Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

tema? Istun siis, kurvatsen ja muudkui nutan, ei suuda pisaraid tagasi hoida… Aga Nikolai Sergeitš muutub minu vastu ikka hellemaks ja mind vaadates läheb kurvaks, nagu teaks ta, miks ma nutan, nagu oleks tal minust kahju. Mõtlesin siis endamisi, et kust ta võib seda teada. Kas ta ehk tõepoolest leidis medaljoni ja viskas selle siis õhuaknast välja? Vihaselt tuleb ta ju sellega toime; viskas välja, aga nüüd ise kurvastab ja kahetseb, et välja viskas! Käisime Matrjonaga akna all otsimas – ei leidnud midagi… Nagu vette kadunud… Nutsin öö läbi. Esimest korda ei saanud Natašale ööseks ristimärki teha… Oh, see tähendab halba, see tähendab halba, Ivan Petrovitš, ei kuuluta head!.. Juba teist päeva nutan, silmad kuivaks ei saagi. Ootasin teid, nagu Jumala inglit, et vähemalt hinge kergendada.”

      Anna Andrejevna puhkes kibedasti nutma.

      „Ah, ma unustasin teile öelda,” sõnas ta äkitselt, nagu rõõmutsedes, et tuli meelde. „Kas kuulsite temalt midagi vaeslapse kohta?”

      „Kuulsin, Anna Andrejevna… Rääkis mulle, et te mõlemad olete järele mõtelnud ja otsustanud võtta kasvatada ühe vaese tüdruku, orvukese. Kas see on nõnda?”

      „Mina pole sellest mõtelnudki, kullake, pole mõtelnudki! Ei taha ühtki orvukest! Ta meenutab meile meie kibedat saatust, meie õnnetust. Peale Nataša ei taha kedagi. Üks tütar meil oli ja üks jääbki. Aga mida see siis tähendab, kullake, et ta sellele vaeslapsemõttele tuli? Mida arvad, Ivan Petrovitš? Kas mulle lohutuseks, nähes minu pisaraid, või et mõtteistki välja heita oma lihane tütar ja kiinduda teisesse lapsesse? Mida ta tee peal teile minust rääkis? Kuidas ta teile tundus – kas karm, vihane? Tss!.. Tuleb! Pärast räägite, kullake, pärast!.. Ära unusta aga homme siia tulla…”

      XIII peatükk

      Vana Ihmenev astus tuppa. Vaatas meid uudishimulikult ja nagu midagi häbenedes, siis kortsutas kulmu ja tuli laua juurde.

      „Kus on samovar, kas ikka veel ei ole valmis?” küsis ta.

      „Tuuakse, kullake, tuuakse; no vaata, toodigi,” hakkas Anna Andrejevna askeldama.

      Niipea kui Matrjona Nikolai Sergeitšit nägi, tuli ta otsekohe samovariga, justkui oleks ta samovari laualetoomiseks ainuüksi tema tulekut oodanud. See oli vana, kogenud ja truu teenija, kuid maailma kõige isemeelsem toriseja teenijate hulgast, kindla ja jonnaka karakteriga. Nikolai Sergeitšit ta kartis ja tema juuresolekul hoidis suu kinni. Seda enam aga andis ta oma keelele voli Anna Andrejevna juures, kellele rääkis igal sammul vastu ja näitas ilmset tahtmist oma perenaise üle valitseda, kuigi ta samal ajal nii teda kui ka Natašat kogu hingest ja siiralt armastas. See Matrjonat oli mulle tuntud juba Ihmenevkast.

      „Hm… ei ole mõnus, kui oled läbi ligunenud; aga siin ei taheta sulle teedki teha,” torises vanamees tasa.

      Anna Andrejevna pilgutas mulle otsekohe tema poole silma. Nikolai Sergeitš neid salapäraseid silmapilgutusi ei sallinud, ja kuigi ta sel hetkel püüdiski mitte vaadata meie poole, oli ta näost siiski näha, et Anna Andrejevna just nüüd mulle tema pärast silma pilgutas, ja et tal on see väga hästi teada.

      „Mul on olnud asjatalitusi, Vanja,” sõnas ta äkki. „Niisugune segadus on tekkinud! Kas ma olen sulle rääkinud? Mind tahetakse päriselt süüdi mõista. Tõendused, näed, puuduvad. Puuduvad mitmed vajalikud paberid; andmed polevat õiged… hm…”

      Ta rääkis oma protsessist vürstiga. See protsess venis ikka veel, kuid hakkas nüüd võtma Nikolai Sergeitšile kõige halvemat pööret. Vaikisin, sest ei teadnud, mida talle vastata. Ta heitis mulle kahtlustava pilgu.

      „Ah, mis siis ikka!” rehmas ta äkki käega, nagu oleks meie vaikimine teda ärritanud. „Mida rutem, seda parem. Kaabakaks mind teha ei saa, kuigi otsustatakse, et pean maksma. Minuga on minu südametunnistus, olgu kohtuotsus missugune tahes. Vähemalt on sel asjal kord lõpp; nad laastavad minu, teevad vaeseks… Jätan kõik maha ja lähen ära Siberisse.”

      „Issand, kuhu sa minna tahad! Aga miks siis nõnda kaugele?” ei suutnud Anna Andrejevna hoiduda ütlemast.

      „Ja mis siis siin ligi on?” küsis Nikolai Sergeitš toorelt, nagu oleks sellest vastuväitest heameelt tundnud.

      „Noh, ikkagi… inimesed…” sõnas Anna Andrejevna, vaadates rahutult minu poole.

      „Missugused inimesed,” hüüdis vanamees, suunates oma põleva pilgu minult Anna Andrejevnale ja tagasi. „Missugused inimesed? Röövlid, laimajad, äraandjad! Sääraseid on kõikjal küllalt! Ole mureta, neid leiame Siberiski! Aga kui sa ei taha minuga kaasa tulla, siis ole lahke, jää siia; mina sind ei sunni.”

      „Nikolai Sergeitš, kullake! Kuhu ma siis ilma sinuta jään!” karjatas vaene Anna Andrejevna. „Mul ei ole ju peale sinu maailmas mitte kedagi…”

      Ta võpatas, jäi vait ja vaatas mind hirmunult, nagu kaitset ja abi paludes. Kuid vanamees oli ärritatud, muudkui noris, ei talunud vastuvaidlemist.

      „Jätke, Anna Andrejevna,” ütlesin. „Ega Siberis olegi nii halb, kui paistab. Kui juhtub õnnetus ja te peate Ihmenevka ära müüma, siis on Nikolai Sergeitši kavatsus koguni suurepärane. Siberis võib leida hea erateenistuse ja siis…”

      „No vaata, vähemalt sina, Ivan, räägid asjalikku juttu. Nõnda ma mõtlesingi. Jätan kõik maha ja sõidan ära.”

      „No seda küll ei oleks oodanud,” hüüdis Anna Andrejevna käsi kokku lüües. „Ja sina ka, Vanja! Sinult, Ivan Petrovitš, ei oleks ma seda küll oodanud… Mulle paistis, et peale armastuse ja hellituse ei ole te meil küll midagi näinud, ja nüüd…”

      „Hahahaa! Ja mida sina siis arvasid? Millest me siin siis edaspidi elama hakkame, mõtle järele! Raha on otsas, kulutame viimaseid kopikaid! Või käsid sa minna vürst Pjotr Aleksandrovitši jutule ja andestust paluda?”

      Kuuldes vürsti nimetavat, hakkas Anna Andrejevna hirmust lausa värisema. Teelusikas ta käes kolksus vastu alustassi.

      „Ei, tõepoolest,” jätkas Ihmenev, tigeda lõbuga ennast aina õhutades, „mis sa sellest arvad, Vanja, kui ma õige läheksingi? Milleks sõitagi Siberisse? Parem ma juba homme panen uhkesti riidesse, silun ja klanin ennast; Anna Andrejevna seab mulle korda uue maniski (selliste sakste juurde ei või ju teisiti minna), ma ostan kindad, et peenem oleks, ja lähengi Tema Hiilguse juurde: Teie Hiilgus, mu toitja, isa lihane! Andesta ja halasta, anna leivapaluke – mul ju naine, väikesed lapsed… Kas nõnda, Anna Andrejevna? Kas sa seda tahad?”

      „Kullake… midagi ma ei taha! Ütlesin niisama rumalusi; anna andeks, kui midagi paha tegin, ainult ära karju,” lausus Anna Andrejevna, ikka enam ja enam värisedes hirmust.

      Olen kindel, et kõik vanamehe hinges valutas ja oli segamini sel hetkel, kui ta nägi oma õnnetu elukaaslase pisaraid ja hirmu. Olen kindel, et tema tundis rohkem valu kui Anna Andrejevna, aga ta ei suutnud ennast tagasi hoida. Seda juhtub vahel kõige paremate, kuid nõrganärviliste inimestega, kes oma headusele vaatamata lasevad endid kaasa kiskuda enese murest ja vihast mõnutundmiseni, otsides igal juhul väljendamisvõimalust ning tekitades sellega valu teiselegi, süütule ja enamasti alati kõige lähedasemale inimesele. Naistel näiteks on mõnikord tarvidus tunda end õnnetuna ja solvatuna, kuigi solvamist ega õnnetust pole olnud. On palju mehi, kes ses suhtes naistega sarnanevad, pealegi sugugi mitte nõrku mehi, kelles polegi nii palju naiselikku. Ihmenev tundis vajadust tülitseda, kuigi ise sai seetõttu rohkem kannatada.

      Mäletan, et samas turgatas mulle pähe mõte: kas ta tõepoolest pole enne seda hakkama saanud mõne umbes sellise asjaga, mida Anna Andrejevna oletas? Jumal ehk pani talle viimati aru pähe ja ta tahtiski tõepoolest Nataša juurde minna, kuid mõtles tee peal ümber, või tuli tal midagi vahele, takistades tema kavatsuse teostumist, nii see pidi küll juhtuma, ja siis tuli ta koju tagasi, vihane ja alandatud, oma hiljutisi soove ja tundeid häbenedes ning otsides, kellele välja valada viha oma nõrkuse pärast, ja selleks valides ilmtingimata neid, keda ta samasuguste soovide ja tunnete omamises kõige enam kahtlustas. Tütrele andestada soovides ta võib-olla kujutles just vaese Anna Andrejevna rõõmu, ja nüüd, kui asi oli ebaõnnestunud, oli tema naine enesestmõistetavalt