Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

selgib mõte, võtavad kindlama kuju kavatsused. Ptüi, kui tühine see kõik on!..” Kuid põlglikust sülgamisest hoolimata muutus ta pilk juba rõõmsaks, nagu oleks ta äkki mingisugusest hirmsast koormast vabanenud, ja ta heitis sõbraliku pilgu kõrtsisviibijatele. Ometi oli tal ka sel silmapilgul kauge aimus, et seegi vastuvõtlikkus paremusele oli haiglane.

      Kõrtsis oli sel ajal vähe rahvast. Peale nende kahe joobnu, kes olid talle trepil vastu tulnud, läks korraga veel välja terve trobikond, inimest viis, nendega oli kaasas üks tüdruk, ühel oli lõõtspill. Pärast seda muutus vaikseks ja avaraks. Sisse jäid: keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur kaaslane, kes pingil tukkus ja vahetevahel äkki nagu unisest peast käsi laiali ajades hakkas sõrmi laksutama ning keha ülemise osaga hüplema, ilma et pingilt oleks tõusnud, lauldes ise mingisugust loba, mis püüdis meelde tuletada midagi sellesarnast:

      Aasta kallistasin naist,

      a-asta kal-lista…asin naist…

      Või äkki, uuesti ärgates:

      Kohtu tänaval ma käisin,

      oma endise ma leidsin…

      Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile tema rõõmuiilidele isegi vaenulikult ja umbusklikult. Peale selle oli siin veel üks inimene, välimuselt eruametniku moodi. Tema istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ringi. Ka tema oli nagu mingisuguses ärevuses.

      II

      Raskolnikov polnud rahvahulgaga harjunud ja, nagu juba öeldud, põgenes igasuguse seltskonna eest, eriti viimasel ajal. Aga nüüd kiskus teda miski inimeste poole. Temas sündis nagu midagi uut ja ühes sellega ta tundis nälga inimeste järele. Ta oli oma kuupikkusest keskendunud nukrusest ja tumedast erutusest nii väsinud, et ta kas või ühegi silmapilgu oleks tahtnud hingata teistsuguses maailmas, ükskõik missugune see ka oleks, ja hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu mõnutundel siia kõrtsi.

      Kõrtsmik oli teises toas, kuid käis sageli pearuumis, tuli kusagilt kõrgemalt mööda astmeid alla, kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad. Seljas oli tal pikk kroogetega kuub ja tublisti võidunud must siidvest, ilma kaelasidemeta, ning kogu ta nägu tundus õliga määrituna, nagu mõni raudlukk. Leti taga seisis umbes neljateistkümneaastane poiss. Seal oli veel teinegi poiss, esimesest noorem, kes kätte kandis, kui midagi küsiti. Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti. Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga joobnuks jääda.

      Mõnikord kohtame täiesti võõraid inimesi, kelle vastu hakkame esimesest silmapilgust huvi tundma – kuidagi äkki, ootamatult, enne kui saame sõnagi lausuda. Niisugust muljet avaldas Raskolnikovile see eruametniku moodi võõras, kes istus eemal. Pärastpoole tuletas noormees mitu korda seda esimest muljet meelde ja pani selle aimuse arvele. Vahetpidamata vahtis ta ametnikku, muidugi osalt sellepärast, et see ise teda ainiti silmitses, ja oli näha, et see tahaks heal meelel kõnelust alustada. Teisi kõrtsisviibijaid, peremeestki välja arvamata, vaatas ametnik kuidagi tavalise pilguga ja isegi igavusega, pealegi veel mingisuguse kõrgi põlguse varjundiga, nagu oleksid nad positsioonilt ja arenemiselt temast madalamal, mispärast nendega ei maksagi rääkida. See inimene oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alalisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid pisitillukesed nagu praod, kuid ilmekad punakad silmad. Ent temas oli midagi väga imelikku; pilgus hiilgas nagu rõõmujoovastus – isegi ehk mõte ja mõistus – , kuid samal ajal välgatas seal ka nagu hullumeelsus. Seljas oli tal vana, üsna närune must sabakuub, mille nööbid olid eest kadunud. Üks seisis veel kuidagi ees ja sellega panigi ta hõlmad kinni, et nähtavasti viisakusest mitte loobuda. Nankingvesti alt paistis kortsunud, määrdunud ja täistilgutatud manisk. Nägu oli ametniku viisil puhtaks aetud, kuid nähtavasti ammugi, sest et tärkama lõi juba tihe sinakas harjas. Ka tema liigutustes meenutas miski tõepoolest soliidset ametnikku. Kuid ta oli rahutu, sasis juukseid ja toetas ajuti murelikult mõlema käega pead, pannes auklikud küünarnukid ligedale ja kleepuvale lauale. Viimaks vaatas ta Raskolnikovile otse silma ja ütles valjult ning kindlalt:

      “Kas tohiksin, armuline härra, teie poole pöörduda viisaka kõnelusega? Ehk küll välimuselt olete tähtsusetu, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumata inimene. Ma olen alati südamlikkude tundmustega ühendatud haridust austanud ja peale selle olen titulaarnõunik. Marmeladov – niisugune on mu liignimi; titulaarnõunik. Tohiksin ehk teada – olete teie teeninud?”

      “Ei, õpin,” vastas noormees, imestudes selle erilise kunstliku kõneviisi kui ka selle üle, et nii otseteed, suisa tema poole pöörduti. Hoolimata hiljutisest silmapilksest soovist ükskõik missuguste inimeste seltsi leida, tabas teda äkki esimese temale määratud sõna juures harilik ebameeldiv ärritav vastikustunne iga võõra vastu, kes temasse puutus või tahtis puutuda.

      “Tähendab, üliõpilane või endine üliõpilane!” hüüdis ametnik. “Seda ma arvasingi! Kogemused, armuline härra, sagedased kogemused!” Ja kiituse märgiks pani ta sõrme otsaette. “Olite üliõpilane või andusite teaduslikule uurimisele! Kuid lubage…” Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi ja istus noormehe juurde, pisut viltu tema ette. Ta oli purjus, kuid rääkis ladusalt, ainult harva paiguti pisut kõrvale kaldudes ja kõnet venitades. Ta kargas Raskolnikovi kallale mingisuguse aplusega, nagu poleks ka tema terve kuu jooksul mitte kellegagi rääkinud.

      “Armuline härra,” alustas ta peaaegu pühalikult, “vaesus pole pahe, see on tõsi. Tean, ka joomine pole voorus – ja seda hullem. Kuid kerjakott, armuline härra, kerjakott – see on pahe. Vaesuses säilitate veel oma loomulikkude tundmuste suursugususe, kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi. Kerjakoti tõttu ei aeta kepiga, vaid pühitakse luuaga inimeste seltsist välja, et oleks veel teotavam; ja see ongi õige, sest kerjakotti kandes olen ise esimesena valmis ennast teotama. Ja siit joomine! Armuline härra, kuu aega tagasi peksis härra Lebezjatnikov minu abikaasat, minu abikaasa pole mitte mina! Mõistate! Lubage veelkord teilt küsida, niisama muidu, kas või lihtsast uudishimust: kas olete kunagi Neeval ööbinud, heinalotjadel?”

      “Ei, pole juhust olnud,” vastas Raskolnikov. “Kuidas te selle peale tulete?”

      “Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd…”

      Ta kallas klaasi täis, jõi tühjaks ja jäi mõttesse. Tõepoolest, tema riietel ja juustes paistsid siin-seal heinapebred. Väga tõenäoline, et ta viis päeva polnud end riidest lahti võtnud ega pesnud. Eriti mustad olid ta paksud, punased, mustade küüntega käed.

      Tema kõnelus, nagu näis, äratas üldist, kuigi loidu tähelepanu. Poisid leti taga hakkasid naeru kihistama. Peremees nähtavasti tuli nimelt just selleks ülalt toast alla, et “naljahammast” kuulata, ja istus eemale, haigutades tähtsalt ja laisalt. Nagu näha, tunti Marmeladovit siin juba ammugi. Kalduvuse kunstlikuks kõneks oli ta omandanud vististi mitmesuguste võõrastega kõrtsis sagedasti juttu ajades. See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karedalt koheldakse. Seepärast püüavadki nad leida endale teiste joodikute seltskonnas justkui õigustust ja, kui võimalik, ka lugupidamist.

      “Naljahammas!” lausus peremees valjult. “Aga miks sa tööd ei tee, miks te ei teeni, kui olete ametnik?”

      “Miks ma ei teeni, armuline härra,” haaras Marmeladov sõnast kinni, pöördudes ainult Raskolnikovi poole, nagu oleks see talle selle küsimuse esitanud. “Miks ma ei teeni? Aga kas mu süda seepärast ei valuta, et ma asjata maailmas rooman? Kui härra Lebezjatnikov kuu aega tagasi oma käega minu abikaasat peksis, mina aga joobnult lamasin, kas ma siis ei kannatanud? Lubage, noormees, on teil juhust olnud… hm!.. nojah, kas või raha laenuks paluda, lootusetult paluda?”

      “On olnud… see tähendab – kuidas lootusetult?”

      “Tähendab,