Marslane. Andy Weir

pidevalt ilma puhkeperioodita ja seega saan nende 76 päeva jooksul kasvatada 22 000 lisakalori väärtuses kartuleid, millest jätkub mulle veel 15 päevaks. Pärast seda on kasvatamist suhteliselt mõttetu jätkata. Kokku annab see mulle juurde umbes 90 päeva.

      Niisiis hakkan nüüd nälgima alates 490. solist, mitte 400. solist. Olen teinud edusamme, kuid kogu pääsemislootus toetub sellele, et suudan püsida elus kuni 1412. solini, mil maandub Ares 4 meeskond.

      Mul on puudu umbes tuhande päeva jagu toitu. Ja mul ei ole ühtegi mõtet, kust seda saada.

      Kurat.

      3. PEATÜKK

LOGIKIRJE: 25. SOL

      Mäletate neid vanu tekstülesandeid, mida matemaatikatundides lahendada tuli? Neid, kus vesi voolab anumasse teatud kiirusel ja voolab sealt välja teisel kiirusel, ning peate siis välja selgitama, millal anum tühjaks saab? Nii, seesama põhimõte on kriitilise tähtsusega ka projektis nimega „Mark Watney ei sure nälga”, mille kallal ma praegu töötan.

      Mul on vaja toota kaloreid. Ja mul on vaja neid nii palju, et neist jätkuks 1387 soliks ehk kuni Ares 4 saabumiseni. Kui Ares 4 mind ei päästa, siis olen niikuinii surnud. Üks sol on 39 minutit pikem kui üks päev ja seega teeb see kokku 1425 päeva. See on mu eesmärk: toota 1425 päevaks toitu.

      Mul on piisavalt multivitamiine, enam kui topelt vajaminevast kogusest. Igas toidupakis on viiekordne minimaalne valgukogus ja seega katab hoolas toiduportsjonite normeerimine minu valguvajaduse vähemalt neljaks aastaks. Üldine toitainete vajadus on kaetud. Mul on vaja lihtsalt kaloreid.

      Vajan iga päev 1500 kalorit. Mul on alustuseks olemas 400 päeva jagu toitu. Kui palju kaloreid on mul siis vaja selle ajavahemiku jooksul päevas toota, et 1425 päeva elus püsida?

      Päästan teid arvutustest. Vastus on umbes 1100. Pean oma maaharimisega päevas 1100 kalorit tootma, et Ares 4 meeskonna saabumiseni elus püsida. Tegelikult natuke rohkem, sest praegu on käes juba 25. sol ja ma ei ole veel midagi külvanud.

      Suudan oma 62 ruutmeetri suuruse haritava pinnaga päevas umbes 288 kalorit toota. Niisiis vajan ellujäämiseks umbes neli korda suuremat kogust, kui suudan praeguse plaani järgi toota.

      See tähendab, et mul on maaharimiseks vaja suuremat pinda ja mulla kastmiseks rohkem vett. Vaatame probleemid ükshaaval läbi.

      Kui palju pinda oleks mul võimalik maaharimiseks üldse kasutada?

      Marsi-majas on 92 ruutmeetrit põrandapinda. Ütleme, et saaksin kõike seda kasutada.

      Lisaks on seal viis tühja koid. Ütleme, et panen ka nendesse mulda. Igaüks neist annab mulle kaks ruutmeetrit ja saan nii juurde kümme ruutmeetrit. Jõuame siis nõnda 102 ruutmeetrini.

      Majas on kolm laborilauda, mis on kõik umbes kahe ruutmeetri suurused. Tahan ühte neist ise kasutada, mis jätab teised kaks minu projekti tarbeks. See annab juurde veel neli ruutmeetrit ja kasvatab kogupinna 106 ruutmeetrini.

      Mul on kaks Marsi kulgurit. Need on õhukindlad ja tänu sellele on võimalik neis pikemat aega ilma skafandrita olla. Külvamiseks aga ruumi pole ja pealegi tahan ma, et mul oleks võimalik nendega ringi sõita, kuid mõlemal kulguril on olemas hädaolukordadeks mõeldud iseavanev telk.

      Telkide muutmine haritavaks maaks on üsna probleemne, kuid neis mõlemas on 10 ruutmeetrit põrandapinda. Kui eeldada, et suudan nendest probleemidest jagu saada, siis annavad telgid mulle veel 20 ruutmeetrit juurde ja kasvatavad kogupinna 126 ruutmeetrini.

      Sada kakskümmend kuus ruutmeetrit haritavat maad. See juba on midagi, mille kallal tasub tööd teha. Mul ei ole ikka veel nii palju vett, et kogu mulda niisutada, aga nagu ma juba enne ütlesin: üks asi korraga.

      Järgmisena tuleb mõelda, kui palju ma kartuleid kasvatada suudan. Toetusin oma eeldatava saagikuse osas Maa kartulikasvatusele. Kuid kartulikasvatajad ei pea osalema sellises meeleheitlikus ellujäämise võidujooksus nagu mina. Kas saaksin taimedelt suuremat saaki?

      Esiteks saan ma pakkuda igale üksikule taimele erilist tähelepanu. Saan neid kärpida, tervena hoida ja takistada neil üksteise kasvu segamast. Lisaks saan taimi sügavamale ümber istutada, kui pealsed hakkavad mullast välja jõudma, ning istutada siis nooremaid taimi olemasolevate peale. Tavalistel kartulikasvatajatel ei ole mõtet seda teha, sest nemad tegelevad sõna otseses mõttes miljonite kartulitaimedega.

      Pealegi kurnab selline kasvatusviis maad. Kui mõni farmer kasvataks kartuleid niimoodi, siis muudaks ta oma põllud kaheteistkümne aastaga kõrbeks. See ei ole jätkusuutlik. Aga keda see huvitab? Mul on vaja lihtsalt neli aastat elus püsida.

      Oletan, et saan neid taktikaid kasutades 50 protsenti suuremat saaki. Ja 126 ruutmeetrit haritavat maad (mis topeldab minu varasemad 62 ruutmeetrit ja natuke pealegi) tähendab, et toodan päevas üle 850 kalori.

      Need on juba tõelised edusammud. Mind ohustaks ikkagi nälgimine, kuid oleksin ellujäämispiirile juba lähemal. Võiksin hakkama saada, kui end näljutaksin – muidugi mitte päris surnuks. Võiksin vähendada tarbitavate kalorite kogust, minimeerides füüsilist tegevust. Võiksin tõsta Marsi-maja temperatuuri normist kõrgemale, mis tähendaks, et mu keha kulutaks kehatemperatuuri hoidmisele vähem energiat. Võiksin oma käe küljest lõigata ja selle ära süüa, saades nii vajalikke kaloreid ja vähendades üldist kalorite vajadust.

      Ei, mitte päriselt.

      Ütleme siis, et suudaksin nii palju haritavat maad valmis seada. Tundub mõistlikuna. Kust ma vett saan? Et saada 62 ruutmeetri asemel 126 ruutmeetrit kümne sentimeetri sügavust mullakihti, on mul vaja veel 6,4 kuupmeetrit pinnast (veel labida liigutamist, jee!) ja see vajab omakorda üle 250 liitri vett.

      Need 50 olemasolevat liitrit on mõeldud mulle joogiks, kui vee taaskasutussüsteem peaks katki minema. Seega on mul oma 250-liitrisest eesmärgist puudu 250 liitrit.

      Phäh. Ma lähen magama.

LOGIKIRJE: 26. SOL

      Täna oli kontimurdev, kuid edukas päev.

      Mul oli mõtlemisest kõrini ja selle asemel, et üritada välja nuputada, kust saada 250 liitrit vett, tegin hoopis füüsilist tööd. Mul on vaja majja paganama suur hunnik pinnast tuua, isegi kui see on hetkel veel kuiv ja kasutu.

      Sain kuupmeetri sisse toodud, enne kui surmväsimus peale tuli.

      Siis saabus tunnikeseks külla pisikene liivatorm ja kattis päikesepatareid igasuguse jamaga. Seega pidin ma uuesti skafandri selga ajama ja tegema järjekordse EVA. Olin terve selle aja näruses tujus. Tohutusuure päikesepatareide välja puhtaks pühkimine on igav ja füüsilist pingutust nõudev. Ent kui töö oli tehtud, siis naasin oma väikesesse Marsi-majja preerias.

      Kätte hakkas jõudma järgmine mulla topeldamise aeg ja mõtlesin, et võiksin siis juba ka selle töö kaelast saada. Sellele kulus tund. Üks topeldamine veel ja muld on kasutamiseks valmis.

      Mõistsin lisaks, et käes on aeg kartulid seemne saamiseks maha panna. Olin mulda piisavalt topeldanud, et võisin jätta sellest ühe nurgakese puutumata. Mul oli kaksteist kartulit, millega tööd alustada.

      Küll ma olen ikka üks kuradima õnnelik litapoeg, et need kartulid ei ole külmutatud ja veetustatud ning siis purustatud. Miks pani NASA meile kaasa kaksteist kartulit, mida hoiti külmas, kuid ei külmutatud? Ja miks transportida neid rõhku vajava lastina koos meiega, mitte mõnes kastis koos ülejäänud Marsi-maja varustusega? Sest NASA hulluarstid arvasid, et meile mõjuks hästi see, kui saaksime tänupüha puhul koos süüa teha. Mitte lihtsalt toitu süüa, vaid seda päriselt valmistada. Tõenäoliselt peitub selles mingisugune loogika, aga keda see huvitab.

      Lõikasin kartulid neljaks tükiks ja vaatasin üle, et igale tükile jääks vähemalt kaks silma. Silmad on need, kust kartulid idanema hakkavad. Lasin neil paar tundi niisama seista, et lõikepinnad kuivaksid, ja poetasin need siis nurgas mulda, jättes pistikute vahele piisavalt ruumi. Jumal olgu teiega, väikesed tuhlid. Mu elu sõltub teist.

      Tavatingimustes võtab korraliku suurusega kartulite kasvatamine aega vähemalt 90 päeva. Aga mina ei saa nii kaua oodata. Ma pean kogu oma saagi tükkideks lõikama, et ülejäänud põllule seemnekartuleid