Lahusolekust hoolimata. Terry Green

pärast aga jäi ta käsi liikumatult järgmise lehe kohale, suured hallid silmad muutusid imestusest veelgi suuremaks, aga pehmed huuled, mis olid korralikult vaarikakarva huulevärviga toonitatud, hakkasid midagi telefonitorusse sosistama.

      Ilmselt ei olnud Vincenzo jõudnud uut müüjat oma kaksikust venna suhtes hoiatada, täheldas Aldo mõttes. Tuleb vaesekesele olukord enne selgeks teha, kui ta minestab või mulle selle tooliga turja kargab.

      “Ärge ehmuge, sinjoriina,” lausus ta rahustava naeratuse saatel. “Ma pole viirastus, ka mitte kõndiv hallutsinatsioon või õudusfilmi tegelane, kes on muutunud teie ülemuseks. Olen vaid tema lihane vend, kes sündis temaga samal päeval ja tunnil, paariminutilise vahega. Vähemalt kinnitab seda meie ema. Aga kuna ema elab ammu ühes kuurortlinnakeses ja lähemal ajal Modenasse tulla ei kavatse, siis peate mind lihtsalt uskuma.”

      Tütarlaps pani toru ära ja heitnud mehele umbuskliku pilgu, küsis:

      “Nii et te olete siis kaksikud? Ma kuulsin, et sinjoore Mancionil on vend, kuid ei teadnud…”

      “… et me oleme sarnased nagu kaks tilka vett,” jätkas Aldo tema eest. “Pole midagi, sinjoriina…”

      Ta tegi pausi, heites tütarlapsele lootusrikka pilgu.

      “Marinetti,” ütles tütarlaps. “Kuid parem Cristina.”

      “No nii, kallis Cristina, pole võimalik kõike maailmas teada. Eriti, mis puudutab ülemuse sugulasi. Seda enam, et te olete tema juhendamise all nii vähe aega töötanud,” lisas ta ja tehes pisikese pausi, täpsustas: “Tulite ju siia tööle alles hiljuti. On mul õigus?”

      Tütarlaps noogutas vaikides.

      “Ka selles, et kaupluse omanik on antud hetkel oma kabinetis, on mul õigus?” jätkas mees, teades vastust juba ette.

      Tütarlaps noogutas jälle.

      Kindlasti andis hiljutine riid Alessiaga mulle selgeltnägija võimed, märkis ta irooniliselt naeratades endamisi ja heitis käigu pealt üle õla: “Ärge muretsege, ma tean teed.”

      Ta läks läbi avara saali, mis oli täis pulmariietes mannekeene, mööda lühikest kitsast koridori ja peatus mustast puust massiivse ukse juures. Ta kuulatas, seejärel avas ettevaatlikult ukse ja nägi kirjutuslaua taga istuvat Vincenzot, kes tohutut monitori vahtides midagi keskendunult uuris. Aldo naeratas leebelt, heites mõtliku pilgu tuttavatele näojoontele: kõrge laup, tumedad kulmud ja ripsmed, pruunid silmad, sirge nina, väljendusrikkalt joonistatud huuled, lohk lõua otsas.

      Isegi juuksed on meil ühte tooni, mõtles ta, siludes peopesaga oma siilisoengut. Mis juuste värvist rääkida, ka soeng on meil alati sarnane olnud. Mul oli õigus – meil piisab peeglisse vaatamisest, et teineteist näha, mõtles ta ja lõi ukse laialt lahti.

      Vincenzo tõstis kabinetti koputamata siseneja peale ärritunud pilgu, kuid tundes ära lihase venna, naeratas rõõmsalt.

      “Aldo! Lõpuks ometi!” hüüatas ta laua tagant tõustes. “Ma juba mõtlesin, et Alessia praadis su oma leekiva metsiku pilguga tükkis ära.”

      “Õnneks polnud see nii tugev, kui ta tahtnud oleks. Tulemasina asemel oli tal käes kõigest sigaretipakk,” vastas Aldo kerge irooniaga. “Nii et näed, ma olen elus ja terve.”

      “Ja see on väga hea, ma vajan sinu abi.”

      “Seda vajad sa alati,” venitas Aldo hääbuva ohkega. “Vaatamata sellele, et ma ei ole sugugi vanem vend.”

      “See-eest oled sa palju targem vend,” naeratas Vin-cenzo pugejalikult.

      “Aga sina tallalakkuja,” torises Aldo ja võttis istet laua vastas tugitoolis.

      “Noh, olgu, lao välja, milles asi,” sõnas ta armastusväärselt.

      Vincenzo viivitas pisut, uuris teda juurdleva pilguga, istus siis lauaservale ja küsis usaldavalt:

      “Ütle, võiksid sa pisut mind siin salongis asendada?”

      Tundub, et kiirustasin venna tänamisega selle eest, et ta olemas on, märkis Aldo mõttes.

      “Loomulikult mitte ja sa tead, miks,” lausus ta vasturääkimist mittesallival toonil.

      Vincenzo noogutas.

      “Jah, tean. Kõik need helevalged kleidid, pomerantsiõied ja muu romantiline võltshiilgus sulle ei meeldi. Nagu ka mulle,” lisas ta. “Kuid mina nõustusin andma sulle autosalongi. Võib ütelda, et ohverdasin end meie ühise õitsengu nimel. Teisiti oleksime päranduse kaotanud, sest nagu tädi Claudia päranduses oli öeldud, peavad kauplus ja autosalong kuuluma ainult Mancioni perekonna esindajatele. Aga teisi esindajaid peale sinu ja minu ei ole. Ema, nagu sa mõistad, arvesse ei lähe.”

      “Kuule, kas sa ei saaks ilma sissejuhatuseta?” katkestas Aldo teda kannatamatult, koputades oma Torrini numbrilauale. “Tuletan meelde, et sõitsin Modenasse ainult paariks tunniks.”

      “Sul tuleb mõneks ajaks siia jääda,” katkestas Vin-cenzo teda omakorda. “Mitte kauaks. Ainult paariks nädalaks. Kuni ma Veneetsias olen.”

      Aldo mõõtis teda umbuskliku pilguga.

      “Veneetsias? Mida sa seal tervelt kaks nädalat teha kavatsed?”

      Vincenzo naeratas saladuslikult ja kummardudes venna poole, lausus häält alandades:

      “Õppida juhtima Õnnelikku Täringut.”

      “Mida?” ei saanud Aldo aru.

      “Nii nimetatakse kasiinot, mis varsti mulle kuulub,” teatas Vincenzo ja uut küsimust ennetades selgitas: “Ära muretse, see ei ole mingi luuseri sonimine. See on ühe tütarlapse kingitus. Õigemini tema isa oma. Lubatud kingitus.”

      “Kas pead silmas seda Micaelat, kellest sa mulle kogu aeg rääkinud oled, kuid ei leidnudki aega mind temale tutvustada?”

      Vincenzo kortsutas pahaselt kulmu.

      “Jah, selles asi ongi, et see on hoopis teine tütarlaps. Ta nimi on Giovanna ja ma tutvusin temaga paar nädalat tagasi sinu kooliaegse sõbra mänguklubis.”

      “Silvano Corsini?” täpsustas Aldo.

      Vincenzo noogutas.

      “Jah. Ta tuli siia sugulasi külastama. Me saime jutu peale, siis läksime kohvikusse.”

      “Aga hiljem meie mõlema imestuseks lõpetasime voodis,” jätkas Aldo pilkaval toonil.

      “Miks sa arvad, et lõpetasime?” vaidles Vincenzo vastu. “Me jätkasime seda kogu aeg. Giovanna läks Veneetsiasse tagasi kõigest kolme päeva eest. Alles siis, kui ta ära sõitis, meenus mulle, et…”

      Ta jäi vait ja heitis vennale süüdioleva koolipoisi pilgu.

      “Noh, mis sulle meenus? Jätka.”

      “Et enne Micaela komandeeringusse sõitmist tegin talle ettepaneku,” lausus Vincenzo pilku kõrvale pöörates.

      Paar sekundit valitses kabinetis vaikus.

      “Millise ettepaneku?” uuris Aldo lõpuks hämmeldunult.

      Vincenzo hüppas impulsiivselt püsti.

      “Kas sa irvitad minu üle?” hüüatas ta ärritunult. “Ettepaneku minu naiseks saada loomulikult.”

      Aldo vaatas jahmunult ringi.

      “Tegelikult irvitad sina minu üle. Või lihtsalt teed kometit.”

      “Mul pole naljatuju,” vaidles Vincenzo ägedalt vastu. “Micaela tuleb juba ülehomme tagasi ja tahab pulmadeks valmistuma hakata, need peaksid toimuma poolteise kuu pärast. Aga mina ei taha, saad aru, ei taha!” raevutses ta nurgast nurka viseldes.

      “Aga varem tahtsid?” täpsustas Aldo vaoshoitult.

      “Varem polnud mul valikut!” käratas Vincenzo.

      “Lõpeta karjumine,” kamandas Aldo võimukal toonil. “Istu paigal ja selgita lõpuks korralikult, mis sulle, veendunud poissmehele, pähe lõi, et sellele Micaelale