Käsk tappa. James Dashner

kolmekesi endale uued maskid tegema ja hullupööra oma käsi ja nägu pesema.”

      Markile meeldis, et tüdruk haaras ohjad enda kätte. „Kõlab hästi.”

      „Absoluutselt,” nõustus Alec. „Niisiis, kus teised on? Lana, Misty, Konn?”

      Trina viipas eri suundadesse. „Kõik on kusagile pugenud, hoiavad vahemaad. Et olla kindel, kuni keegi ei näita märke haigusest. Võib-olla veel paar päeva.”

      Niisama päev-paar passida tundus Markile kõigist mõtetest halvim. „Ma läheksin hulluks. Leidsime töötahvli, kus on kaart kohast, kust see mägi tuli. Kogume varusid ja lähme sinna – võib-olla saame midagi teada.”

      „Nõus,” sekkus Alec. „Peaksime siit võimalikult kaugele minema.”

      „Oota – aga mis saab Darnellist?” küsis Mark. Kuigi ta teadis, mida nad ütlevad, tegi küsimine enesetunde vähemalt paremaks. „Kas me ei peaks teda maha matma?”

      Trina ja Aleci pilk ütles kõik. Nad ei saanud riskida poisi laib lähedale sattumisega.

      „Vii meid Lana ja teiste juurde,” ütles Alec Trinale. „Ja siis lahkume.”

      Külast sõpru otsides muretses Mark, et ehk tahetakse nendega liituda. Kuid hirm oli end sügavale juurinud ja keegi ei söandanud kodust ninagi välja pista. Külas valitses kõhe vaikus, kuid Mark tundis, kuidas silmapaarid teda jälgisid. See ei tulnud üllatusena, mida rohkem Mark sellele mõtles. Maailm oli kõiki juba küllalt karistanud – miks nad peaksid riskima, et endale veel midagi kaela tõmmata?

      Nad leidsid Misty ja Konna külast väljas, puuonni teiselt korruselt, teisel pool küla, Kaldujat ja sealseid laipu. Trina polnud kindel, kust Lanat leida. Nad avastasid ta umbes pool tundi pärast teele asumist jõe ääres põõsastes tukkumas. Naisele ei meeldinud, et nad ta magamise pealt tabasid, kuid ta oli end ära kurnanud. Niipea kui Mark ja Alec mäele ronisid ja metsa kadusid, oli ta juhtimise oma õlule võtnud. Pannud inimesi karantiini, käskinud laibad ühte kohta viia – ta ütles, et nad kandsid kindaid ja maske – ja aidanud toitu majast majja toimetada. Mitte keegi terves asunduses ei teadnud täpselt, mis juhtus, kuid Lana nõudis algusest peale, et tuleb olla ettevaatlik, juhul kui see peaks olema nakkuslik.

      „Ma pole haige,” võttis ta loo kokku, kui nad valmistusid oja äärest lahkuma ja külla naasma. „See juhtus nii kähku – ja need, kes pärast haigestusid, on juba surnud. Mul oleks praeguseks arvatavasti juba sümptomid.”

      „Kui ruttu?” küsis Mark. „Kui kiiresti see mõjus?”

      „Kõik peale Darnelli surid kaheteistkümne tunni jooksul,” vastas naine. „Nad ärkasid ja sümptomid avaldusid umbes kahekolme tunni pärast. Ma tõesti usun, et kui keegi on praeguseks ikka veel elus ja sümptomiteta, on ta pääsenud.”

      Mark vaatas nende seltskonda: Konn niheles närviliselt. Misty vaatas maha. Alec ja Lana vahtisid teineteisele pingsalt otsa, pealtnäha vaikides vesteldes. Ja Trina silmitses Marki. Tema pilk ütles kõik – nad pidid selle üle elama täpselt nagu kõik muugi.

      Nad olid tund hiljem tagasi sara juures ja täitsid seljakotte nii suure hulga toidu ja varudega, kui vähegi kanda jõudsid. Nad hoidsid toimetades üksteisest eemale. Ettevaatlikkus näis nüüd juba loomulik. Mark pesi pakkimissagina jooksul vähemalt kolm korda käsi.

      Nad olid just lõpetanud, kõigil varusid täis kott seljas, kui Misty oiatas. Mark pöördus, et tüdrukuga nõustuda – pakid olid tõesti rasked –, aga kui poiss nägi Misty nägu, vajus tal süda saapasäärde.

      Tüdruk oli kahvatu ja toetus mõlema käega lauale. Mark oli jahmunud – viimati, kui ta Misty poole vaatas, oli tüdrukuga kõik korras. Seejärel andsid Misty jalad järele ja ta varises ühele põlvele. Ta puudutas üht näopoolt, kompides, justkui pelgaks, mida võib sealt eest leida.

      „Mu … pea valutab,” sosistas ta.

      13. PEATÜKK

      „Kõik välja!” hüüdis Lana. „Välja! Kohe!”

      Mark oli sõnatu. Iga osa temast tahtis teha täpselt vastupidi käsule. Ta tahtis oma sõpra aidata.

      „Välja. Siis saame rääkida!” käis Lana peale. Ta viipas ukse poole.

      „Minge,” sõnas Misty jõuetult. „Tehke, nagu ta ütleb.”

      Mark ja Trina vahetasid pilgu, kuid tüdruk kõhkles vaid hetke, enne kui uksest välja astus. Alec kõndis tema kannul, seejärel Lana.

      Mark pöördus lahkuma, kuid märkas siis, et Konn polnud end liigutanudki.

      „Hei … tule. Lähme välja ja räägime. Misty, ütle talle.”

      „Tal on õigus, Konnake,” sõnas tüdruk. Ta libistas seljakoti põrandale ja istus selle kõrvale maha. Mark ei suutnud uskuda, kui ruttu oli täiesti tervest inimesest saanud keegi, kes ei saa maastki püsti, on liiga nõrk, et seista. „Mine ja lase mul järele mõelda. Võib-olla ma sõin midagi imelikku.” Aga Mark sai aru, et tüdruk ei uskunud seda ise ka.

      „Me ei saa lihtsalt inimesi muudkui maha jätta,” ütles Konn, pilk Markil.

      „Keda huvitab, mida sa teed, kui sa lõpuks surnud oled!” vastas Misty. „Kuidas sa siis end tunneksid, kui olukord oleks vastupidine? Sa tahaksid, et läheksin ära. Nii et mine!” See näis temalt küllalt palju energiat röövivat – ta vajus kössi ja heitis poolenisti pikali.

      „Tule,” sõnas Mark. „Me ei jäta teda maha. Lähme lihtsalt välja rääkima.”

      Konn marssis sarast välja, porisedes endamisi. „See kõik on täiesti haige. Täiesti haige.”

      Mark vaatas Misty poole, kuid tüdruk põrnitses põrandat, hingates aeglaselt ja sügavalt. Poiss ei saanud suult enamat kui „Vabandust” ja ühines teistega.

      Nad otsustasid anda Mistyle tunni. Vaadata, mis saab. Vaadata, kas tal hakkab parem või halvem.

      Või jääb kõik endiseks.

      See oli hullumeelne tund. Mark ei suutnud rahulikult paigal istuda. Ta tammus sara ümber ja tundis nii mitmel tasandil hirmu. Mõte, et tema või Trina kehas võib viirus pesitseda, oli … talumatu. Ta tahtis teada. Kohe. See oli niivõrd laastav, et ta isegi unustas vahel – Mistyga võis vägagi hästi kõik läbi olla, ta võis peagi surra.

      „Minu arvates peame ümber hindama, mis väljavaated meil on,” ütles Lana määratud aja lõpu poole. Mistyl polnud paremaks ega halvemaks läinud – ta lebas ikka sara põrandal ja hingas ühtlaselt. Liikumatult. Sõnagi lausumata.

      „Mis mõttes?” küsis Mark. Ta oli tänulik, et keegi vaikuse katkestas.

      „Darnell ja Misty tõestavad, et mis see ka poleks, see ei hakka ilmtingimata kohe mõjuma.”

      Alec võttis sõna. „Minu meelest peaksime seda aega ära kasutama, mis meil on. Peaksime matkama kaardil märgitud kohta. Ja seda tuleks teha võimalikult ruttu.” Ta tasandas häält ja lisas: „Mul on kahju, aga me peame siit lahkuma, ja kuhu mujale olekski targem minna kui kohta, kus saaksime teada, mis toimub? Mis nendes nooltes ka oli, mis selle põhjustas, me peame minema sinna, kust nooled tulid. Võib-olla seal on midagi – mingit rohtu, millega saab seda haigust ravida. Kes teab?”

      See kõik kõlas pisut külmalt. Kalgilt. Kuid Mark ei suutnud mehega mitte nõustuda. Ta tundis, et kui ei midagi muud, siis ta peab sealt vähemalt minema pääsema.

      „Me ei saa Mistyt jätta,” sõnas Trina. Aga isegi tema sõnadel puudus jõud.

      „Meil pole valikut,” vastas Alec.

      Lana tõusis kohast, kus ta oli seina ääres istunud ja rapsis pükse puhtamaks. „Me ei pea selle pärast süüd tundma,” pomises ta. „Küsime Mistylt endalt. Ta on seda väärt. Ja teeme nii, nagu tema otsustab.”

      Mark kergitas kulme ja vaatas teiste poole, kes käitusid niisamuti.

      Lana võttis seda nõusolekuna ja kõndis sara avatud ukse