Käsk tappa. James Dashner

neid peeneid randmevärke lubada –, aga kummalisel kombel pole levi. Ta pistab telefoni taskusse tagasi.

      Süttivad soojad kollased kriisituled, pikad ribad rongi katuse all. Need on hämarad, kuid ometigi tervitatav kergendus pärast pimedust. Inimesed seisavad Marki ümber, pilgud ekslemas üles-alla, hoogsalt sosistades. Sosistamine näib miski, mida seesuguses olukorras tuleks teha.

      „Vähemalt pole meil kiiret,” ütleb Trina. Loomulikult sosinal.

      Esialgne paanika on Markis lahtunud. Nüüd tahab ta vaid küsida, mida tüdruk silmas pidas, kui ütles: „Ma muide tegelt ka teeks seda.” Aga see hetk on möödas ja lõplikult läbi. Kõikidest halbadest ajastustest …

      Rong vappub. Vaid pisut. Pigem on see värisemine, nagu tugev vibratsioon. Aga see tekitab rahutust ja inimesed karjuvad taas, nihelevad. Mark ja Trina vahetavad uudishimuliku, kuid kerge hirmuvarjundiga pilgu.

      Kaks meest marsivad uste juurde ja hakkavad neid vägisi lahti kiskuma. Viimaks uksed avanevad ja mehed hüppavad kõnniteele, mis kulgeb kogu tunneli ulatuses. Nagu kari rotte, kes tulekahju eest põgenevad, järgnevad ülejäänud reisijad neile, tõugeldes, nügides ja vandudes, kuni kõik on väljas. Vaid kahe või kolme minutiga on Mark ja Trina ainsana vagunis, kahvatu valgus nende kohal kumamas.

      „Ma pole kindel, et peaksime just nii tegema,” ütleb Trina, sosistades millegipärast ikka veel. „See masin ärkab varsti kindlasti ellu.”

      „Jep,” vastab Mark. Rong vappub jätkuvalt ja see teeb poissi üha murelikumaks. „Ma ei tea. Miski tundub tegelikult päris korrast ära.”

      „Arvad, et peaksime ka minema?”

      Mark mõtleb pisut järele. „Jah. Kui siin niisama passime, lähen vist hulluks.”

      „Olgu. Võib-olla on sul õigus.”

      Mark tõuseb püsti, Trina niisamuti. Nad kõnnivad avatud usteni ja ronivad kõnniteele. See on kitsas ja piirdeta, mis teeb olukorra päris ohtlikuks, kui rongid peaksid taas sõitma hakkama. Kriisituled on süttinud ka tunnelis, kuid neist pole kasu, et murda niivõrd sügaval maa all asuva koha peaaegu käegakatsutavat pimedust.

      „Nad läksid sinnapoole,” ütleb Trina, viibates vasakule. Miski tema hääles paneb Marki arvama, et nad peaksid tüdruku hinnangul minema vastassuunas. Ta on sama meelt.

      „Nii et … paremale siis,” ütleb Mark noogutades.

      „Jah. Ma ei taha nende lähedale sattuda. Ei oskagi öelda, miks.”

      „Nad tundusid nagu pätikamp.”

      „Tule.”

      Tüdruk tõmbab teda käest ja hakkab mööda kitsast serva edasi astuma. Nad jooksevad, käsi vastu seina, peaaegu sellele toetudes, et rajal mitte koperdada. Sein väriseb, kuid mitte nii tugevasti nagu rong. Võib-olla on see, mis elektrikatkestuse põhjustas, hakanud viimaks vaibuma. Võib-olla oli see lihtsalt maavärin ja kõik saab korda.

      Nad on kõndinud kümme minutit, vahetamata omavahel ühtki sõna, kui kuulevad eespool karjeid. Ei. Mitte niisama karjeid. Midagi sellest enamat. Tõelist õõvastust, nagu inimesi tapetaks. Trina peatub, pöörab pilgu selja taha Marki poole. Kõik kahtlused – või pigem lootused – kaovad.

      Juhtunud on midagi kohutavat.

      Marki sisetunne käsib ümber pöörata ja vastassuunda joosta, kuid ta tunneb enese pärast häbi, kui Trina avab suu ja demonstreerib oma vaprust.

      „Peame sinna minema, vaatama, mis toimub – äkki saame aidata.”

      Kuidas ta saaks ära öelda? Nad jooksevad nii ettevaatlikult ja kiiresti kui vähegi võimalik, kuni jõuavad maa-aluse peatuse laiale platvormile. Ja siis nad peatuvad. Avanev vaatepilt on liiga kohutav, et Markile kohale jõuda. Aga ta teab, et miski tema elus pole enam mitte kunagi, ealeski endine.

      Kõikjal lebavad alasti ja põlenud laibad. Karjed ja valuoiged läbistavad poisi kõrvakilesid ja kajavad seintelt vastu. Inimesed liipavad, käed välja sirutatud, riided põlemas ja näod pooleldi sulanud nagu vaha. Kõik kohad on verd täis. Õhus hõngub võimatuna tunduv kuumus, nagu nad oleksid ahjus.

      Trina pöörab otsa ringi, haarab Markil käest. Tema hirmu täis nägu jääb poisile igaveseks meelde. Tüdruk sakutab teda uuesti, joostes tuldud teed pidi tagasi.

      Mark mõtleb aga ainult oma vanematele. Oma väiksele õele.

      Ta näeb neid vaimusilmas kusagil põlemas. Ta näeb Madisoni karjumas.

      Ja tema süda murdub.

      9. PEATÜKK

      „Mark!”

      Kujutluspilt oli läinud, kuid mälestus tunnelist hämardas jätkuvalt tema meeli nagu nõrguv muda.

      „Mark! Ärka üles!”

      Aleci hääl. Ei mingit kahtlust. Tema peale karjumas. Miks? Mis oli juhtunud?

      „Ärka üles, pagan võtaks!”

      Mark avas silmad ja pilgutas vastu eredat päikest, mis okste kohalt temani tungis. Seejärel ilmus nähtavale Aleci nägu, mis varjas valguse, nii et poiss sai paremini näha.

      „Oli ka aeg,” ütles vana karu liialdatult ohates. „Hakkasin juba paanikasse minema, poiss.”

      Selsamal hetkel tabas Marki valusööst peas – see oli ärganud temast aeglasemalt. Valu leegitses koljus ja tundus sama suur kui aju. Ta oigas ja pani käed laubale, puudutas kuivava vere libedust.

      „Aiaa,” suutis ta vaid öelda, enne kui uuesti oiatas.

      „Jep, said paraja obaduse, kui alla kukkusime. Veab, et ellu jäid. Veab, et sul on minusugune kaitseingel, kes su nahka päästab.”

      Mark pelgas, et võib surra, kuid teisiti ei saanud. Agooniaks valmis, ajas ta end istukile. Ta pilgutas, kuni täpid olid silme eest kadunud, ja ootas, et valu peas ja kehas leevenduks. Seejärel vaatas ta ringi.

      Nad istusid puudest ümbritsetud lagendikul. Soonilised juured kulgesid männiokaste ja varisenud lehtede vahel. Ligikaudu kolm meetrit eemal lebas mäe vrakk, kahe hiiglasliku tamme vahele pressitud, justkui olekski kogu aeg seal kasvanud nagu mingisugune suur raudlill. Väändunud ja kõver masin tossas ja suitses, kuigi põlemisest polnud märkigi.

      „Mis juhtus?” küsis Mark, ikka veel segaduses.

      „Sa ei mäleta?”

      „Noh, mitte sellest peale, kui mingi asjandus mulle vastu pead maandus.”

      Alec viskas käed õhku. „Ega palju polegi. Kukkusime alla ja ma lohistasin su siia. Siis istusin ja vaatasin, kuidas vähkresid, nagu näeksid halba und. Jälle mälestused?”

      Mark suutis vaid noogutada. Ta ei tahtnud sellele mõelda.

      „Sobrasin mäes nii palju, kui sain,” ütles Alec teemat vahetades. Mark oli tänulik, et mees ei hakanud rohkem nuhkima. „Aga mootoritest tõusev toss on küll liig. Kui suudad kõndida, ilma et pildi tasku paneksid, tahaksin pisut veel ringi vaadata. Kavatsen saada teada, kes need inimesed on ja miks nad tegid seda, mida tegid, kui see on ka viimane, mida siin elus teen.”

      „Olgu,” vastas Mark. Seejärel turgatas talle pähe mõte, millele järgnes häirituse tunne. „Aga see viirusevärk, mida nägime? Mis siis, kui konteinerid ja nooled läksid katki ja seda on nüüd kõik kohad täis?”

      Alec sirutas käe ja patsutas Marki rinnale. „Ma tean, ma tean. Ära muretse. Pidin väljapääsemiseks läbi laoruumi minema ja nägin kaste – need olid jätkuvalt kinni ja kaitstud.”

      „Noh … aga kuidas viirus toimib? Tähendab … kas on võimalus, et nakatusime? Kas saame sellest kuidagi aru?” Markile ei meeldinud teadmatus. „Mis viirus see üldse on?”

      Alec tõi kuuldavale kerge naerupahvaku. „Poja, jälle terve hulk häid küsimusi, millele mul pole vastuseid. Peame eksperdilt küsima, kui tagasi jõuame. Võib-olla on Lana sellest tüvest varemgi kuulnud. Aga ma pakun, et kui sul just nina hirmsasti kinni ei jää, ei muretseks