Lahusolekust hoolimata. Terry Green

usaldada meie endisele rätsepale, kes minu juures juba ammu müügijuhina töötab. Ta tuleks toime, olen kindel. Kuid peale salongi on veel Micaela…”

      “Jälle see kuradima Micaela!” laiutas Aldo käsi. “Noh, otsustasid temaga abielluda, ja mis siis? See pole ju kuritegu. Igal inimesel on valikuõigus. Ta on ju moodne tütarlaps ja peab sellest aru saama. Selgita talle, et tegid vea, palu vabandust ja asi ants.”

      Vincenzo raputas pead.

      “Ei saa, seni kuni Giovanna isa pole kasiino suhtes otsust vastu võtnud.”

      Aldo ohkas raskelt ja sõrmedega kannatamatult tugitooli käetoele trummeldades pomises:

      “Mitte kuraditki ei saa aru, mis see kasiino siia puutub?”

      “See peab meid laostumisest päästma,” selgitas Vincenzo sünge otsustavusega. Andmata vennale aega kuuldu üle mõtiskleda, jätkas ta kiiresti: “Ma kaotasin oma salongi ühele noormehele, kes… Noh, üldiselt, ühele Silvano klubi kundele. Ja Micaela, saanud sellest teada, lubas mind aidata, sõlmides lepingu oma sõbraga, moekunstnikuga Avignonist, kes tegeleb ainult pulmakleitide ja väga kallite pulmaehetega. Tema firma õmbleb eksklusiivseid kleite, mina aga müün neid siinsetele pruutidele. Mulle kuuskümmend protsenti tulu, talle ülejäänud nelikümmend ja tema brändi levik Itaalia turul. Õnneks see noormees, kes mu üle kavaldas, nõustus saama raha osade kaupa.”

      Seda kuuldes jõllitas Aldo jahmunult oma venda, suutmata sõnagi lausuda. Seejärel hüppas hoogsalt tugitoolist ja kummardudes üle laua tema poole, karjus vihast katkeval häälel:

      “Ma teadsin! Ma hoiatasin, et pokker ei too sulle head! Kui mitu korda ma ütlesin sulle, et lõpeta see mäng. Aga nüüd selgub, et kõik see oli sulle tühja tünni hääl. Sa valetasid mulle, kogu aeg valetasid! Ja isegi siis, kui kaupluse kaotasid, jätkasid valetamist, et sul on kõik korras! No miks sa vahid mind nagu koer jutlustajat? Tee mulle selgeks, mille kuradi pärast sa mulle seda kõike varem ei tunnistanud?”

      Vincenzo laiutas süüdlaslikult käsi.

      “Sa oled niigi liiga sageli minu võlgu tasunud. Aga terve kauplus… Sa peaksid liiga palju raha välja käima,” pomises ta. “Sellepärast otsustasin selle probleemiga iseseisvalt tegeleda.”

      “Tõesti või?” paiskas Aldo irooniliselt. “Miks sul siis äkki mind vaja läheb?”

      Vincenzo heitis talle ebakindla pilgu.

      “Sa ju tead, et meid ei ole võimalik teineteisest eristada. Sellepärast tahtsin sind paluda, et sa oleksid siin Micaelaga, seni kuni mina Veneetsias olen. Sest kasiino koha pealt pole veel midagi kindlat, aga võlg ei kao selle ajaga kuskile. Ja, nagu sa tead, on tädi Claudia tahe, et kui üks meist tema päranduse võõrastesse kätesse annab, kaotab teine automaatselt oma osa. Nii et sa pead pisut kannatama, et mitte autosalongist ilma jääda.”

      Aldo raputas jahmunult pead.

      “Ühesõnaga, sa tahad, et ma esineksin Micaela ees sinuna senikaua, kuni on selge, mis kasiinost saab. Aga sel juhul, kui plaan läbi kukub, pead sa ikkagi temaga abielluma?”

      Vincenzo pendeldas jälle mööda kabinetti.

      “Pole vaja teha minust klassikalist närukaela, kes oma usaldava tütarlapse enne pulmi maha jätab!” ägestus ta ja virutas teele jäänud toolile jalaga. Siis jätkas venna vastas seistes: “Kui tahad teada, siis võttis tema esimesena pulmad jutuks, pärast seda, kui mul leping avinjonlasega taskus oli. Mul ei jäänud ju midagi muud üle, kui talle vastu tulla. Nii-öelda teene teene vastu. Aga armastus ja muu selline sentimentaalne rumalus ei puutu asjasse. Tegelikult ei teadnud ma ju siis, et ma Giovannat kohtan.” Ja minnes üle rahulik-unistavale toonile, jätkas: “Ma ei võinud ju teada, et kaotan tema silmade, tema naeratuse pärast kogu oma rahu.”

      “Ja eriti tema lubaduse pärast teha sind kasiino omanikuks,” jätkas Aldo tema eest.

      “Lubaduse pärast samuti,” kinnitas Vincenzo häirimatult. “Mis muide oli tema poolt täiesti vabatahtlik. Nii et pole vaja neid vihjeid kasuahnusest. Ütle parem, mis sa minu ettepanekust arvad?”

      Aldo tähelepanelik pilk peatus venna näol.

      “Tegelikult oleme, vaatamata meie välisele sarnasusele, ikkagi väga erinevad,” lausus ta vaoshoitult. “Kuigi minu jaoks on abielusidemed ahelatest hullemad, ei hakkaks mina sind Alessia juurde dublandiks kutsuma. Nii et selle asemel, et sinu pruudi ees näidendit mängida, helistan ma parem meie raamatupidajale ja palun tal võla tasumiseks vajalik summa üle kanda. Aga sinu lapsikust pulmade ja kõige muu suhtes arutame hiljem, siis, kui mul kaob soov sinu nägu niimoodi kohendada, et see kaua aega minu omale ei sarnaneks.”

      Ta tõstis juba telefoni kõrva juurde, kuid lülitas selle siis uuesti välja ja pistis taskusse tagasi.

      “Kurat võtaks! Ma unustasin täiesti, et raamatupidaja on praegu puhkusel ja autosalongi rahaasjadega tegeleb Alessia,” selgitas ta kahjutundes õlgu kehitades. “Aga tema poole, saad isegi aru, on antud hetkel selliste palvetega parem mitte pöörduda. Oota homseni,” jätkas ta juba lepitavalt. “Lõppude lõpuks, ega see asi ju põle.”

      Vincenzo noogutas irooniliselt.

      “Täpselt, ei põle. Ei põle, hoopis lõõmab,” jätkas ta häält tõstes. “Homme ootab mind Giovanna, et mind oma isale tutvustada. Ja kui ma ei lähe, võib kasiinoga igaveseks hüvasti jätta!”

      “Sa räägid nii, nagu oleksid sa kindel, et ta kohe homme selle sulle kingib,” vastas Aldo talle samal toonil.

      “Olgu, mitte homme, kuid ikkagi on olemas võimalus see saada,” vaidles Vincenzo veendunult vastu. “Sest Giovanna on minu pärast arust ära.”

      “Ja sina tema kasiino pärast,” torises Aldo rahulolematult. “Kuid tema seda õnneks ei aima. Muide, mida sa siis teed, kui ta pulmadest rääkima hakkab? Kas jooksed tema juurest mingi Milano pankuri tütre juurde?”

      “Ei hakka,” teatas Vincenzo veendunult, “Giovanna jaoks olen ma järjekordne armuke, kellele ta tahab teha kalli kingituse. Õnneks on ta isal selleks vahendeid enam kui küll.”

      “Ah nii on lood,” noogutas Aldo mõistvalt. “Teie vaates elule, tuleb välja, on palju ühist.”

      “Aga teil Alessiaga?” tundis Vincenzo irooniliselt huvi.

      Aldo vaatas kella.

      “Alates kella üksteist neljakümnest, kui ta esimest korda pulmadest juttu tegi, väga vähe.”

      “Aga kuidas siis jääb ühise raamatupidamisega? Kas sa ei karda, et ta maksab sulle kätte, lastes su kalli auto-salongi kerjama?”

      “Ei karda,” naeratas Aldo. “Sest ilma minu, autosalongi omanikuta ei ole tal võimalik sõlmida ühtegi tehingut. Ja kuna ma raamatupidamisest mitte midagi ei jaga, siis ka minul ilma temata mitte,” lisas ta murelikult.

      “Tähendab, jääb üle vaid üks – vaadata üle oma vaated pereelule,” lausus Vincenzo teadjal toonil.

      “Seda küll mitte,” pahandas Aldo. “Selliste probleemide lahendamise jätan sulle. Ise eeldan midagi vähem ekstreemset. Näiteks viin talle mingi kingi, nagu alati pärast tüli, ja kõik pöördub jälle oma kohale. Ja nii ka meie. Sa jääd siia, mina pöördun tagasi Bolognasse.”

      “Kas sa arvad, et sul õnnestub rahaküsimus nii kiiresti korraldada?” kahtles Vincenzo.

      “Muidugi,” raius Aldo. “Kuni mu “ämblik” meid Bolognasse viib, unustab Alessia isegi mõtlemise tänasele kapriisile. Nii et raha on juba homme sinu arvel.”

      Vincenzo kehitas ebamääraselt õlgu.

      “Noh olgu, aga isegi kui nii on, ei loobu ma sõidust Veneetsiasse. Sest Giovanna väärib seda, et tema pärast jätta ära pulmad Micaelaga. Ja selline kingitus nagu kasiino pole ka mitte liiast.”

      Aldo huultel mängles kerge naeratus.

      “Soovin, et sa õigustaksid kinkija julgeid ootusi,” ütles ta väljapääsu poole suundudes ja enne kabinetist