Colomba. Carmen. Prosper Merimee

mööda viiv tee. Seal tuli ühele rongkäiguga ühinenud idioodile pähe kisada: “Elagu keiser!” Kaks või kolm häält vastasid talle ja üha enam hoogu sattudes panid rebbianistid ette tappa meeri härg, kes juhtumisi tee peal ees oli. Õnneks hoidis kolonel selle vägivallaakti ära.

      Pole raske aimata, et koostati protokoll ja meer tegi prefektile oma kõrgeimalennulises stiilis ettekande, milles sarjas jumalike ja inimlike seaduste jalge alla tallamist – tema kõrguse meeri ja auväärt küree mittetunnistamine ning solvamine – , kolonel della Rebbia asumist bonapartistide vandenõu etteotsa, selleks et ära muuta trooni pärimise õigus ja õhutada kodanikke üksteise vastu relvadega välja astuma; kõik kuriteod, mis väärivad karistust kriminaalkoodeksi paragrahvide 86 ja 91 järgi.

      Kaebuse liialdused vähendasid selle mõju. Kolonel kirjutas prefektile ja kuninglikule prokurörile: üks tema naise sugulasi oli seotud saare ühe deputaadiga, teine pärines kuningliku kohtu esimehe hõimust. Tänu neile sidemeile vandenõu haihtus, proua della Rebbia jäi metsa ja ainult idioot mõisteti kaheks nädalaks vangi.

      Advokaat Barricini polnud asjade sellise käiguga rahul ja keeras oma patarei teisele poole. Ta nuuskis välja ühe vana dokumendi, mille alusel hakkas vaidlustama koloneli õigust veele, mis veskit käivitas. Algas kauakestev protsess. Aasta pärast hakkas kohus otsust langetama, kusjuures kõigi märkide järgi tundus, et koloneli kasuks, kui äkki härra Barricini esitas kuninglikule prokurörile kirja, millele oli alla kirjutanud üks Agostini, tuntud bandiit, ja milles teda, meeri, ähvardati tulekahju ja surmaga, kui ta oma nõudmisi tagasi ei võta. Korsika! on bandiitidelt kaitse otsimine teatavasti hea tooni tunnus ja need, et sõpradele meelehead teha, sekkuvad sageli eratülidesse. Meer lõikas sellest kirjast kasu, kuni uus seik asja komplitseerima hakkas. Bandiit Agostini kirjutas kuninglikule prokurörile, et on võltsitud tema käekirja ja sellega heidetud varju tema isikule, lastes teda paista mehena, kes oma autoriteediga äritseb. “Kui ma petise kätte saan,” lõpetas ta kirja, “saab see õiglase karistuse.”

      Oli selge, et Agostini ei olnud meerile küll seda ähvarduskirja kirjutanud; della Rebbiad süüdistasid selles Barricinisid ja vastupidi. Nii ühelt kui teiselt poolt kostis ähvardusi ja kohus ei teadnud, kumma hulgast süüdlasi otsida.

      Asjade sellises seisus tapeti kolonel Ghilfuccio. Toome ära faktid, mis kohus tuvastas. 18… aasta 2. augustil vastu õhtut kuulis Madeleine Pietri nimeline naine, kes Pietranerasse vilja tõi, kahte järjestikust püssipauku, mis tema arvates pärinesid nõost, külla viivalt teelt, umbes saja viiekümne sammu kaugusel kohast, kus ta viibis. Peaaegu kohe nägi ta meest, kes jooksis kummargile hoidudes viinapuude vahel jalgrajal ning suundus küla poole. Mees jäi hetkeks seisma ja pöördus ümber, aga suur vahemaa ei võimaldanud emand Pietril tema näojooni eristada; pealegi oli mehel suus viinapuu leht, mis kattis peaaegu kogu näo. Ta andis käega märku kaaslasele, keda tunnistaja ei näinud, ja kadus siis viinamarjapõõsaste vahele.

      Emand Pietri laskis oma kandami maha kukkuda, jooksis jalgrada mööda edasi ja leidis kolonel della Rebbia, kaks kuuliauku rinnas, vereloigus, aga veel hingavana. Tema lähedal oli laetud ja vinnastatud püss, nagu oleks ta asunud end kaitsma kellegi vastu, kes ründas teda eest, hetkel, mil teine tabas teda tagant. Ta korises ja võitles surmaga, kuid ei suutnud ühtki sõna kuuldavale tuua; nähtus, mida arstid seletavad sellega, et haav on kopsus. Veri lämmatas teda; see voolas aeglaselt ja sarnanes punase vahuga. Asjata püüdis emand Pietri haavatut kergitada ja temale küsimusi esitada. Oli selgesti näha, et too tahtis kõnelda, aga ei suutnud end arusaadavaks teha. Märganud, et haavatu püüdis kätt taskusse pista, tõmbas emand Pietri sealt välja väikese taskuraamatu, avas selle ja pakkus haavatule. See võttis raamatu küljest pliiatsi ja katsus kirjutada. Tunnistaja nägi selgesti, kuidas ta suure vaevaga mõned tähed sirgeldas, aga kuna ta ise ei osanud lugeda, ei saanud ta millestki aru. Pingutusest väsinud, surus kolonel taskuraamatu emand Pietrile pihku ja pigistas tugevasti tema kätt, vaadates talle iseäraliku ilmega ootsa. Tunnistaja sõnade kohaselt oleks ta nagu tahtnud öelda: “See on väga tähtis, see on mu mõrtsuka nimi.”

      Kui emand Pietri külla jõudis, kohtas ta härra meer Barricinit koos poja Vincentelloga. Siis oli juba peaaegu öö. Ta jutustas, mida oli näinud. Härra meer võttis taskuraamatu ja jooksis vallamajja ametilindi järele ning sekretäri ja sandarmeid kutsuma. Jäänud noore Vincentelloga üksi, pani Madeleine Pietri ette minna kolonelile appi, juhuks, kui ta veel elus peaks olema; aga Vincentello vastas, et kui ta läheneks mehele, kes on olnud ta perekonna kirglik vaenlane, ei jäetaks teda tapmises süüdistamata. Saabus meer, leidis, et kolonel on surnud, lasi laiba ära viia ja koostas protokolli.

      Vaatamata niisuguse juhtumi puhul tekkivale loomulikule segadusele, kiirustas härra Barricini koloneli taskuraamatut kinni pitseerima ja kõiki tema võimuses olevaid uurimisi tegema; kuid ükski ei viinud märkimisväärsete avastusteni. Kui kohtu-uurija tuli, avati taskuraamat ja ühel verest läbiimbunud lehel nähti nõrkeva käega kritseldatud, aga siiski loetavaid tähti. Sinna oli kirjutatud: “Agosti…” ja kohtunik ei kahelnud, et kolonel oli tahtnud üles tähendada, et mõrvar oli Agostini. Aga Colomba della Rebbia, kelle kohtunik oli kohale kutsunud, nõudis taskuraamatut näha. Seda kaua lehitsenud, sirutas ta käe meeri poole ja karjatas: “Mõrvar on seal!” Ja vaatamata teda vallanud meeleheitehoole jutustas ta üllatava täpsuse ja selgusega, et isa oli mõni päev tagasi saanud pojalt kirja, mille põletas; enne aga kirjutas ta pliiatsiga taskuraamatusse Orso aadressi, kuna see oli äsja garnisoni vahetanud. Aadressi aga taskuraamatus enam polnud ja Colomba järeldas, et meer oli lehe raamatust välja rebinud ja et see oli olnud seesama, millele isa oli mõrtsuka nime kirjutanud; ja selle nime oli meer Colomba sõnade kohaselt asendanud Agostini omaga. Kohtunik nägi, et vihikus, kus seisis nimi, tõepoolest puudus üks leht; aga varsti ta leidis, et ka sama raamatu teistes vihikutes on lehti puudu, ja tunnistajad kinnitasid, et kolonelil oli kombeks taskuraamatust lehti rebida sigari süütamiseks; polnud midagi tõenäosemat, et ta oli eksikombel põletanud ka lehe, kuhu aadress oli kirjutatud. Peale selle tehti kindlaks, et, saanud emand Pietrilt taskuraamatu, ei võinud meer pimeduse tõttu midagi lugeda; tõestati, et ta polnud enne vallamajja sisenemist sekundikski peatunud, et sinna läks ta sandarmite brigadiri saatel, kes nägi, kuidas ta lambi süütas, taskuraamatu ümbrikusse pani ja tema silma all kinni pitseeris.

      Kui brigadir oli tunnistuse andmise lõpetanud, viskus Colomba, ise täiesti endast väljas, põlvili ja palus kõige nimel, mis talle püha, meenutada, ega ta meeri hetkeks üksi jätnud. Pärast mõningast kõhklust, ilmselt liigutatuna noore neiu ahastusest, tunnistas brigadir, et oli läinud kõrvaltuppa paberi järele, aga polnud seal viibinud minutitki, ja et meer oli kogu selle aja, mil ta kobades sahtlist lehte otsis, temaga rääkinud. Pealegi väitis ta, et kui ta tagasi tuli, oli verine taskuraamat laual samal kohal, kuhu meer selle sisenedes oli visanud.

      Härra Barricini andis oma tunnistuse ülima rahuga. Ta andestas, nagu ütles, preili della Rebbiale tema ägeduse ja nõustus isegi laskuma sinnani, et seda õigustada. Ta tõendas, et oli terve õhtu külas olnud; et ta poeg Vincentello oli koos temaga kuriteo hetkel vallamaja ees; ja lõpuks, et ta poeg Orlanduccio oli samal päeval palavikku jäänud ja polnud voodist tõusnud. Ta tõi näha kõik maja püssid, millest ühestki polnud hiljuti tulistatud. Ta lisas, et taskuraamatu suhtes taibanud ta jalamaid, mis tähtsat rolli see võib mängida; et oli selle pitseerinud ja asetäitja kätte hoiule andnud, aimates, et teda võidakse kahtlustada, sest oli koloneliga vaenujalal. Lõpuks ta meenutas, et Agostini oli ähvardanud surmaga seda, kes tema nimel oli kirja kirjutanud, ja poetas vargsi muu hulgas, et vaeseke võis koloneli kahtlustada ja seetõttu ta mõrvata. Bandiitide kombeid arvestades pole sellistel motiividel kättemaks kaugeltki erandlik.

      Viis päeva pärast kolonel della Rebbia surma tabas salk sõdureid ootamatult Agostini, kes end meeleheitlikult kaitses, aga kes siiski tapeti. Tema juurest leiti Colomba kiri, milles tungivalt paluti, et ta avaldaks, kas ta on või ei ole tema arvele kantud mõrtsukatöös süüdi. Bandiit polnud andnud mingit vastust, millest üsna üldiselt järeldati, et tal polnud leidunud julgust öelda tütrele, et oli tapnud tema isa. Ent isikud, kes väitsid