Mõrv pereringis. Ann Granger

Hugh pidas pärast surnud naise nime mainimist pausi. „Sonia polnud Tammy pärisema. Tammy ema oli Penny, minu esimene naine.”

      Pearce seedis info kiiresti läbi. „Mõistan. Kui kaua te olite proua Sonia Frankliniga abielus?”

      „Natuke üle kuue kuu. Seitsmes läks, eks ole, Sim?” Hugh pöördus venna poole.

      „Peaaaegu üheksa,” parandas Simon pedantselt.

      Pearce tundis Hugh’le kaasa. Tema, Pearce, ja Tessa pole ka kuigi kaua abielus olnud, ainult natuke üle aasta. Ja kui ta kaotaks praegu Tessa, nii lühikese aja pärast… Aga ikkagi oli kummaline, et vend pidi Hugh’le ütlema, kui kaua ta on abielus olnud. Ta arutles endamisi, mis võis juhtuda esimese naisega. Surm või lahutus? Ta kuulis väljas koera haukuvat ja mõtles, et tüdruk otsib lemmikloomalt lohutust. Üksildased lapsed kiinduvad sageli loomadesse. Pearce mõtiskles selle üle, kuidas Tammy võis võõrasemaga läbi saada.

      „Ehk räägiksite kolmapäeva õhtust?” küsis ta. „Ärge kiirustage.”

      „Kolmapäeval… kolmapäeva õhtul läks Sonia välja jalutama, see oli millalgi poole üheksa paiku. Siis nägin ma teda viimast korda.” Hugh tõmbus Pearce’i reaktsiooni oodates näost punaseks. „Ma rääkisin seda teile eile!”

      „Jah rääkisite. Ent te olite endast väga väljas ja ma arvasin, et nüüd, kui teil on olnud aega selle üle mõelda…”

      „Mul polnud vaja millegi üle mõelda!” katkestas Hugh teda ärritatult. Vend asetas käe ta õlale.

      „Jajah,” lausus Pearce skeptiliselt. „Nii et te ei näinud teda enam sel õhtul? Aga öösel?”

      „Ei.” Hugh niheles toolil. „Ta polnud kodus.”

      „Kus ta võis olla?”

      „Ma ei tea!”

      Pearce reastas mõttes teadaolevad faktid nagu kaardimasti mängulauas. „Te ütlete, et ta oli terve öö kadunud, kuni ta neljapäeva hommikul leiti?” Ta ei suutnud imestust varjata. „Kas te ei muretsenud?”

      „Muidugi muretsesin.” Hugh heitis vennale paluva pilgu.

      Simon sekkus kähku. „Sonia oli väga iseseisev naisterahvas. Ta ööbis tihti sõprade juures.” Ta vaatas vennale tungivalt otsa.

      „Kas ta ütles seda teile kolmapäeval? Et ööbib sõprade juures?” küsis Pearce Hugh’lt Simoni abi eirates. Ta oli märganud pilguvahetust ja teadis, mida see tähendab. Ent Hugh ei haaranud kinni päästerõngast, mida vend üritas talle visata.

      „Ei, ei öelnud. Tegelikult…” Hugh ignoreeris Simoni pilku ja jätkas: „Sonial ja minul oli väike sõnavahetus. Ei midagi tähtsat. Puhkuse pärast. Ta tormas välja.”

      „See väljatormamine oli siis see, mida te enne nimetasite jalutama minemiseks, eks?”

      „Ta läks jalutama,” kinnitas Hugh. „Ta oli lihtsalt natuke ärritatud.”

      „Mu vennanaisel oli kombeks igal õhtul jalutada,” ütles Simon. „Ta ütles, et see aitab tal vormis püsida.”

      Pearce ei teinud temast ikka veel väljagi. „Kui ta koju ei tulnud, ei läinud te teda otsima?”

      „Muidugi läksin!” kähvas Hugh. „Aga farm on suur ja lai. Teda polnud läheduses. Ma helistasin Simonile, aga tema polnud ka Soniat näinud. Ma arvasin, et ta tuleb hiljem. Saate aru, ma olin väsinud. Mul oli raske päev ja tema käitumine pahandas mind. Ma siis mõtlesin, et tühja temaga, ja heitsin magama.” Viimaste sõnade juures kostis tema häälest meeleheide.

      Pearce tegi südame kõvaks. „Kas ta läks autoga?”

      Hugh raputas pead.

      „Seega ei saanud ta kaugele minna?”

      Hugh haaras mõttest kinni. „Seda minagi mõtlesin. Ta pidi olema kuskil läheduses.”

      „Teil ei tulnud pähe politseisse helistada?”

      „Ta ei läinud autoga!” Hugh tõstis häält. „Ta pidi olema farmis. Ma arvasin, et ta mängib mingit tobedat mängu.”

      Pearce laskis tal maha rahuneda. Simon Franklin, kes hakkas kärsituks muutuma, ütles: „Sonial oli kombeks omapäi talitada, inspektor.”

      Nüüd viimaks pööras Pearce talle tähelepanu. „Teie vend helistas ja küsis, kas te olete tema naist näinud. Kas te elate lähedal?”

      „Umbes pooleteise miili kaugusel. Ma ehitasin paar töölismaja üheks. Ostsin talumaadelt, nad on minu omand,” lisas ta.

      „Te peate koos vennaga talu?”

      Mõlemad vennad vaatasid talle jahmunult otsa. „Hoidku, ei!” ütles Hugh. „Praegusel ajal elatab säärase suurusega farm ära ainult ühe perekonna. See ei too midagi sisse. Piimahinnad on all, import tungib peale, keegi ei kasvata enam piima- ega lihakarja. Karjamaad on väikesed. Mul on mõned lambad, müün neid…” Ta jäi vait.

      „Ja millega teie tegelete, härra Franklin?” küsis Pearce Simonilt.

      „Ma olen ajaloolane. Ma olin õpetaja… nüüd kirjutan ja pean loenguid.”

      „Teda on näidatud teleris,” ütles Hugh ootamatult.

      Pearce’ile, kelle telerivaatamine piirdus spordisaadetega, avaldas see muljet. Ent Hugh’ jutt ei rahuldanud teda sellele vaatamata. „Niisiis, kui te neljapäeva hommikul ärkasite ja nägite, et proua Franklin pole veel tagasi, ei teatanud te sellest politseisse?”

      Hugh nihutas ennast kohmetult tugitoolis. „Ma oleksin teatanud. Ma just arutasin, mida teha, kui Danny Smith tuli ja ütles… ütles, et ta leidis Sonia.”

      Kui kõik läheb plaanipäraselt, räägib seersant Prescott praegu Danny Smithiga. „Ma kuulsin, et Smith on sageli teie maadel laagris.”

      Mõlemad vennad noogutasid. Hugh vastas: „Oleneb sellest, mida te peate sagedaseks. Kaks kord aastas. Nagu kellavärk.”

      „Teil pole midagi selle vastu? Enamik maaomanikest väldib ringirändajaid.”

      „Juba minu isa,” ütles Hugh pahaselt, „lubas Danny isal siia laagrisse jääda ja see kokkulepe kehtib siiani. Ma tunnen Dannyt lapsest saati. Siin olles käib ta mul abiks. Ta on hea töömees ja aus. Nii et ärge üritage talle midagi kaela määrida.”

      „Me ei määri kellelegi midagi kaela,” vastas Pearce jahedalt. Talle tekitas tuska, et kumbki vendadest ei paistnud teda uskuvat. „Kas proua Franklin oli selle kokkuleppega rahul?”

      „Miks ta ei oleks pidanud olema?” Hugh hääl oli siiralt üllatunud.

      Simon lisas: „Kuulge, te kahtlustate vale isikut. Need pole Smithi-sugused ringirändajad, kes peaksid teile muret tegema. Hoopis need neetud new age’i hipid oma kuradima vabalt ringi jooksvate koertega!”

      „Kas siin on viimasel ajal uusajastulasi laagris olnud?”

      „Mitte pärast eelmist aastat. Meil oli nendega mõningaid kokkupõrkeid.” Seda ütles Hugh.

      Simon võttis prillid eest ja hoidis neid kui rumalat õpilast juhendav koolipapa. „Praegusel ajal hulgub maakohtades ringi igasuguseid imelikke tüüpe, inspektor. Mõned neist on kindlasti vägivaldsed. Riik pole enam see mis meie noorusajal – ja teie omal ka, inspektor.”

      Pearce, kes oli kolmekümne nelja aastane ja pakkus Simonile umbes kolmkümmend kaheksa, pidi sellega nõustuma. Muutus oli kiire. Politsei teadis väga hästi, et uued maanteed avavad ligipääsu igasugustele soovimatutele isikutele. Ent kõige selle juures ei tähendanud see, et Sonia Franklini tappis mõni juhuslik ringirändaja. Pearce tunneks uusajastulased kohe ära, kui nad talle silma alla satuksid.

      Ta tunnetas, et Hugh’lt ei anna hetkel enam midagi välja pressida, eriti Simoni juuresolekul. Ta tõusis püsti.

      Ka vennad tõusid korraga, mõlemad ilmse kergendustundega. „Ma saadan teid