Lahusolekust hoolimata. Terry Green

      2. peatükk

      “EI, TE AINULT VAADAKE. Vaadake tähelepanelikumalt selle kleidi lõiget. See on lihtsalt meistriteos! Ma räägin seda kui endine rätsep,” hüüatas Biagio Netyeri, kõhetu kiilakas viiekümnendates eluaastates mees, joostes ümber kahvaturoosasse kleiti riietatud mannekeeni.

      “Milline kangas! Milline värv! Te ainult vaadake,” pöördus ta jälle ülemuse poole, tehes mannekeeni figuuri järgiva sujuva liigutuse.

      Aldo ohkas raskelt ja kõõritades esialgu mannekeenide, seejärel müügijuhi poole, suundus akna juurde ning suunas oma kurva pilgu laia tänava äärde pargitud autodele.

      “Mina eelistaksin tumehalli metallikut,” pomises ta mõtlikult, vaadates norivalt üht autot.

      “Pulmakleidi jaoks?!” hüüatas jahmunud sinjoore Netyeri paigale tardudes.

      “Noh, mitte päris kleidi,” püüdis Aldo oma eksitust siluda, kuid samas vaidles julgelt vastu. “Aga miks mitte? Meie müüdava toodangu stiil nõuab uusi värskeid lahendusi. Sealhulgas ka värvide osas.”

      “Kuid meie toodang, nagu te väljendasite, pole autotööstus,” meenutas sinjoore Netyeri. “See ei saa olla Fiati või Maserati värvi.”

      “Kui see juba sellist värvi võib olla,” ütles Aldo, osutades käega hooletult mannekeeni poole, ise lootusetult ohates, “siis ükski teine sellele ka liiga ei tee.”

      Sinjoore Netyeri suunas mõistmatu pilgu algul Cristinale, kes samas kõrval olevale mannekeenile türkiissinist lehviga kleiti selga aitas, seejärel vaatas jälle ülemust ning püüdes võimalikult rahulikult rääkida, tuletas meelde: “Vabandust, sinjoore Mancioni, aga kui me tegime tellimuse sinjoriina Boniato jaoks, kes ise ei suutnud kuidagi oma valikuid teha, kiitsite selle värvi heaks. Te ütlesite, et kahvaturoosa siid on just see, mida vaja.”

      “Ah nii!” heitis Aldo ükskõikselt, pöördudes tagasi autode juurde. “Mis siis ikka, kui ma tõepoolest nii ütlesin, võite julgelt seda meie noorele kliendile pakkuda.”

      Sõna “noor” juures kerkisid endise rätsepa kulmud kõrgele.

      “Aga kuidas jääb siis värskete värvilahendustega?” täpsustas ta tagasihoidlikult pärast väikest pausi. “Milline lõige teie arvates nende jaoks sobib? Ehk printsess? Või ampiir?”

      Aldo pöördus aeglaselt kaasvestleja poole ja manades näole armastusväärse naeratuse, lausus ebamäärase žesti saatel kusagile maailmaruumi:

      “Ma arvan, et uued ideed ei teeks kummalegi liiga. Ja teistele lõigetele ka. Oma arvamust selle kohta jagate minuga pisut hiljem,” lisas ta, ennetades järjekordseid väljaütlemisi. “Praegu on mul liiga palju tegemist.”

      Ta suundus juba väljapääsu poole, mõeldes endamisi, et pärast pooletunnist piinamist võib ta ehk lõpuks kergendatult hingata, kui siiani vaikinud Cristina helisev hääl katkestas need mõtted:

      “Oodake, sinjoore. Aga kuidas on uute kangaste tellimisega? Te peate valiku tegema juba täna. Hinnad, mis e-kataloogis on, kehtivad ainult homseni.”

      Kergendusohe, mis oli juba valmis Aldo huulilt pääsema, tardus rinnus. Mõttes kogu maailma manades asetas ta käe laubale, püüdes demonstreerida ootamatut vaimuvälgatust.

      “Jah muidugi, kataloog, kuidas ma selle unustada võisin? Ma ju veel terve eilse õhtu mõtlesin selle valiku üle. Nii palju lehekülgi, ma langesin lihtsalt surnuna maha, enne kui kõik läbi jõudsin,” pomises ta tagasi tulles, heitis võltsilt äreva pilgu Cristinale ja tänas teda kätt südamele asetades.

      “Aitäh, et meelde tuletasid.”

      “Mis te nüüd, sinjoore Mancioni. Tühiasi,” vastas too viisakalt naeratades. “Ma tulen kohe, kui olen kleitidega lõpetanud, teie kabinetti ja toon mõned dokumendid allkirjastamiseks.”

      Mis see siis on, kas vihje lähedastele suhetele Vincenzoga? mõtles Aldo valvsalt, suundudes venna kabinetti. Muidugi on ta üsna sümpaatne, kuid mul seisab veel ees kohtumine Micaelaga. Aga ma pole ju Vincenzo, nii et ma lihtsalt ei saa mängida tema osa nende mõlema jaoks. Samas, kui ma Cristinat tõrjun, näeb see kahtlane välja.

      “Kurat võtaks minu armurohket venda kõigi tema armastatutega!” hüüatas ta üle kabineti läve astudes summutatult. Lihtsalt pea käib ringi. Kindlasti on minu saatuses saabunud kõige halvemate päevade jada, mida võib näha vaid kõige hullemas unenäos. Vähe sellest, et ma pean kuulama seda sonimist siidisest ampiirist, nüüd pean veel mingite kangajuppide kataloogis tuhnima. Ja Alessia on teadmata kadunud. Mobiil oli eile välja lülitatud, autosalongis pole teda nähtud, sõbrannade juures ka mitte. Äkki peaks veel kord helistama? Aldo võttis pintsaku taskust telefoni, samas, tehes rahulolematu grimassi, asetas selle taskusse tagasi. See suli ei ole mulle sokutanud mitte ainult oma pruuti, vaid ka mobiili! Samas minu oma ära võtnud ja välja lülitanud, just nagu viimane argpüks. Ja mina hommikul imestasin, kuidas mu telefonil nii naljakas helin on. Muidugi, kui seda totakat naeru üldse helinaks võib nimetada. Isegi helistada ei taha kuskile ja mis sellest tolku oleks?

      Sihitult mööda kabinetti uidates ohkas Aldo häälekalt ja laskus tugitooli.

      “Ei, kaua ma niimoodi vastu ei pea,” kaebas ta pead raputades iseendale. “See pole küll kerge, kuid nende siidriiete seas tuleb leida mingi tegevus.”

      Cristina vaatas uksest sisse ja Aldo muigas mõttes, et praegu tal see võimalus avanebki.

      “Ega ma ei sega teid?” tundis Cristina lävel seisma jäädes huvi.

      “Vastupidi, ma loodan, et aitate mind kangaste valikul,” ütles Aldo naeratades, andes käega märku istumiseks.

      “Sellist laadi abipalvetega pöörduge sinjoore Netyeri poole,” vaidles neiu ikka veel ukse juures seistes malbelt vastu. “Ma olen siin töötanud ju vaid lühikest aega ning minu kogemus ei maksa midagi. Lisaks ootavad mind ostjad. Astusin sisse vaid selleks, et jätta teile dokumendid.”

      “Loodan, et ei ole midagi kiiret?” uuris Aldo sundimatult, osutades peaga pruuni kausta poole, mida tütarlaps käes hoidis.

      “Üldiselt mitte, ka pole pabereid eriti palju. Saate viie minutiga hakkama.”

      Vaevalt, et nii ruttu, vaidles Aldo mõttes vastu, Vincenzo allkiri on palju keerulisem kui tema enda oma.

      “Kõigepealt määran kindlaks kangad,” selgitas ta, osutades käega ikka veel sisse lülitamata monitori poole.

      Cristina naeratas.

      “Sinjoore Netyeril on õigus, olete täna kuidagi kummaline. Pole üldse enda moodi.”

      See veel puudus. Kas mul on tõesti halb iseloom ja ma pole oma kaksikvenna sarnane, seetõttu kukun oma osaga juba esimesel päeval läbi? tundis Aldo mõttes muret.

      “See tähendab, kuidas pole enda moodi? Kas sinjoore Netyeri arvab tõepoolest, et ma olen eilsest saadik nii palju muutunud?” lausus ta tehtud lõbususega, katsudes oma ajamata habemega põske.

      “Sinjoore Netyeri pidas silmas teie emotsionaalset olekut,” selgitas Cristina.

      “Tõesti või?” imestas Aldo. “Aga mis sellega siis on?”

      Cristina kehitas ebamääraselt õlgu.

      “Ma ei tea. Kuid te pole täna tõepoolest selline nagu tavaliselt. Tulite, nagu ma palusin, õigel ajal, see-eest aga harjumatult tusase ja tigedana ning mingi ennenägematu lipsusõlmega. Alguses võtsite sinjoore Netyerit ostjana, seejärel hakkasite miskipärast temaga kleidi värvi üle vaidlema. Kuigi varem olite temaga kõigega nõus midagi küsimata. Lisaks liigitasite sinjoriina Boniato meie kaupluse noorte klientide hulka, kuigi sellise komplimendi võiks pigem teha tema uuele mehele.”

      “Uuele?” esitas Aldo mehaaniliselt küsimuse. “Kas ta ei saagi siis esimest korda tanu alla?”

      Cristina naeris lõbusalt.

      “Olete te ikka naljamees, sinjoore. Justkui te ei teaks, et see on tema neljas abielu.”

      No