Colomba. Carmen. Prosper Merimee

Kolonel ei suutnud pealetükkivaid haigutusi tagasi hoida; vabameelsete vaadetega Orsol polnud mingit tahtmist võimu käsilasega jutelda: vestlust hoidis üleval vaid miss Lydia. Prefekt omalt poolt ei lasknud kõnelusel soikuda; talle pakkus ilmselt suurt naudingut vestelda Pariisist ja seltskonnast naisega, kes tundis Euroopa kõiki nimekaid isikuid. Aeg-ajalt, ikka rääkides, silmitses ta Orsot iselaadi uudishimuga.

      “Kas te saite härra della Rebbiaga tuttavaks mandril?” küsis ta miss Lydialt.

      Miss Lydia vastas mõninga kimbatusega, et ta tutvus leitnandiga laeval, mis tõi neid Korsikale.

      “See on väga korralik noormees,” lausus prefekt poolihääli, “ja kas ta teile ütles,” jätkas ta veelgi vaiksemalt, “mis kavatsustega ta Korsikale tuleb?”

      Miss Lydia manas näole suursuguse ilme:

      “Ma ei küsinud temalt; võite seda ise teha.”

      Prefekt jäi vakka; aga hetke pärast, kuuldes Orsot koloneli poole inglise keeles pöörduvat, jätkas:

      “Mulle tundub, härra, et te olete palju reisinud. Te olete ilmselt Korsika ja… selle kombed unustanud.”

      “See on tõsi. Olin väga noor, kui siit lahkusin.”

      “Olete ikka väeteenistuses?”

      “Mind saadeti erru, härra.”

      “Te olete nii kaua prantsuse armees olnud, et teist on päris prantslane saanud. Ma ei kahtle selles, härra.”

      Viimaseid sõnu lausus prefekt erilise rõhuga.

      Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda. Orso lausus veidi puudutatult:

      “Kas teie, härra prefekt, arvate, et korsiklane väärib ainult siis lugupidamist, kui ta on prantsuse armees teeninud?”

      “Kindlasti mitte.” vastas prefekt. “Ma pole kunagi nii mõelnud; ma räägin ainult sellele maale omastest kommetest, millest mõned pole sugugi sellised, nagu üks haldur neid näha sooviks.”

      Ta rõhutas sõna kombed ja tegi kõige tähtsama ilme. mida tema nägu võimaldas. Varsti pärast seda ta tõusis ja lahkus, saades enne miss Lydialt lubaduse tulla prefektuuri tema naist külastama.

      Kui prefekt oli lahkunud, ütles miss Lydia:

      “Siis selleks oligi vaja Korsikale tulla, et teada saada, mida endast üks prefekt kujutab. Aga see paistis mulle üsna armastusväärne.”

      “Mina seda küll ei ütleks.” arvas Orso. “Minu meelest on ta oma salapärase ja ülespuhutud ilmega üsna veider.”

      Kolonel magas norinal: miss Lydia heitis talle pilgu ja madaldas häält:

      “Aga mina ei leia sugugi, et ta oleks nii salapärane, kui teie väidate, sest arvan, et mõistsin teda.”

      “Ma ei kahtle teie läbinägelikkuses, miss Nevil. aga kui te näete tema sõnades mingit vihjet, siis olete kindlasti selle ise sinna mõelnud.”

      “Ma arvan, et see fraas on markii de Mascarille17 vääriline, härra della Rebbia; aga… kas soovite, et tõestan oma läbinägelikkust? Mul on nõia silm ja ma tean, mida mõtlevad inimesed, keda olen kohanud vaid paar korda.”

      “Mu jumal! Te hirmutate mind. Kui te minu mõtteid oskate lugeda, ei tea ma, kas kurvastada või rõõmustada.”

      “Härra della Rebbia,” jätkas miss Lydia punastades, “me tunneme teineteist vaid mõni päev, aga merel ja barbarite maal – loodan, et andestate mulle – . merel ja barbarite maal sõbrunetakse kiiremini kui mujal. Nii et ärge imestage, kui ma nagu sõber räägin teiega intiimsemat laadi asjadest, millesse üks võõras võib-olla ei tohiks sekkuda.”

      “Ah, ärge öelge nii, miss Nevil: viimase lause esimene pool meeldis mulle palju rohkem.”

      “Niisiis, mu härra, pean teile ütlema, et olen osale teie saladusest jälile saanud, ilma et ise selleks midagi teinud oleksin, ja seal on nii mõndagi, mis mind kurvastab. Ma olen kuulnud teie perekonda tabanud õnnetusest: mulle on palju räägitud teie kaasmaalaste kättemaksuhimust ja viisidest, kuidas nad seda rahuldavad… Kas prefekt mitte sellele ei vihjanud?”

      “Ega miss Lydia tõesti mõtle?..” läks Orso näost lubivalgeks.

      “Ei, härra della Rebbia,” katkestas teda miss Lydia. “Tean, et te olete aus džentelmen. Te ise ütlesite, et teie maal tunneb veel vaid lihtrahvas veritasu… mida te suvatsesite nimetada üheks duelli vormiks.”

      “Aga kas te tõesti usute, et minust võiks kunagi mõrvar saada?”

      “Kuna ma sellest teiega juttu teen, härra Orso, siis peaksite selgesti nägema, et ma teis ei kahtle. Aga kui ma rääkisin,” jätkas ta silmi maha lüües, “siis seepärast, et olen aru saanud, et pärast kodumaale naasmist, ümbritsetuna võib-olla barbarlikest eelarvamustest, oleks teil heameel teada, et on olemas keegi, kes teid hindab teie julguse tõttu neile vastu seista. – Ah!” ütles ta tõustes, “ärme räägime enam neist ebameeldivatest asjadest: nad panevad mu pea valutama ja üleüldse on liiga hilja. Ega te minu peale pahane ole? Head õhtut, inglise moodi.” Ja ta ulatas leitnandile käe.

      Orso surus seda tõsisel ja liigutatud ilmel.

      “Teate, preili,” ütles ta, “on hetki, mil minus ärkavad kohalikud instinktid! Mõnikord, kui ma mõtlen oma vaesele isale… haaravad mind jubedad mõtted. Tänu teile olen neist nüüd igaveseks lahti.

      “Tänan teid! Tänan!”

      Ta tahtis jätkata, ent miss Lydia laskis teelusika maha kukkuda ja kolks äratas koloneli.

      “Della Rebbia, homme kell viis jahile! Olge täpne.”

      “Jah, kolonel.”

      V

      Järgmisel päeval veidi enne jahimeeste kojutulekut, kui miss Nevil koos toatüdrukuga mererannast jalutamast tulles võõrastemajja tagasi pöördus, märkas ta mustas riides noort naist väikesel, ent tugeval hobusel linna sisenevat. Teda saatis mingi talumees, samuti ratsa, pruunist kalevist auklike küünarnukkidega kuub seljas, joogipudel üle õla ja püstol vööl rippumas. Käes hoidis ta püssi, mille pära puhkas sadulakaare külge kinnitatud nahktaskus. Lühi-dalt, tegu oli melodraama kõrilõikaja või korsika teelise täiusliku kostüümiga. Ennekõike aga köitis miss Nevili tähelepanu naise märkimisväärne ilu. Ta näis olevat umbes kahekümnene, pikka kasvu, roosade huulte ja säravvalgete hammastega. Tema näost võis lugeda korraga nii uhkust, rahutust kui ka kurbust. Peas kandis ta musta siidloori mezzaro’t, mida Korsikal tuntakse tänu genualastele ja mis naistele nii hästi sobib. Pikad kastanpruunid palmikud ümbritsesid ta pead nagu turban. Riietus oli tal puhas, aga ülimalt lihtne.

      Miss Nevilil oli küllalt aega teda jälgida, sest mezzaro’ga daam oli keset tänavat peatunud, et midagi küsida, ja, otsustades selle järgi, mida väljendasid ta silmad, tegi ta seda suure huviga; siis, saades vastuse, nähvas ta piitsaga ratsut ja sõitis kiirel traavil võõrastemajani, kus peatusid sir Thomas Nevil ja Orso. Vahetanud mõne sõna, hüppas noor naine osavalt hobuse seljast maha ja istus sissekäigu kõrvale kivipingile, samal ajal kui tema kannupoiss hobused talli viis. Miss Lydia, Pariisi kostüüm seljas, möödus võõrast, ilma et see pilku oleks tõstnud. Veerand tunni pärast akent avades nägi miss Lydia mezzaro’ga daami ikka veel samal kohal samas poosis istuvat. Varsti saabusid jahilt kolonel ja Orso. Peremees ütles paar sõna leinariides neiule ja osutas sõrmega noore della Rebbia poole. Neiu punastas, tõusis väledalt püsti, tegi mõned sammud ja jäi otsekui kohmetuses liikumatult seisma. Orso oli üsna tema lähedal ja uuris teda uudishimulikult.

      “Teie

17

Tegelane Molière’i “Naeruväärsetest eputistest”. (Tõlkija.)