Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

siis hakkas ta asju müüma. Nataša pealekäimisel võeti Fontankal väike, odav korter. Jätkati asjade müümist, Nataša müüs ära koguni oma rõivaid ja hakkas tööd otsima. Kui Aljoša sellest teada sai, ei olnud ta meeleheitel piiri: ta needis ennast, karjus, et põlgab iseennast, aga samal ajal ei võtnud olukorra parandamiseks midagi ette. Nüüd olid ka viimsed tagavarad lõppenud; jäi veel ainult töö, kuid tasu selle eest oli armetult väike.

      Juba algusest peale, kui nad veel koos elasid, sattus Aljoša seepärast isaga kõvasti tülli. Vürsti tookordne kavatsus võtta pojale naiseks krahvinna võõrastütar Katerina Fjodorovna Filimonova hõljus alles õhus. Kuid vürst püüdis seda kavatsust igati teostada. Ta vedas Aljošat tema tulevase pruudi juurde, soovitas tal katsuda sellele meeldida, püüdis teda veenda nii ranguse kui ka seletustega, kuid asi läks krahvinna tõttu sassi. Siis hakkas ka vürst vaatama läbi sõrmede Aljoša vahekorrale Natašaga, jättes kõik aja lahendada. Tundes Aljoša pealiskaudsust ning kergemeelsust, lootis ta, et poja armastus varsti möödub. See, et Aljoša võiks Natašaga abielluda, ei teinud vanale vürstile kuni viimase ajani üldse muret. Mis puutub aga armastajatesse, siis olid nad selle asja edasi lükanud ametliku leppimiseni isaga ja üldse olukorra muutumiseni. Muide, Nataša nähtavasti ei tahtnud alustada sellest rääkimist. Aljoša lobises mulle salaja välja, et tema isa koguni tundvat justkui pisut heameelt selle loo üle: temale meeldis selles loos Ihmenevile osaks saanud alandus. Vormitäiteks aga jätkas ta rahulolematuseavaldusi poja vastu: vähendas juba niigi tillukest toetust (ta oli suhetes pojaga ääretult ihne) ja ähvardas ära võtta sellegi. Kuid varsti sõitis ta Poolasse, järele krahvinnale, kel oli seal asjatoimetusi, jätkates ikka veel väsimatult poja abielusõlmimise kavatsuse teostamist. Muidugi oli Aljoša abiellumiseks veel liiga noor; kuid pruut oli väga rikas ja sellist juhust ei tohtinud käest lasta. Lõpuks vürst saavutas oma eesmärgi. Meieni ulatusid kuuldused, et abiellumise küsimused olevat viimaks lahendatud. Tol ajal, mida ma siin kirjeldan, oli vürst äsja Peterburisse tagasi tulnud. Pojaga oli ta väga lahke, kuid poja vahekorra püsivus Natašaga üllatas teda ebameeldivalt. Ta hakkas juba kahtlema, lõi kartma. Ta nõudis karmilt ja kindlalt nende lahkuminekut; kuid varsti taipas tarvitusele võtta palju parema abinõu ja viis Aljoša krahvinna juurde. Krahvinna võõrastütar oli peaaegu iludus ja peaaegu alles laps, kuid haruldase südamega, puhta, rikkumatu hingega, lõbus, tark, õrn. Vürst arvestas, et pool aastat pidi ikkagi mõju avaldama, ja et Natašal pole tema pojale enam uudsuse võlu ja et Aljoša ei vaata oma tulevasele pruudile praegu enam selliste silmadega kui pool aastat tagasi. Tema oletused läksid ainult osaliselt täppi… Aljošale tõepoolest meeldis see neiu. Lisan veel juurde, et isa muutus tema vastu eriti sõbralikuks (kuigi raha talle ei andnud). Aljoša tundis, et selle õrnuse taga peitub vääramatu otsus, ja muutus igatsevalt kurvaks – muidugi mitte nii, kuidas ta oleks igatsenud, kui ei oleks mitu päeva järjest näinud Katerina Fjodorovnat. Ma teadsin, et ta juba viis päeva polnud Nataša pool käinud. Ihmenevite juurest Nataša poole minnes ma mõistatasin rahutult, mida tahtis Nataša mulle öelda. Juba kaugelt nägin valgust tema aknas. Omavahel olime juba ammu kokku leppinud, et ta paneb küünla aknale, kui tal on ilmtingimata tarvis mind näha, nii et kui ma juhtusin sealt ligidalt mööduma (ja seda juhtus peaaegu iga õhtu), siis võisin ma ebatavalise valguse tõttu aknal alati aru saada, et mind oodatakse ja et ma olen talle vajalik. Viimasel ajal pani ta sageli küünla aknale.

      XV peatükk

      Nataša oli üksi. Ta käis toas sügavais mõtteis tasa edasi-tagasi, käed rinnal. Kustunud samovar seisis laual ja oli mind juba ammu oodanud. Sõnagi lausumata ulatas ta mulle naeratades käe. Nägu oli tal kahvatu, haiglase jumega. Tema naeratuses oli midagi kannatlikku ja õrna. Tema sinised selged silmad olid muutunud justkui suuremaks, juuksed tihedamaks – see kõik tundus nõnda ta kõhnuse ja haiglase oleku tõttu.

      „Ma juba arvasin, et sa ei tulegi,” ütles ta, mulle kätt andes. „Tahtsin juba Mavrat sind vaatama saata; arvasin, et oled ehk jällegi haigeks jäänud.”

      „Ei, haige ma pole, mind peeti kinni, räägin sulle otsekohe. Aga mis sul viga on, Nataša? Mis on juhtunud?”

      „Midagi ei ole juhtunud,” vastas ta nagu imestunult. „Aga mis?”

      „Sa ju kirjutasid… eile kirjutasid, et ma tuleksin, ja määrasid veel kellaajagi, et mitte varem ega hiljem; see on ju kuidagi ebatavaline.”

      „Ah jaa! Ootasin teda eile.”

      „Kas ta siis ei ole veel käinud?”

      „Ei. Ning ma arvasin, et kui ta ei tule, siis pean sinuga nõu pidama.”

      „Kas ootasid teda ka täna õhtul?”

      „Ei, ei oodanud; ta on täna õhtul seal.”

      „Mida sa nüüd siis arvad, Nataša, kas ta ei tulegi enam?”

      „Muidugi tuleb,” vastas ta, vaadates mulle kuidagi tõsiselt otsa.

      Talle ei meeldinud minu küsimuste kiirus. Me vaikisime, jätkates kõndimist mööda tuba.

      „Ootasin sind kogu aeg, Vanja,” alustas ta naeratades uuesti. „Ja kas tead, mida ma tegin? Kõndisin siin edasi-tagasi ja lugesin peast luuletusi; mäletad – kelluke, talvine tee: „Samovar keeb mul tammesel laual…” Koos ju lugesime:

      Lumetorm vaikis; tee on valge,

      Öö vaatab läbi miljoni tumeda silma…

      ..................................

      Ja edasi:

      Siis nagu kuuleksin – hääl kirglik laulab

      kellade helina saatel:

      „Kunas küll armsam mul tuleb

      mu rinnale puhkama?

      Mis siin elada viga? Kui aknaklaasil

      koidukiir külmaga mängib,

      samovar keeb mul tammesel laual.

      Valgust heidab nurgas pragisev ahi,

      kirju kardina taga mu voodi…”

      „Kui ilus see on! Kui haaravad värsid, Vanja, ja kui fantastiline, järjest laienev pilt. On õieti ainult kanvaa, on märgitud vaid joonis – õmble välja, mida tahad! Kaks tunnet – endine ja viimane. See samovar, see sitsist kardin – kui kodune see kõik on. See on kui meie maakonnalinnakeses väikestes majakestes; ma nagu näeksin seda majagi: uus, palkidest, laudadega veel üle löömata… Ja siis jälle teine pilt:

      Jälle kui kuuleksin – sama hääl laulab

      kellade helinal kurval:

      „Kus sõber mul vana? Kardan, ta tuleb,

      mind kallistab, suudleb!

      Mis elu on mul? Kitsas ja pime

      ja igav mu tuba. Aknas käib tuul…

      Väljas mul kirsipuu kasvamas üksi,

      ent sedagi varjab külmunud aken,

      või ehk hävinud ammu ta on…

      On see elu? Luitund on kardina ilu.

      Ma haigena liigun, ei otsi omakseid.

      Keegi ei tõrele, armsam mul puudub…

      Vaid vanamoor toriseb…”

      „„Ma haigena liigun”… Kui hästi sobib seal see „haigena”! „Keegi ei tõrele” – kui palju õrnust peitub selles reas ning mälestuste piina, ja veel neid piinu, mida oled ise esile kutsunud ja tunned nendest mõnu… Jumal, kui hea see on! Kui eluline!”

      Ta jäi vait, otsekui hoides nuttu tagasi.

      „Mu tuvike Vanja!” sõnas ta mulle mõne hetke pärast ja jäi siis jällegi vait, nagu oleks unustanud, mida oli tahtnud öelda, või oli ta seda lausunud niisama, mõttetult, mingi äkilise tunde sunnil.

      Meie aga jätkasime kõndimist mööda tuba. Pühakuju ees põles lambike. Viimasel ajal oli Nataša üha usklikumaks muutunud, aga talle ei meeldinud, kui temaga sellest rääkima hakati.

      „Kas