeg päevi kestnud otsingud katkestada. Torm puhus paraboolantenni tõenäoliselt kaugele ja hävitas siis kõikvõimalikud lohistusjäljed või – vaod, mis oleks mind antennini juhatanud. Torm mattis selle ilmselt ka liiva alla.

      Veetsin suurema osa tänasest päevast väljas allesjäänud vastuvõtuantennide juures. Seal avaneb tõeliselt nutune pilt. Võiksin samahästi Maa poole karjuda – see oleks mulle sama suureks abiks, kui see kuradima aparatuur.

      Võiksin jaama ümber leiduvast metallist algelise paraboolantenni meisterdada, aga see ei ole mingisugune tavaline kaasaskantav raadiosaatja, mille peaksin siin kokku klopsima. Sidepidamine Marsi ja Maa vahel on päris suur asi ja nõuab äärmiselt spetsiifilist varustust. Ma ei saa fooliumi ja nätsuga midagi niisama valmis meisterdada.

      Pean peale toidukoguste ka oma EVA-sid normeerima. CO₂ filtreid ei saa puhastada. Kui need on küllastunud, siis on nendega kõik. Missioonil arvestati, et iga meeskonnaliige teeb päevas neljatunnise EVA. Õnneks on CO₂ filtrid kerged ja väikesed, nii et NASA sai endale lubada luksust neid vajatust rohkem kaasa pakkida. Kokku on mul umbes 1500 tunni jagu CO₂ filtreid. Kõikidel EVA-del, mida pean tegema pärast filtrite otsalõppemist, tuleb mul hakkama saada õhu aadrilaskmise režiimi abil.

      Tuhat viissada tundi võib näida palju, kuid mind ootab siin ees vähemalt neli aastat, enne kui mul tekib mingisugunegi pääsemislootus, ja selle aja jooksul tuleb mul iga nädal mitu tundi päikesepatareide puhtaks pühkimisele pühendada. Igatahes. Ei mingeid asjatuid EVA-sid.

      Teine uudis on, et mul hakkab toidu osas üks plaan ilmet võtma. Minu botaanikutaust võib ikkagi kasuks tulla.

      Miks saata üks botaanik Marsile? Marss on ju kuulus selle poolest, et seal ei kasva mitte midagi. Nojah, mõte seisnes selles, et saaksin uurida, kui hästi kasvavad taimed Marsi gravitatsioonis, ja näha, mida saame teha Marsi pinnasega, kui üldse midagi. Lühike vastus on: päris palju … peaaegu. Marsi pinnases on küll olemas taimede kasvuks vajalikud põhilised „ehituskivid”, kuid Maa pinnases toimub palju seesuguseid asju, mida Marsi pinnases ei toimu isegi mitte siis, kui panna see Maa atmosfääri ja lisada piisavalt vett. Bakterite elutegevus, teatud loomsed toitained ja nii edasi. Marsi pinnases ei toimu midagi seesugust. Üheks minu missiooniülesandeks oli välja uurida, kuidas taimed siin kasvavad – seda erinevates Maa ja Marsi pinnasesegude ja atmosfääri tingimustes.

      Seepärast ongi mul kaasas pisut Maa mulda ja peotäis taimeseemneid.

      Ma ei saa sellest aga liialt elevile sattuda. Mul on umbes selline kogus mulda, millest piisaks aknaäärse lillekasti täitmiseks, ja ainsad kaasatoodud seemned kuuluvad paarile rohttaime- ja sõnajalaliigile. Need on ühed kõige sitkemad ja kergemini kasvavad taimed Maal ja seepärast valis NASA just need minu uurimisobjektideks.

      Seega on mul kaks problemi: mul pole piisavalt mulda ega ka midagi söödavat, mida sinna külvata.

      Aga ma olen botaanik, kurat võtaks. Peaksin sellises olukorras lahenduse leidma. Kui ma seda ei suuda, siis olen umbes aasta pärast väga näljane botaanik.

LOGIKIRJE: 11. SOL

      Ei tea, kuidas Cubs’i pesapallimeeskonnal ka läheb.

LOGIKIRJE: 14. SOL

      Sain oma bakalaureusekraadi Chicago ülikoolist. Pooled sealsed botaanikuks õppijad olid hipid, kes arvasid, et saavad naasta mingisuguse loodussõbraliku maailmakorralduse juurde. Toita seitse miljardit inimest ainult kuidagi koriluse abil ära. Nad kulutasid suurema osa oma ajast sellele, kuidas paremini kanepit kasvatada. Nad ei meeldinud mulle. Olen botaanikaga alati teaduse nimel tegelenud, mitte mingisuguse uue maailmakorra nonsensi pärast.

      Kui nad kompostihunnikuid kokku kuhjasid ja iga orgaanilise mateeria killukest talletada üritasid, siis naersin nende üle. „Vaadake neid ogaraid hipisid! Vaadake nende haledaid katseid jäljendada oma tagaaias kompleksseid globaalseid ökosüsteeme.”

      Nüüd