Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

tahtmatult ja nagu meelepahas, pärast aga ikka kindlamini ja kindlamini. Äkki tahtis ta teada, mis on nimelt selles naisterahvas nii imelikku. Esiteks – tüdruk oli nähtavasti üsna nooruke ja läks sellises kuumuses palja peaga, ilma päikesevarjuta ja kinnasteta, kuidagi veidralt kätega vehkides. Seljas olid tal, ka kuidagi väga imelikult, kerged siidriided, mis olid vaevalt kinni haagitud ja selja tagant, piha pealt, just seeliku alguse kohalt, lõhki käristatud; suur tükk oli lahti rebenenud, see ripnes ja tolknes. Väike rätik oli paljale kaelale visatud, kuid seisis kuidagi viltu ja külje peal. Kõigele lisaks, tüdruk ise astus lõdvalt, komistades ja isegi igasse külge vaarudes. See kohtumine köitis viimaks Raskolnikovi kogu tähelepanu. Just pingi juures jõudis ta tüdrukule järele, parajasti kui see laskus pingile, ühte nurka, toetas pea seljatoele ja sulges silmad, nähtavasti liigse väsimuse tõttu. Neiut silmitsedes taipas Raskolnikov kohe, et ta on üsna purjus. Imelik ja metsik oli niisugust nähtust vaadata. Ta kippus isegi arvama, et ta ehk eksib. Tema ees oli haruldaselt noor nägu, nii kuueteistkümnene, võimalik ka, et ainult viieteistkümnene, – väike, valgetverd, kena, kuid õhetav ja nagu pondunud. Tüdruk taipas nähtavasti väga vähe; ta tõstis ühe jala teise peale ja paljastas selle juures jalga kaugelt rohkem, kui on sünnis, kuna ta ise, kõigi tunnuste järgi otsustades, vaevalt mõistis, et ta praegu tänaval viibib.

      Raskolnikov ei istunud ega läinud ka ära, vaid seisis kõheldes tema ees. See puiestee oli niikuinii alati üsna tühi, nüüd aga, kella kahe paiku ja niisuguse kuumusega, polnud peaaegu hingegi näha. Ainult kõrval, puiestee ääres, sammu viisteist eemal, seisatas keegi isand, kes ka nähtavasti väga oleks tahtnud mingisuguse eesmärgiga neiule läheneda. Temagi oli vististi neiut juba kaugelt näinud ja tõttas talle järele, kuid Raskolnikov segas teda. Isand heitis Raskolnikovile vihaseid pilke, kuid siiski nõnda, et see neid ei märkaks, ja ootas kannatamatult silmapilku, mil tüütu närukael ära läheks. Asi oli arusaadav. Isand oli aastat kolmkümmend vana, tugev ja paks, punaste põskedega ja roosade huultega, vurrudega ning väga moodsalt riides. Raskolnikov sai vihaseks, tal tõusis äkki tahtmine seda moealpi kuidagi haavata. Silmapilguks jättis ta tüdruku ja astus isanda juurde.

      “Kuulge, teie, Svidrigailov! Mis on teil siin vaja?” hüüdis ta käsi rusikasse tõmmates ja vihast vahutavail huulil naerdes.

      “Mida see siis tähendab?” küsis isand karmilt, kulmu kortsutades ja avaldas kõrgilt oma imestust.

      “Kasige minema, see tähendab seda!”

      “Kuidas sa julged, nurjatu!”

      Ja ta lõi ratsapiitsaga. Raskolnikov kargas rusikatega tema kallale, arvestamata, et see tüse isand oleks võinud isegi kahe temasugusega toime saada. Kuid sel silmapilgul haaras keegi tal tagant kinni – nende vahel seisis politseinik.

      “Jätke, isandad, ärge riielge avalikus paigas. Mis teil vaja? Kes te olete?” pöördus ta karmilt Raskolnikovi poole, silmitsedes tema närusid.

      Raskolnikov vaatles teda tähelepanelikult. See oli tubli soldatinägu, hallid vurrud ja põskhabe ning arukas pilk.

      “Teid oligi mul vaja,” hüüdis Raskolnikov ja haaras tal käest kinni. “Ma olen endine üliõpilane, Raskolnikov… Ka teie võiksite seda teada,” pöördus ta isanda poole. “Teie aga, olge head, tulge siiapoole, ma näitan teile midagi…”

      Ja kordnikul käest kinni võttes vedas ta tema pingi juurde…

      “Näe, vaadake, päris purjus, praegu tuli teine mööda puiesteed: kes seda teab, kes ta on, aga pole seda moodi, et oleks elukutseline. Kõige tõenäolisem, et ta on kusagil täis joodetud ja ära petetud… esimest korda… mõistate? ja nõnda lasti ta siis tänavale. Vaadake, kuidas tal riided on lõhki kistud, vaadake, kuidas nad selga on aetud: teda on ju riietatud, mitte tema ise pole riietunud; ja pealegi on teda riietanud harjumata käed, mehe käed. See on näha. Ja nüüd vaadake siia: see moealp, kellega mina riidu kippusin, on mulle tundmatu, näen teda esimest korda, kuid ka tema pani seda neiut tähele, just praegu, joobnuna ja arutuna, nagu ta on, ning tal on kangesti himu ligi astuda ja teda endaga kaasa meelitada, – sest ta on ju niisuguses seisukorras, – võtta ja kuhugi viia… Ja see on kindlasti nõnda, uskuge, ma ei eksi. Mina ise nägin, kuidas ta teda silmas pidas, tema järele luuras, kuid mina segasin teda ja ta ootab nüüd, millal mina ära lähen. Näete, nüüd läks ta pisut eemale, seisab, nagu keerutaks käes paberossi… Kuidas teha, et tüdrukut mitte temale anda? Kuidas teda küll koju saata – mõelge?”

      Politseinik mõistis silmapilk kõik ja pidas aru. Paksu härraga oli asi muidugi selge, küsimus oli veel tüdrukus. Kordnik kummardus tema juurde, et teda lähemalt vaadelda, ja tema näos avaldus tõsine kaastunne.

      “Ah, kui kahju!” ütles ta pead kõngutades, “alles sootuks laps teine. Petetud, just nõnda. Kuulge, preili,” hakkas ta teda hüüdma, “kus te elate?” Neiu avas oma väsinud ja kustunud silmad, vaatas nürilt küsijaid ja tegi käega tõrjuva liigutuse. “Kuulge,” ütles Raskolnikov, “säh (ta kobas käega taskus ja tõi nähtavale kakskümmend kopikat, leidus veel), säh, võtke voorimees ja käskige aadressi järgi koju viia. Ainult kui aadressi teada saaksime.”

      “Preili, kuulge, preili,” alustas politseinik jälle, kui oli raha vastu võtnud, “ma võtan teile kohe voorimehe ja saadan teid koju. Kuhu käsite sõita? Mis? Kus te elate?”

      “Kasi!.. Tikuvad ligi!” pomises tüdruk ja tegi jällegi käega tõrjuva liigutuse.

      “Ah, ah, kui halb see on! Ah, kui häbi, preili, missugune häbi!” Jällegi kõngutas politseinik pead, häbistades, kahetsedes ja pahandades. “See on alles ülesanne!” pöördus ta Raskolnikovi poole ja laskis jällegi pilgu pealaest jalatallani temast üle käia. Kindlasti paistis ka tema politseinikule imelikuna: niisugustes närudes, aga ise annab raha!

      “Kas te ta kaugelt leidsite?” küsis politseinik.

      “Ütlesin ju: läks teine minu ees, tuikudes, siinsamas mööda puiesteed. Niipea kui pingi juurde jõudis, vajus kohe sellele.”

      “Ah, missugune häbi nüüd maailma on siginenud, issand! Niisugune nääpsuke, aga juba purjus teine! Petetud, nii see on! Näe, ka riided teisel lõhki kistud… Ah, kuidas meie päevil kõlvatus maad võtab!.. Võimalik, et on teine suursuguste killast, mõni vaene… Tänapäev on palju niisuguseid. Välimuselt õrnake, nagu mõni preili teine…” Ja jälle kummardus ta tema kohale.

      Võimalik, et temal endalgi kasvasid niisugused tütrekesed – “nagu mõni preili ja õrnake” – hästikasvatatute harjumustega ja igasuguse jäljendatud moodsusega…

      “Peaasi,” muretses Raskolnikov, “kuidas teda selle lontruse käest päästa. Noh, muidugi, see rüvetaks teda veelgi! On läbi näha, mis see tahab, näe lontrust, mitte ei lähe teine ära!”

      Raskolnikov rääkis valjusti ja näitas käega otseteed isanda poole. See kuulis ja pidi jällegi vihastuma, kuid mõtles järele ja piirdus ainult põlgliku pilguga. Siis läks ta sammu kümme kaugemale ja jäi uuesti seisma.

      “Nende käest päästa oleks ju võimalik,” vastas politseinik mõttes, “ainult kui nad ütleksid, kuhu neid toimetada, muidu aga… Preili, kuulge, preili!” kummardus ta uuesti tema juurde.

      See avas äkki silmad päriselt, vaatas tähelepanelikult, oleks nagu millestki aru saanud, tõusis pingilt ja läks sinnapoole tagasi, kust ta oli tulnud.

      “Ptüi, häbematud, tikuvad ligi!” lausus ta veel kord tõrjuvat käeliigutust tehes. Ta läks ruttu, kuid, endiselt tuikudes. Isand läks talle järele, aga mööda teist puiesteed, neiut mitte silmist lastes.

      “Ärge kartke, ega ma ei lase,” ütles politseinik kindlalt ja läks neile järele.

      “Ah, missugune kõlvatus tänapäev sigib!” kordas ta kuuldavalt ohates.

      Sel silmapilgul oleks nagu miski Raskolnikovi nõelanud; kogu tema sisemus oleks nagu ainsa hetkega pahupidi pöördunud.

      “Kuulge, hei!” hüüdis ta vurrumehele järele.

      See pöördus ümber.

      “Laske olla!