Kapten Granti lapsed. Jules Verne

asju nende heast küljest. Ilma et ta oleks veel midagi rääkinud, võis tunda, et ta on jutukas ja ennekõike hajameelne: hajameelne nagu inimesed, kes ei näe seda, mida nad vaatavad, ega kuule seda, mida kuulavad. Peas oli tal reisimüts, jalas tugevad kollased saapad ja nahast säärekatted; riietatud oli ta kastanpruunidesse sametpükstesse ja samast riidest kuube, mille arvutud taskud näisid olevat pungil täis märkmikke, päevaraamatuid, kirjamappe ja tuhandeid asju, mis olid sama tülikad kui kasutud – kõnelemata pikksilmast, mida ta kandis üle õla rippuvana rihma otsas.

      Tundmatu, kelle ärevus oli kummalises vastuolus majori rahulikkusega, tiirles MacNabbsi ümber, vaatles teda küsival pilgul, ilma et teine oleks mõelnudki huvituda sellest, kust ta tuleb, kuhu ta läheb ja miks on ta «Duncani» pardal.

      Kui mõistatuslik isik nägi, et tema katsed endast märku anda majori ükskõiksuse tõttu nurjuvad, haaras ta oma pikksilma, mis täielikult avatuna oli neli jalga pikk, jäi liikumatult jalad harkis seisma nagu kilomeetripost maanteel, ning juhtis pikksilma tollele piirjoonele, kus taevas ja veepind ühte sulavad. Viis minutit silmapiiri uurinud, laskis ta pikksilmal langeda ja toetus sellele nagu jalutuskepile. Kuid otsekohe vajus kiiker kokku, tema lülid libisesid üksteise sisse, uus reisija kaotas äkki tasakaalu ja pidi grootmasti ette pikali kukkuma.

      Iga teine oleks majori asemel vähemalt naeratanud. Major ei pilgutanud silmagi. Tundmatu otsustas tegutseda.

      «Stjuuard!» hüüdis ta võõrapärase aktsendiga. Ootas. Kedagi ei tulnud.

      «Stjuuard!» kordas ta kõvemini.

      Mister Olbinett möödus sel hetkel, minnes laevaninas olevasse kambüüsi. Milline oli tema imestus, kui ta kuulis suurekasvulist tundmatut isikut end sel viisil hõikavat!

      «Kust tuleb see isik?» mõtles ta. «On’s ta mõni lord Glenarvani sõber? Võimatu!»

      Ta läks siiski ülemisele laevalaele ja lähenes tundmatule.

      «Teie olete laeva stjuuard?» küsis võõras.

      «Jah, härra,» vastas Olbinett, «kuid mul pole au…»

      «Olen kuuenda kajuti reisija.»

      «Kuuenda kajuti?» kordas stjuuard.

      «Jah, nimelt. Teie nimi on..?»

      «Olbinett.»

      «Noh, Olbinett, mu sõber,» ütles kuuenda kajuti reisija, «tuleb mõelda hommikusöögile, ja õige kähku. Ma pole kolmkümmend kuus tundi söönud, õigemini, olen kolmkümmend kuus tundi maganud. See on andestatav, kui inimene tuleb otsejoones Pariisist Glasgow’sse. Öelge palun, mis kellaajal süüakse hommikueinet?»

      «Kell üheksa,» vastas Olbinett masinlikult.

      Tundmatu tahtis kella vaadata, kuid see võttis paratamatult kaua aega, sest ta leidis oma taskukella alles üheksandast taskust.

      «Hüva!» ütles ta, «kell pole veel kaheksa. Tooge siis, Olbinett, vahepeal klaas šerrit ja kuivik, sest ma olen näljast ümber kukkumas.»

      Mister Olbinett kuulas, ilma et oleks mõistnud. Võõras aga aina rääkis ja läks äärmise kiiruga ühe kõneaine juurest teise juurde.

      «Noh, ja kapten?» küsis ta. «Kas kapten pole veel tõusnud? Mis teeb tema abiline? Kas ka tema magab? Ilm on õnneks ilus, tuul soodus ja laev liigub iseenesest.»

      Parajasti kui ta nii rääkis, ilmus John Mangles laevalaele viivale trepile.

      «Seal on kapten,» ütles Olbinett.

      «Aa! Ülimalt rõõmustav,» hüüdis tundmatu. «Ülimalt rõõmustav, kapten Burton, et võin teiega tutvuda!»

      John Mangles oli kindlasti hämmastunud – mitte niivõrd võõra ilmumisest kui sellest, et teda nimetati kapten Burtoniks.

      Teine rääkis aina edasi:

      «Lubage, et surun teie kätt,» ütles ta. «Jätsin selle üleeile õhtul tegemata, sest ärasõidu eel ei tohi kedagi tülitada. Täna aga, kapten, olen väga õnnelik, et võin teiega tutvuda.»

      John Mangles ajas silmad pärani, vaadeldes kord

      Olbinetti, kord äsja ilmunud tundmatut.

      «Nüüd on tutvus tehtud, armas kapten,» jätkas võõras, «ning olemegi vanad sõbrad. Lobisegem siis. Öelge mulle, kas olete «Scotiaga» rahul?»

      «Mida te mõtlete «Scotia» all?» küsis viimaks John Mangles.

      «Muidugi «Scotiat», mis meid kannab, head laeva, mille füüsilisi omadusi mulle on niisama palju kiidetud kui laeva juhi, vapra kapten Burtoni vaimseid omadusi. Olete ehk samanimelise suure Aafrika reisija sugulasi? See oli julge mees! Õnnitlen teid säärase sugulase puhul.»

      «Härra,» vastas John Mangles, «vähe sellest, et ma pole maadeuurija Burtoni sugulane, vaid ma pole isegi mitte kapten Burton.»

      «Aa-a!» venitas tundmatu. «Tähendab ma kõnelen praegu «Scotia» laevaohvitseri mister Burdnessiga?»

      «Mister Burdness?» vastas Mangles, kes hakkas tõde aimama. Ta ei teadnud ainult, kas tal on tegemist hulluga või tuisupeaga. Ta mõtles sellest endamisi ja pidi just selle küsimuse otsustavalt lahendama, kui lord Glenarvan, tema abikaasa ja miss Grant tagasi laevalaele tulid. Tundmatu märkas neid ja hüüdis:

      «Aa, reisijad! Reisijad! Suurepärane! Loodan, härra Burdness, et tutvustate mind…»

      Täieliku sundimatusega astus ta tulijatele vastu, John Manglese vahendustegevust ära ootamata.

      Kõnetamisel nimetas ta miss Granti prouaks, leedi Helenat preiliks ja lord Glenarvani härraks.

      «Lord Glenarvan,» selgitas John Mangles.

      «Milord,» jätkas siis tundmatu, «palun vabandada, et ma ennast ise esitlen, kuid merel ei saa kõigist viisakusreegleist täpselt kinni pidada. Loodan, et me ruttu tuttavaks saame ja et nende daamide seltsis tundub teekond «Scotial» sama lühike kui meeldiv.»

      Leedi Helena ja miss Grant ei teadnud, mida vastata. Nad ei mõistnud, kust oli see võõras «Duncani» pardale sattunud.

      «Härra,» sõnas siis lord Glenarvan. «Kellega on mul au rääkida?»

      «Olen Jacques Eliacin Francois Marie Paganel, Pariisi Geograafiaühingu sekretär; Berliini, Bombay, Darmstadti, Leipzigi, Londoni, Peterburi, Viini ja New Yorgi samalaadsete ühingute kirjavahetajaliige; India Kuningliku GeograafiajaEtnograafia Instituudi auliige. Pärast kahekümneaastast geograafia uurimist kabinetis tahan seda nüüd praktiliselt teha ning reisin Indiasse, et seal suurte maadeuurijate töid ühendavaid probleeme lahendada.»

      VII

      KUST TULEB JA KUHU LÄHEB JACQUES PAGANEL

      Geograafiaühingu sekretär pidi olema armastusväärne isik, sest kõike seda rääkis ta väga meeldivalt. Lord Glenarvan pealegi teadis väga hästi, kellega tal tegemist on, sest Jacques Paganeli nimi ja teened olid talle hästi tuntud: geograafiaühingu väljaannetes ilmunud aruanded kaasaegsete avastuste kohta ja kirjavahetus kogu maailma õpetlastega olid temast teinud väljapaistva prantsuse teadlase. Lord Glenarvan sirutas ootamatule külalisele südamlikult käe.

      «Nüüd, mil esitlus on möödas,» ütles ta, «kas lubate, härra Paganel, et pöördun teie poole ühe küsimusega?»

      «Kahekümne küsimusega, milord,» vastas Jacques Paganel. «Teiega vestlemine pakub mulle alati rõõmu.»

      «Kas tulite siia laevale üleeile õhtul?»

      «Jah, milord, üleeile õhtul kell kaheksa. Hüppasin raudteejaamas voorimehetõlda ja tõllast «Scotiasse». Pariisis olin ette tellinud kajuti number 6. Õhtu oli pime. Ma ei näinud laevalael kedagi. Kuna olin kolmekümnetunnisest reisist väsinud ja teadsin, et merehaiguse eest hoidumiseks on parim vahend otsekohe puhkama heita ja esimeste päevade jooksul voodist mitte väljuda, siis toimisingi nii, ja uskuge mind palun, magasin kohusetundlikult kolmkümmend kuus tundi!»

      Kuulajad