Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

mis rohkemasse puutub, siis peab selle üle Zossimoviga nõu pidama.

      Tuli Nastasja ja tõi kaks pudelit õlut.

      «Kas teed tahad?»

      «Tahan.»

      «Too ruttu teed, Nastasja, sest teed, arvan ma, võib juua ka ilma fakulteedita. Ka õlu on siin!» Razumihhin istus toolile, tõmbas supi ja liha lähemale ning hakkas niisuguse isuga sööma, nagu poleks ta kolmel päeval söönud.

      «Mina, vennas Rodja, söön nüüd iga päev siin teie pool lõunat,» pomises ta, nagu seda lubas liha täistopitud suu, «ja see on Pašenka, sinu perenaisuke, kes nõnda kamandab. Ta austab mind kõigest hingest. Mina, mõistagi, ei käi peale, noh, aga ei protesteeri ka. Soo, Nastasja on teega siin. On see alles väle! Nastenka, õlut tahad?»

      «Käi temaga kus seda ja teist!»

      «Aga teed?»

      «Teed olgu pealegi.»

      «Kalla! Pea, ma kallan sulle ise; istu laua äärde.»

      Silmapilk toimetas Razumihhin kõik, mis vaja: valas teed, pärast seda veel teise tassi, jättis siis oma hommikusöögi ja istus uuesti sohvale. Endiselt võttis vasema käega haige ümbert kinni, tõstis ta pisut üles ja hakkas talle lusikaga teed andma, kuna ta jällegi vahetpidamata ja iseäranis hoolega lusika peale puhus, nagu peituks just selles puhumise protsessis peamine päästepunkt tervenemiseks. Raskolnikov vaikis ega pannud vastu, ehk ta küll endas niipalju jõudu tundis, et oleks võinud ise üles tõusta ja ilma võõra abita sohvale istuda, ning mitte ainult teelusikat või tassi hoida, vaid ka võib-olla isegi käia. Kuid mingisuguse imeliku, peaaegu loomaliku kavaluse tõttu tuli tal äkki mõte esialgu oma jõudu varjata, kui vaja, isegi end mitte üsna arusaajana näidata, mängida, et võimalik oleks kuulda ja teada saada, mis siin sünnib. Siiski, oma vastikustundest ei saanud ta võitu: kui ta lusikat kümme oli teed rüübanud, vabastas ta äkki pea, tõukas lusika tujukalt eemale ja langes jällegi padjale. Tema all olid nüüd tõepoolest päris padjad – udusulgedest ja puhaste püüridega, ka seda pani ta tähele ja võttis arvesse.

      «Oleks vaja, et Pašenka annaks täna vaarmarjamoosi, temale joogi tegemiseks,» ütles Razumihhin endisele paigale istudes ja jällegi supi ning õlle kallale asudes.

      «Aga kust ta sulle neid vaarikaid võtab?» küsis Nastasja, hoides viiel harakil sõrmeotsal teetassi ja rüübates teed «läbi suhkru» suhu.

      «Vaarikaid,mu sõber,võtab ta poest.Vaata,Rodja, sinu seljataga sündis siin terve lugu. Kui sa tol korral minu juurest nagu võrukael putku pistsid ja oma korterit ei öelnud, sain ma äkki vihaseks ja otsustasin sind üles otsida ja karistada. Samal päeval hakkasingi peale. Küll käisin ja käisin, küsisin ja küsisin! Selle praeguse korteri olin unustanud; ah jaa, mitte unustanud, sest ma polnud teda kunagi teadnudki. Noh, eelmist korterit – mäletan ainult, et oli Viie Nurga juures, Harlamovi majas. Otsisin, otsisin seda maja, kuid pärast selgus, et polnud mitte Harlamovi maja, vaid Buchi oma, – kuidas mõnikord nimega võib eksida! Noh, siis sai mu süda täis.Vihastusin ja läksin, tulgu mis tuleb, teisel päeval aadresslauda ja kujutle ometi: kahe minutiga otsiti sind seal välja. Sina oled seal kirja pandud.»

      «Kirja pandud!»

      «Kuidas siis muidu. Aga näe kindral Kobelevi ei leitud ega leitudki sel korral üles. Noh, kes kõike jõuab jutustada.Ainult, niipea kui siia sain, tutvusin silmapilk kõigi sinu asjadega; kõigega, va vennas, tean kõik; temagi, Nastasja, nägi seda: Nikodim Fomitšiga sain tuttavaks ja Ilja Petrovitšit näidati mulle, ka kojamehega ja härra Zametoviga, Aleksandr Grigorjevitšiga, siinse politseijaoskonna kirjatoimetajaga, ning lõpuks veel Pašenkaga, – see on juba kõige kroon; ka tema teab…»

      «Tegid teise magusaks,» lausus Nastasja kelmikalt naeratades.

      «Ehk paneksite sisse, Nastasja Nikiforovna!»

      «Ah sind peni küll!» hüüdis Nastasja äkki ja purskus naerma. «Mina olen ju Petrovna, mitte aga Nikiforovna,» lisas ta juurde, kui oli naeru lõpetanud.

      «Võtame selle arvesse. Niisiis, veli, et mitte tühja rääkida: esiteks tahtsin siin igalt poolt elektrivoolu läbi lasta, et igasugused eelarvamused siin paigas korraga ja juurtega välja kiskuda, kuid Pašenka jäi võitjaks. Mina, va vennas, poleks kuidagi uskunud, et tema on niisugune… kenake… aah? Mis sina arvad?»

      Raskolnikov vaikis, ehk ta küll üürikesekski ei saanud oma ärevat pilku temast lahti kiskuda, vahtides teda veel nüüdki ainiti.

      «Ja isegi väga,» jätkas Razumihhin ilma väiksemagi kohmetuseta sõbra vaikimise pärast ja nagu saadud vastust järele kiites, «ja isegi väga korralik, kõigis paragraafides.»

      «Kae elukat!» hüüdis jällegi Nastasja, kes kogu selle kõneluse ajal oli mingisuguses äraseletamatus õnnejoovastuses.

      «Halb on, vennas, et sa algusest saadik ei osanud õigest otsast peale hakata. Temaga poleks pidanud mitte nõnda toimima. See on ju, nii-öelda, kõige üllatavam iseloom! Noh, aga tema iseloomust pärastpoole…Aga kuidas, näiteks, võisid sa asja sinnamaale ajada, et ta sulle enam lõunat ei saada? Või, näiteks, see veksel? Oled sa hulluks läinud, et vekslitele oled hakanud alla kirjutama! Või, näiteks, see oletatav abielu, kui tütreke Natalja Jegorovna alles elas… Tean kõik! Kuid siiski, näen, et see asi on nagu mõni õrn pillikeel ja et ma olen eesel; vabanda mind! Ah jaa! sõnake rumalusest: mis sa arvad, vennas, ega Praskovja Pavlovna polegi nii rumal, nagu esimesel silmapilgul võiks oletada, mis?»

      «Jah…» lausus Raskolnikov läbi hammaste, kõrvale vaadates, kuid mõistes, et kasulikum on kõnelust toetada.

      «Eks ole?» hüüdis Razumihhin nähtavasti rõõmustades, et temale vastati, «kuid mitte ka tark, mis? Sootuks, sootuks üllatav iseloom! Mina, va vennas, kaotan osalt pea, tõepoolest… Tema on ju tingimata aastat nelikümmend. Tema ise ütleb, et kolmkümmend kuus, ja selleks on tal täieline õigus. Siiski, ma vannun, et otsustan tema üle enam mõistusega, ainult metafüüsiliselt; meil tekkis siin isekeskis omasugune keerdküsimus, nagu seda sinugi algebra! Mitte millestki ei saa ma aru! Noh, aga see kõik on lollus, ainult et tema ehmus ära, nähes, et sina pole enam üliõpilane ja oled ilma tundide ja riieteta ja et temal pole mõtet sinuga pärast preili surma kui sugulasega ümber käia; kuna aga sina omalt poolt nina nurka pistsid ja midagi endist enam alal ei hoidnud, siis mõtles ta su korterist välja ajada. Ja juba ammugi oli tal see nõu, ainult vekslist oli kahju. Pealegi kinnitasid sa, et ema maksab…»

      «Seda rääkisin rumalast peast… Ema ise on sellises olukorras, et palub peaaegu armuande… mina aga valetasin, selleks, et mind korteris hoitaks ja… söödetaks,» rääkis Raskolnikov valjult ja selgelt.

      «Seda tegid sa mõistlikult. Kogu konks aga on selles, et asjasse sattus härra Tšebarov, õuenõunik, asjalik inimene, ilma temata poleks Pašenka midagi välja mõelnud, liiga häbelik on teine; noh, aga see asjalik inimene pole häbelik ja esitas kõigepealt küsimuse: kas on lootust vekslit sulaks teha? Vastus: on, sest et on niisugune ema, kes saja kahekümne viie rublalisest pajukist küll ise söönuks ei saa, kuid Rodjakese aitab ta hädast välja, ja on veel niisugune õeke, kes läheb venna eest kas või pärisorjaks. Selle võttiski ta kõige aluseks… Mis sa niheled? Mina, va vennas, tunnen nüüd sind viimse peensuseni, sest mitte asjata ei puistanud sa oma südant Pašenkale, kui olid temaga alles sugulussidemeis, mina aga räägin armastuse tõttu… Nii see on: aus ja tundlik inimene puistab oma südant, kuid asjalik inimene kuulab ja sööb, pärast aga sööb ära. Nõnda andiski ta selle vekslikese maksu ettekäändel Tšebarovile ja see andis kohe kõhklematult asjale seadusliku käigu. Seda kuuldes tahtsin mina teda, see tähendab, Tšebarovi, omalt poolt, nii-öelda südametunnistuse puhastamiseks, ka veidi ärritada, kuid selleks ajaks hakkas meil Pašenkaga klappima, ning mina käskisin kogu selle asja lõpetada, see tähendab juurtega välja kiskuda, vastutust enda peale võttes, et sina niikuinii maksad ära. Mina, va vennas, seisin sinu eest, kas kuuled? Kutsuti Tšebarov, kümme hõberubla talle hambusse ja paber tagasi ning siin on mul au seda sulle esitada – nüüd usaldatakse sind sõna peale – säh, võtke, kiskusin teise lõhki nagu kord ja kohus.»

      Razumihhin pani