Käsk tappa. James Dashner

me siin üleval oleme?” küsis Mark.

      Alec näitas tema peale näpuga. „Sest nii tehakse, kui keegi tuleb sinu koju ja ründab sinu inimesi. Hakatakse vastu. Ja ma ei kavatse lasta neil vereimejatel niisuguse pasaga puhtalt pääseda.”

      Mark mõtles Darnellile, kõigile vigastatutele ja segaduses inimestele ja taipas, et Alecil oli õigus. „Olgu, olen nõus. Mida me ette võtame?”

      „Esiteks peame selle paganama ukse lahti saama. Aita vaadata, äkki leiame midagi, millega seda teha.”

      Mark uitas ruumis ringi, kuigi valgust oli haledalt vähe. „Miks me praegu üldse ühe koha peal hõljume?”

      „Sulle ikka meeldib küsida küsimusi, millele ma ei oska vastata. Hoia lihtsalt silmad lahti ja hakka otsima.”

      „Olgu, olgu.”

      Alguses nägi Mark ainult rämpsu ja veel rämpsu. Varuosi, tööriistu, varusid täis kaste – alates seebist vetsupaberini. Siis nägi ta midagi, mis oli rihmaga seinale kinnitatud ja meeldinuks Alecile: vasarat.

      „Hei, siia!” hüüdis Mark. Ta võttis riista rihmast välja, kaaludes seda peos. „Midagi kena ja rasket – ideaalne, et saaksid ukse oma hiiglaslike sõdurikätega maha lüüa.”

      „Mu käed pole enam nii tugevad kui vanasti.”

      Vana karu naeratas, hägus valgus silmis sädelemas, kui vasara varrest kinni võttis. Ta astus suletud ukse juurde ja hakkas sellele hoope laduma. Uksel polnud võimalustki, kuid Mark uskus, et kulub hea minut või paar, enne kui see järele annab. Ta lootis vaid, et ukse avanedes ei oota teisel pool terve armeetäis rohelisse riietunud kurikaelasid.

      Kõlks. Kõlks. Kõlks. Alec muudkui tagus ust, mõlgid üha suuremad.

      Mark vaatas veel ringi, lootes leida mõnd relva hetkeks, mil uks lõpuks avaneb. Vähemalt oli Alecil suur vasar, millega vehkida. Miski ruumi pimedaimas otsas pälvis Marki tähelepanu, koht, kus kõvade kaantega kastid, mis umbes kuuskümmend sentimeetrit kõrged ja kolmkümmend laiad ning pealtnäha justkui millegi olulise kaitsmiseks mõeldud. Mõned olid lahti ja tühjad; mõned kinni.

      Ta ruttas juurde ja üritas paremini näha, kuid oli liiga pime, et midagi eristada. Mark tõstis ühe kinnise kasti üles – see oli kergem, kui ta arvas –, läks tagasi valguse kätte ja asetas kasti maha põranda metalsele võrestikule. Lähemale küünitades avanes talle lõpuks ometi selgem pilt.

      Kastil oli hoiatav sümbol, seesugune, mis viitas, et sees on mingit sorti bioloogiline oht. Sildil sümboli all seisis:

      Viirus VC321xb47

      Väga nakkav

      24 noolt, ülim ettevaatus

      Mark soovis korraga, et poleks seda kasti üldse puutunud.

      7. PEATÜKK

      Mark ajas end sirgu ja astus sammu eemale. Ta ei suutnud uskuda, et oli seda kasti käes hoidnud. Ta oleks selle võib-olla isegi avanud, kui poleks leidu enne valguse kätte toonud. Nooled võisid olla mäe lennul vägagi vabalt katki läinud. Võib-olla oli viirus isegi läbi konteineri kitsaste pilude imbunud. Rääkimata sellest, et riiulitel olid lahtised kastid, kuigi need paistsid pealtnäha tühjad.

      Mark pühkis käsi pükstesse, astus veelgi kaugemale.

      Kõlks. Kõlks. Kõlks.

      Alec peatus hetkeks, lõõtsutades. „Üks või kaks lööki veel ja see tibuke läheb lahti. Peame valmis olema. Relvi leidsid?”

      Markil oli paha. Justkui oleksid mikroskoopilised putukad kastist tema nahale karanud ja kaevaksid end verre selsamal hetkel, mil ta seal seisis. „Ei, ainult kastitäie nooli, mis kannavad surmaviirust. Võib-olla saame mõne neile pihta visata?” See pidi olema nali, kuid tegi enesetunde isegi hullemaks, kui need sõnad üle huulte lipsasid.

      „Mida? Viirus?” kordas Alec kõhkleval toonil. Ta astus ligi ja heitis pilgu kastile põrandal. „Olgu ma … Nii et seda nad meie pihta lasksidki? Kes need inimesed küll on?”

      Mark läks paanikasse. „Mis siis, kui nad ootavad teisel pool seda ust?” küsis ta. „Ootavad, et saaksid meile nooled kaela lasta? Mida me siin üleval üldse teeme?” Ta kuulis enese hääles üha suuremat ärevust ja tundis sellest häbi.

      „Rahune, poiss. Oleme olnud palju hullemates olukordades,” vastas Alec. „Otsi lihtsalt midagi – ükskõik mida –, mis kätte satub ja tao sellega ründajale vastu pead. Tahad neil lasta niisama pääseda? Oleme nüüd siin üleval. Tagasiteed pole.”

      Söakus Aleci hääles tegi Marki enesetunde paremaks, enesekindlamaks.

      „Olgu. Otsin.”

      „Kiirusta!”

      Mark oli näinud vasara kõrval seinale kinnitatud mutrivõtit. Ta jooksis ja haaras selle kätte. Ta oli lootnud, et ehk ilmub kusagilt lagedale mõni pärisrelv, kuid nüüd pidi piisama kolmekümnesentimeetrisest metalljublakast.

      Alec hoidis vasarat peos, valmis sellega ukse segipekstud linki lööma. „Sul on õigus, et nad võivad tulistada niipea, kui see värgendus siin lahti kargab. Ärme torma pimesi nagu paar lolli gorillat. Mine sinna ja oota minu käsklust.”

      Mark tegi, nagu öeldud, ja surus selja teisel pool ust vastu seina, mutrivõti kõvasti peos. „Valmis.” Hirm tuksles temas.

      „Olgu siis.”

      Alec tõstis vasara kõrgele ja lajatas sellega lingi pihta. Kulus veel kaks lööki, et kogu kupatus krõksatusega katki läheks. Veel üks löök ja uks paiskus valla, lennates väljapoole ja rammides teisel pool seina. Pea otsekohe vuhises läbi õhu kolm noolt, siuh, siuh, siuh, mis mütsatasid otsaseina pihta. Seejärel kostis millegi mahaviskamise klõbin, millele järgnes jooksusammude müdin. Ainult üks inimene.

      Alec tõstis käe, justkui arvaks, et Mark sööstab võõrale kohe järele. Seejärel piilus ta ümber ukseraami nurga.

      „Õhk on puhas. Küllap said sel närakal nooled otsa, sest ta viskas relva maha. Minu meelest on sel mäel ainult mõned inimesed. Tule, lähme püüame selle nihverdise kinni.”

      Alec küünitas end pisut kaugemale välja, heites veel viimast korda edasi-tagasi pilgu. Seejärel astus ta hämaralt valgustatud alasse. Mark tõmbas hinge ja järgnes koridori, lüües noolepüssi vastikusega eemale. Kui see klõbisedes üle ruumi libises ja seina tabas, kujutles Mark Darnelli, nool õlast välja turritamas. Ta soovis, et tal oleks käes midagi enamat kui mutrivõti.

      Alec hoidis vasarat mõlema käega, kui ta läbi kitsa koridori hiilis. Tee kulges pisut kõveralt, sest jälgis aluse kaarjat välijoont. Kumavad paneelid nagu laoruumiski asusid ligikaudu kolmemeetrise vahega, pakkudes ainsat valgust. Nad möödusid mitmest uksest, mis olid kõik lukus, kui Alec neid katsus.

      Mark võitles närvidega, üritades olla valmis, kui miski talle turja kargab. Ta tahtis just Alecilt küsida mäe asendiplaani kohta – talle meenus, et see mees oli olnud kunagi piloot –, kui eestpoolt kostis ukseprõmmimist ja järjekordsed sammud.

      „Mine!” hüüdis Alec.

      Marki süda jõnksatas ja ta pistis plagama, järgnedes Alecile mööda kaarjat koridori. Mark nägi vaid vilksamisi kaugel eespool jooksvat varju, kuid tundus, et see oli üks neist rohekostüümidest, keda nad varem nägid, ilma peavarustuseta. See inimene hüüdis midagi, kuid sõnad olid arusaamatud, kajades koridori seintelt vastu. Tegu oli kindlasti meesterahvaga. Vägagi tõenäoliselt sellega, kes neid nooltega laskis.

      Mootorid võtsid pöörded üles ja mägi jõnksatas liikvele, sööstes jõuliselt ettepoole. Mark kaotas tasakaalu ja rammis seina, põrkas eemale ja koperdas maha kukkunud Alecile otsa. Nad ajasid end jalule, haarasid relvad pihku.

      „Kokpit on sealpool,” hüüdis Alec. „Ruttu!”

      Ta ei jäänud vastust ootama, vaid sööstis koridori ja Mark järgnes talle. Nad jõudsid avatud ruumi, kus olid toolid ja laud, täpselt