Mõrv pereringis. Ann Granger

on mõrva juurdlus ja ta oli tormanud otse selle keskele. Tal polnud õigust lapsele kinnitada, et keegi ei kahtlusta tema isa mõrvas. Jane mõistis, et mees võib olla kahtlusaluste esirivis. Vangistamiskäsk võib saabuda iga minut, kui ta siin istub… autotäis karmide nägudega seaduseesindajaid võib olla juba teel. Nad sööstavad uksest sisse nagu teleseriaalides ja…

      Jane oleks ehmatusest äärepealt nahast välja hüpanud. Esikust kostis tõepoolest samme ja vaikne mehehääl.

      „Isa tuli teed jooma,” ütles Tammy. „Ma lähen ja keedan. Vabandage mind.”

      „Oh… jah, muidugi,” pomises Jane.

      Ta kuulis lühikest vestlust ukse taga ja siis astus härra Franklin tuppa. Ta oli võtnud kummikud jalast, neid toajalatsite vastu vahetamata. Vasaku jala suur varvas piilus sokiaugust välja. Teise soki nina oli nii oskamatult kokku kroogitud, nagu oleks seda parandanud ta ise või nooruke tütar. Mees ise ei paistnud seda märkavat, ta istus Jane’i vastastoolile, toetas käsivarred käetugedele, jättes suured kämblad rippuma. Jane märkas kergendatult, et käed olid pestud.

      ”Lükake see koer eemale,” ütles ta. „Ta lösutab teie jalgadel. Te ei saa neid liigutada, ega ju?”

      „Ei,” tunnistas Jane. Ta kummardus ja tõukas pisut looma. Kahjuks oli tulemuseks ainult uus haisupahvak.

      „Kuule, koer!” käsutas härra Frnklin ja vilistas teravalt. Pogo kergitas ühte kõrva, avas ähmase silma ja upitas ennast hingeldades jalule. „Mine minema,” käskis farmer. „Kobi kööki! Vaata, mida Tam teeb!”

      Pogo vantsis kuulekalt minema. Jane arvas, et sõna „köök” oli äratanud koeras lootust.

      Ta ütles hoolikalt sõnu valides: „Tunnen teile juhtunu pärast südamest kaasa. Koolis on kõik mures. Kuigi te saate ise väga hästi hakkama, on ehk midagi, milles ma saaksin abiks olla. Taolistel aegadel on ikka nii.”

      Hugh pööras pilgu kõrvale ja Jane nägi, et mehe suu tõmbleb valuliselt. „Tänan pakkumast, preili Brady, ja kuigi selleks pole vajadust, aitäh ikkagi. Nagu ma ütlesin, me tuleme toime.” Ja lisas siis ootamatult: „Mulle tundub, et te pole talutööd teinud.”

      „Minu nimi on Jane,” ütles Jane. „Ja kuigi ma ei oska loomadega ümber käia, võin ma teha midagi muud.”

      Hugh’ pea kaldus korraks kuklasse, kui ta Jane’ile üllatunult otsa vaatas. „Ah jah?” oli ta ainus kommentaar.

      „Tammy ütles, et keegi pole poes käinud,” ütles Jane ja lisas kähku: „Muidugi on antud olukorras loomulik, et tavalised majapidamistööd jäävad unarusse. Tammy võiks teha vajalikest asjadest nimekirja ja me võiksime koos poodi minna. Palun ärge öelge, et teil pole ka selle jaoks abi vaja. On küll. Muidu te surete nälga. Ma olen järgmisel nädalal vaba, kuna on koolivaheaeg.”

      Mees uuris teda mõtlikult. „Hästi,” lausus ta lõpuks. „Ajage siis see asi koos Tammyga joonde.”

      Edust innustatud Jane astus teise, riskantsema sammu: „Kuidas ta seda üle elab? Ta on rahulikum, kui mulle meeldiks. Koolis tuntakse muret, nagu ma telefonis ütlesin.”

      „Ma ei oskagi öelda. Ta räägib vähe, aga see on tavaline. Võibolla see ei meeldi teile, aga nii see on.” Hugh hääl kõlas pisut jonnakalt. Sama moodi oli see kostnud ka siis, kui ta abi vajamist eitas.

      „Nagu ma oletan, olete teie ise samasugune,” ütles Jane. Sõnad lipsasid suust, enne kui ta jõudis neid takistada. Ta pani käe kohkunult suule.

      Tänu taevale Hugh ei solvunud. Ta noogutas pead. „Teil on õigus. Tammy ja mina pole kunagi olnud suure jutuga.” Hugh tõstis pead ja vaatas Jane’ile otse silma. „Aga see ei tähenda, et ma temast ei hooliks.”

      Need sõnad olid lihtsad ja tulid südamest. Jane vastas impulsiivselt: „Muidugi hoolite. Ja Tammy hoolib teist.”

      Hoolib nii väga, et kardab, et politsei vahistab teid naise tapmise eest. Aga te ei tapnud oma abikaasat, ega ju?Mille üle te riidlesite? Kõik need mõtted jooksid Jane’i peast läbi.

      „Ta õige nimi on Tamara,” ütles Hugh. „Minu abikaasa – mu esimene naine, Tammy ema Penny – pani selle nime. Tamara. Talle meeldis see.”

      „Ma tean, see on kooli toimikus kirjas,” ütles Jane.

      „Penny soovis, et Tammy käiks teie koolis, St. Claire’is, ja sellepärast panin ma ta sinna.”

      Jane ütles pärast hetkelist pausi: „Kui teil on raskusi õppemaksuga, härra Franklin, siis on meil taolisi hädaolukordi varemgi esinenud. Kooliga saab leppida kokku maksu edasilükkamise asjus, kuni… olukord paraneb.”

      „Kuna te tegite ettepaneku kutsuda teid Jane’iks, siis palun öelge mulle Hugh. Ma suudan õppemaksu tasuda. Koolil pole vaja raha pärast muretseda. Ma möönan, et siin ringi vaadates võib jääda mulje, et me veeretame näpu vahel iga penni, ja tegelikult see ongi nii. Kuid Penny isa – Tami vanaisa – jättis Pennyle natuke raha. Ta paigutas selle ehitusfirmasse Tami hariduse tarvis. Niiöelda sihtotstarbeline. Ja selleks me oleme seda kasutanud. Ma austan Penny soovi ega tagane sellest. Ma pole seda raha kunagi millekski muuks kasutanud.”

      Uks kriiksus. Tammy oli tagasi, suur aurav teekann käes. Hugh küünitas üle tooli ja võttis selle vastu. „Aitäh, kullake. Jane arvab, et te võiksite poes käia.” Ta pöördus Jane’i poole: „Kui te sõidate Bamfordi, kas see teeks palju tüli, kui te käiksite loomasöödakaupmehe juurest läbi ja küsiksite, millal ta kavatseb saata kviitungi mu viimase makstud arve eest?”

      „Mitte põrmugi,” vastas Jane alistunult.

      viis

      Reede hommik algas Meredithi jaoks külalisega. Kass oli tagasi ja näugus haledalt köögiukse taga.

      „Hommikust, Tiiger,” tervitas Meredith looma ja avas ukse. „Kus sa hulkusid?”

      Kass vantsis sisse, hõõrus ennast Meredithi jalgade vastu, läks seejärel nurka, kus seisis tavaliselt toidunõu, ja istus tähendusrikkalt maha. Kass oli praktiliselt hulkuv ja ilmunud välja mõned kuud tagasi. Ta oli olnud väga kehvas seisus – kõhn, pulstunud ja pelglik. Pärast seda oli ta elu võtnud silmanähtavalt parema pöörde. Meredith kahtlustas, et loom on soetanud naabruses mitu kodu ja käib nüüd nende vahet nagu heaks arvab. Igatahes ei paistnud, et ta oleks pärast nende viimast kohtumist puudust kannatanud.

      Meredith avas konservipurgi, ilma et oleks sellest kübetki uuele kostüümile ajanud. Kassile hommikueinet ette asetades kuulis ta tänavalt tuttavat kolinat.

      Ta avas eesukse ja nägi George Biddockit, kes ronis oma logisevast autost välja. Kui ta kangel, natuke kõikuval kõnnakul maja poole tuli, hüüdis Meredith talle tervituse. Nad kohtusid teine teisel pool uut vundamenti.

      „Hommikust, kullake!” tervitas härra Biddock vastu. Tal oli kas sama või täpselt samasugune sigaret kõrva taga. „Kuidas on? Kõik kombes ja kõva… Kurat ja põrgu!”

      George’i sõbralik toon oli äkitselt kadunud. Meredith langetas pilgu tsemendist nelinurgale. Üle selle ulatusid diagonaalis, nagu filmitähtede jäädvustatud käejäljed, rida kassi käpajälgi.

      „Kas see on oluline?” küsis Meredith.

      „Neetud elukad,” pahandas George, „ma vannun, et nad teevad seda nimelt! Nad näevad, et segu on värske ja hüppavad kohe peale!”

      Kahjuks valis tuunikala lõpetanud kass just selle hetke, et ilmuda esikusse ja Meredithi jalgade juurde istuda. Ta hakkas esikäpaga suud pesema.

      „Kas see oli tema?” küsis George kassi põrnitsedes. „Te ei öelnud, et teil on kass. Kui ma oleksin teadnud, oleks vundamendile kile või midagi peale tõmmanud.”

      „Vabandust,” ütles Meredith. „Aga te katate selle ju niikuinii kiviplaatidega, eks ole? Jäljed ei jää ju nähtavale.”

      „See on printsiibi küsimus,” sõnas George väärikalt. „Ma tahan oma töö üle uhkust tunda.”

      Meredith