Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

      Kuritöö ja karistus

      Autorist

      Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (11. november 1821 – 9. veebruar 1881) oli oli vene kirjanik. Oma kirjandustegevuse alguses tegeles Dostojevski peamiselt tõlkimisega, kuid juba aastal 1846 ilmus tema esikromaan “Vaesed inimesed”, mida valdas suur menu. Samal aastal avaldati romaan “Teisik” ning kahe aasta pärast jutustused “Valged ööd”, viimases ilmneb Dostojevski hilises loomingus domineeriv psühholoogilise kahestumise teema.

      Aastast 1847 oli Dostojevski seotud utopislike sotsialistide nn Petraševski ringiga, mille tegevus aga kuulutati riigivastaseks ning Dostojevskile määrati surmanuhtlus, mis hiljem asendati sunnitöö ja asumisele saatmisega. Sunnitööaastate läbielamused said aluseks romaanidele “Alandatud ja solvatud” (1861) ning “Märkmed surnud majast” (1861–1862), milles autor rõhutab inimloomuse vastuolulist, hea ja kurja paratamatut kooslust ning pöördub taas rahvalike juurte, “vene hinge” uurimise juurde. Oma ideid valgustas Dostojevski 1860. aastail koos vennaga välja antud ajakirjades “Vremja” ja “Epohha”. Isiksuse moraalne ja füüsiline häving kõlbeliselt väärastunud ühiskonna tingimustes on läbivaks teemaks 1866. aastal ilmunud romaanis “Kuritöö ja karistus”. Samas kumas juba sellest teosest läbi autori ideaali- ja harmooniaihalus, mis omandab konkreetsema kuju romaanis “Idioot” (1868), loos kannatustes kirgastunud kaunihingelisest vürst Mõškinist, kelle katsed järgida praktilises elus tõelise kristluse seadusi lõpeb paraku traagiliselt. Romaan “Sortsid” (1871-72) on omapärane pamflett tollasest vene revolutsiooniliikumisest. Järgmisena andis välja “Kirjaniku päeviku” kuukirjana. Seal ta eitab liikumise vägivaldsust ja peab materiaalse olukorra paranemisest olulisemaks vaimset uuenemist. Viimasena kirjutas romaani “Vennad Karamazovid” (1879-1880), mis võtab kokku Dostojevski loomingu põhiteemad: “kuritöö ja karistuse” psühholoogia, “sotsialismi” ja “kristluse” vastandamise, inimese hinges toimuva igavese võitluse “jumaliku” ja “saatanliku” alge vahel.

      I

      I

      Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal, väljus keegi noormees õhtu eel oma toakesest, mis oli korterirahvalt S. põiktänavas üüritud, ja läks pikkamisi, nagu kõheldes, K. silla poole.

      Tal oli õnnestunud oma perenaise kohtamisest trepil kõrvale hoida. Tema toake asetses just kõrge viiekordse maja katuse all ja oli enam kapi kui kambri sarnane. Korteri perenaine aga, kellelt see tuba koos ümmardamise ja lõunalauaga oli üüritud, asus üks trepp madalamal, eraldi korteris, ja iga kord, kui noormees tahtis tänavale pääseda, pidi ta tingimata mööduma perenaise köögi uksest, mis peaaegu alati seisis vastu treppi pärani lahti. Ning iga kord, kui noormees sellest uksest pidi mööda minema, valdas teda mingisugune haiglane ja arglik tunne, mida ta häbenes ja mille tõttu ta kulme kortsutas. Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.

      Mitte just, et ta oleks olnud nii arg ja rõhutud – isegi üsna selle vastu; kuid juba mõnda aega oli ta ärritatud, närvid olid pingul, see sarnanes raskemeelsusega. Ta oli niivõrd enesesse süvenenud ja kõigist eraldunud, et ei kartnud mitte ainult kohtamist perenaisega, vaid igasugust kohtamist. Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema rõhuv seisukord ei koormanud teda enam viimasel ajal. Oma igapäevaste asjadega ei tahtnud ta enam tegemist teha ega teinudki. Tõepoolest ei kartnud ta mingit perenaist, ükskõik mis see tema vastu haudus. Kuid trepil peatuda, kuulata kõiksugu lori selle igapäevase tühja-tähja üle, mis temasse sugugi ei puutu, samuti kõiki neid ähvardusi, kaebusi, pealekäimisi maksmise asjus, ja kõigest kuidagi kõrvale põigelda, vabandada, valetada – ei, parem juba kassina trepil mööda lipsata ja kaduda, ilma et keegi näeks.

      Siiski, seekord üllatas teda ennastki tänavale jõudes hirm, mida ta tundis oma võlausaldajaga kokkupuutumise pärast.

      “Missuguse teoga tahan katset teha ja missuguseid tühiasju samal ajal kardan!” mõtles ta imelikul naeratusel. “Hm!.. Jah… kõik on inimese enda teha ja ometi laseb ta kõik ainuüksi arguse pärast oma nina alt mööda… see on juba kord aksioom… Huvitav, mida kardavad inimesed kõige rohkem? Uut sammu, oma uut sõna kardavad nad kõige rohkem… Kuid siiski, ma lobisen liiga palju. Seepärast ei teegi ma midagi, et lobisen. Võib-olla siiski, et on nõnda: sellepärast lobisen, et ma midagi ei tee. Lobisema olen õppinud viimasel kuul, lamades öödpäevad nurgas ning mõeldes… Iidamast ja Aadamast. Noh, milleks ma praegu lähen? Suudan ma seda? On see tõsiselt mõeldud? Mitte sugugi tõsiselt. Muidu niisama, et aga kujutleda, ennast lohutada, mõttes mängelda. Jah, küllap vist, et aga mõttes mängelda!”

      Tänaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne õhk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolm ja see eriline suve lõhn, mida tunneb nii hästi iga peterburilane, kel puudub võimalus suvila üürimiseks, – see kõik vapustas ebameeldivalt noormehe närve, mis olid selletagi juba rikutud. Vastikut ja kurba pilti täiendasid kannatamatu haisuga joogikohad, mida selles linnajaos oli eriti palju, ja joobnud inimesed, kes argipäevast hoolimata iga silmapilk vastu tulid. Kõige sügavam jälkustunne helkis üürikeseks noormehe peenis näojoonis. Ah jaa, ta oli väga ilus, kenade tumedate silmadega, tumeruuged juuksed, kasvu poolest üle keskmise, sale ja sirge. Kuid varsti langes ta nagu sügavasse mõttesse, õigem veel – nagu unustusse ja sammus ümbritsevat tähele panemata, ja tal polnudki tahtmist seda tähele panna. Harjumuse tõttu üksinda rääkida, mida ta praegu isegi märkas, pomises ta aeg-ajalt midagi endamisi. Praegusel silmapilgul ta tundis, et tema mõtted lähevad ajuti segi ja et ta on väga nõrk: juba teist päeva polnud ta peaaegu midagi söönud.

      Ta oli niivõrd halvasti riietatud, et mõni teine, kuigi oleks sellega harjunud, ometi poleks tihanud niisugustes närudes tänavale minna. Siiski, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kedagi oma ülikonnaga imestama panna. Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesktänavaile ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestuda. Kuid noormehe hinge oli juba niipalju kurja põlgust kogunenud, et hoolimata kõigest oma piinlikkusest, mis oli taoti väga noor, ta praegu kõige vähem oma närusid tänaval häbenes. Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda… Kui aga keegi joobnu, keda ei tea miks või ei tea kuhu sel silmapilgul päratu suures vankris veeti, mille ette oli rakendatud kõrge veohobune, temale äkki mööda sõites hüüdis: “Kuule, sina, saksa kübarategija!” ja käega tema poole näidates kõigest kõrist karjuma pistis, – jäi noormees järsku seisma ja haaras kramplikult oma kübarast kinni. See kübar oli kõrge, ümarik, Zimmermanni oma, kuid juba kulunud, üsna tulitanud, täis auke ja laike, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu. Kuid noormeest ei vallanud häbi, vaid hoopis teine tunne, mis sarnanes isegi hirmuga.

      “Seda ma ju teadsin!” pomises ta segaduses. “Seda ma ju mõtlesin kohe! See on juba see kõige halvem! Mõni niisugune rumalus, mõni kõige närusem kribemeke võib kogu mõtte rikkuda! Jah, liiga silmatorkav kübar… naeruväärne, seepärast silmatorkav… Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana kook, mitte aga seda monstrumit. Keegi ei kanna niisugust, versta maa peale torkab teine silma, jääb meelde… peaasi, hiljemini peetakse meeles ja oledki sees. Siin peab võimalikult tähelepandamatu olema… Peaasi – tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad…”

      Minna polnud tal kuigi palju; ta teadis isegi seda, mitu sammu on tema maja väravast: just seitsesada kolmkümmend. Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus. Sel ajal ei uskunud ta veel isegi oma unistusi ja ärritas ennast ainult inetu, kuid hukutava jultumusega. Aga nüüd, kuu aja pärast hakkas ta juba teisiti asjadele vaatama ja, hoolimata kõigist oma õrritavatest üksikkõnedest iseenda jõuetuse ja kõhklemise üle, harjus ta nagu vastu tahtmist oma “inetut” unistust ettevõtteks pidama, kuigi ta veel iseennast ei uskunud. Praegu läks ta oma ettevõtte teostamiseks proovi tegema ja iga sammuga kasvas tema erutus ikka enam ja enam. Tarduval südamel ja närvilise värinaga astus ta määratu suure maja juurde, mille üks sein seisis vastu kanalit, teine aga vastu – ja tänavat. Selles majas olid ainult väikesed korterid ja neis asusid igasugused käsitöölised – rätsepad, lukksepad, köögitüdrukud, mitmesugused sakslased, oma käe peal elutsevad neiud, väikesed ametnikud jt. Sisse- ja väljakäijad aina vilksatasid mõlemal väraval ja mõlemal