Mõrv pereringis. Ann Granger

ei jätnud ta halba muljet.

      Ta tõusis püsti. „Vabandage koogi pärast. Ja suur tänu abikaasale tee eest. Ega te ei kavatse edasi liikuda, ega ju?”

      „Meil kästi siia jääda. Need teised politseinikud ütlesid.”

      „Jajah. Me peame ükskord veel rääkima.”

      Danny vaatas talle järele. Kui Prescott oli läinud, tuli Zilpah treilerist välja ja jäi vaikselt seisma, tumedate silmade pilk abikaasat puurimas.

      „Turske sell, eks ole?” märkis Danny. „Oskaks mehe eest väljas olla.” Ta pidas silmas illegaalseid rusikavõitlusi, mida harrastasid rändrahvad, ja kus olid mängus suured rahad. Ta vaatas Zilpah’ poole. „Ma viisin raamatukoti tüdrukule tagasi, astusin farmist läbi, kui võmmid raudtee ääres ametis olid. Seda pole mõtet mainida. Kotil pole selle asjaga mingit pistmist.”

      St. Claire’i personal oli kogunenud erakorralisele koosolekule, et arutada Tammy Franklini küsimust ja eriti kohutavat uudist.

      „Muidugi pole tal vaja tulla kooli, enne kui on sellest kuidagi üle saanud,” ütles direktor proua Davenport. „Minu arvates peaks ta nõustusabi saama. Ilmselt on politseil kedagi pakkuda, ja kui ei, siis tuleb pöörduda sotsiaalosakonna poole.”

      Proua Davenport oli suur ja tugev naine, ja õnnetuseks oli tal täna seljas suurte kollaste ja siniste ruutudega kleit. Ta istus, üks jalg ette sirutatud, lihav käsivars tooli käetoele asetatud. Ta meenutas pisut kuningannat.

      Jane oli sunnitud ütlema: „Tammy kardab võõraid. Isegi kogenud nõustajal tekiks temaga raskusi.”

      Õpetajatetuppa sigines vaikus ja Jane märkas, et kõikide pilgud olid pööratud temale. Proua Davenport silmitses teda eriti mõtlikult. „Kõikidest õpetajatest oled sina, Jane, temaga kõige rohkem tegelenud.”

      „Ma olen püüdnud,” vastas Jane. „Ma ei tea, kui palju sellest on kasu olnud. Ta on alati viisakas, kuid kauge. Ta on väga arukas. Kuid tema vastused ükskõik millisele küsimusele pole päris need, mida sa ootad. Tähendab, ta just nagu vastaks mõnele teisele küsimusele.”

      Proua Davenport kummardus majesteetlikult ettepoole. „Ja ikkagi usun ma, Jane, et sina oled antud olukorras parim valik. Võib-olla võtaksid ta isaga ühendust ja küsiksid, kas sa võid sõita farmi ja Tammyga vestelda?”

      „Oh, ma tõesti…” Jane’i automaatne reaktsioon oli hirm vastutuse ees. Aga kõik vaatasid tema poole ja proua Davenporti kogu olek viitas sellele, et ta ei tohi keelduda. Jane oli lõppude lõpuks Tammy õpetaja. Oma kohustusi tuleb täita, mõtles Jane. „Jah, hea küll. Ma üritan,” nõustus ta õnnetult.

      „Tore,” ütles proua Davenport. „Vähemalt on sul temaga kogemusi. Ja kui sa tunned, et ei saa hakkama, mõtleme midagi muud välja.”

      Mis on kõik väga ilus ja tore, mõtles Jane kella poole viie ajal reede õhtupoolikul mööda külateed sõites. Ent ta ei tundnud ees ootavast ülesandest mingit vaimustust ning see polnud tingitud argusest ega küündimatusest. Teda oli palutud tungida väga tundlikku ja isiklikku olukorda. Kindlasti on terve pere šokiseisundis. See polnud ainult Tammy, kes vajas delikaatset kohtlemist. Mida ta oskab täiskasvanud pereliikmetele öelda? Jane polnud kunagi mõrvaga isegi mitte kaugelt kokku puutunud, ega sellega, mis mõrvaga kaasneb. Mõte sellisest vägivallast, veel enam naisterahva kallal, oli kohutav. Kes võiks säärast asja korda saata? Miks ta seda tegi? Kas ta kavatseb uuesti tappa? Kas ta jälgib farmi? Kas tema, Jane, on ka ohus?

      Siin käskis Jane endal kujutlusvõimet ohjeldada. Just praegu tuleb kainelt mõelda. Kõrvalistele asjadele mõeldes võib hea lahendus peast libiseda.

      Ta jõudis majakobarani käänaku taga. See polnud alev ega isegi mitte küla, lihtsalt kolm-neli maja tee ääres ja töötoaks kohandatud suur kiviehitis. Ta võiks – peaks – nendest mööda sõitma. Ent Jane’i jalg vajus nagu iseenesest pidurile, või vähemalt nii tundus. Ta jättis auto seisma, lülitas süüte välja ja jäi mõtlema, mida teha.

      Töötuba näis olevat tühi, kuid selle teepoolne uks oli valla, mis tähendas, et Peter on kuskil läheduses. Tahvel ukse kohal teatas: „Käsitsi valmistatud rahvuslik mööbel”. Jane väljus autost ja astus ukse poole.

      Oma südames tundis ta, et tal pole õigust siia ette teatamata sisse sadada, et teda ei oodata. Ta ei teadnud, miks ta ikkagi nii tegi, kuigi see lükkas Hazelwoodi farmi saabumise viieteistkümne minuti võrra edasi. Ent minna tuleb ikka, ükskõik kui raske Franklini perega kohtumine ka poleks.

      Jane nuusutas paigas valitsevaid lõhnu: sooja värskelt saetud puidu, aromaatse vaigu ja värnitsa ning kõike ümbritseva niiskuse hõngu. Jalgealune oli kaetud saepuruga, mis oli ta kingad juba tolmuseks teinud. Ukse kõrval seisis komplekt toole. Ilmselt tellimustöö.

      Jane hüüdis: „Peter?”

      Peter ei vastanud, ent Jane kuulis midagi töökoja eraldatud tagaosast, kus asus kontor. Ta läks sinnapoole ja üritas uuesti: „Pete! Mina olen, Jane! Ma sõitsin mööda ja…”

      Ta oli jõudnud kontori ukseni. Peter istus laua taga. Laud oli nagu alati kaetud paberite ja prahi, pesemata kohvikruuside ja avamata kirjadega. Aga Peter ei teinud tööd. Ta istus, pea käte vahel, ning ta oli üleni nagu hunnik õnnetust. Jane taipas, et Pete polnud teda kuulnud ega saanud ka praegu aru, et Jane seisab tema kõrval.

      „Peter?” Jane puudutas ta õlga.

      Peter võpatas nagu sügavast uimast ärgates ja pööras pead. Jane’il jäi hing kinni. Mees nägi jube välja.Tema nägu oli kahvatu, silmade ümber olid tumedad rõngad ja põsed lohku vajunud. Ta habe oli ajamata ning teda vaadates jäi mulje, nagu oleks ta riietes maganud.

      „Peter? Mis sinuga lahti on? Kas sa oled haige?”

      „Jane,” lausus Peter kõlatult. „Ei, mul pole midagi viga, kõik on korras.”

      See polnud tõsi. Aga mida sai Jane teha? See, kuidas Peter teda silmitses, ajas hirmu nahka. Mehe pilk otsekui tungis temast läbi, just nagu tema juuresolek ei huvitaks Peterit. See rabas Jane’i nagu külm dušš. Peter oli ta oma elust kustutanud ja Jane’i taasilmumine töökotta mõjus talle sama vähe kui mõne juhusliku heategevusliku loterii piletite pakkuja läbi astumine.

      Mis möödas, see möödas, mõtles Jane kibedalt. Sa räägid kõikidele sõpradele ja sugulastele, et te läksite lahku vastastikusel kokkuleppel. Aga tegelikult pole see kunagi nii. Alati saab ühel teisest isu täis. Ja hüljatul on valida: kas anuda, murduda, püüda toibuda või kaotada väärikalt. Jane oli valinud viimase. Niisiis olid nad lahkunud niiöelda sõpradena. Kuid sõbrad ei lähe lahku. Jane tõdes nüüd, et oleks olnud lihtsam, kui nad oleksid läinud lahku suure tüliga ja jäänud täiesti võõraiks. Aga nende puhul jäi midagi alles, midagi ekspartneritest, eksarmukestest, ekssõpradest, mis sidus neid nähtamatu sidemega, millest olid ainult nemad teadlikud.

      Võib-olla oli ainult Jane sellest teadlik. „Ma keedan teed.” See oli brittide komme täbarast olukorraks pääsemiseks ja Jane kasutas seda nüüd.

      Selleks ajaks, kui Jane’il tee valmis ja kruusi valatud sai, oli Peter teinud mõningaid pingutusi, tõusnud laua tagant ja askeldas töötoas männilaudadega. Jane asetas kruusi höövelpingile.

      „Kuule, Pete, sinuga on kas midagi lahti või oled sa haige. Sa näed välja nagu…” Ta sai sõnasabast kinni, sest tahtis öelda „nagu surnu”. Aga mõeldes eelseisvale külaskäigule tundus see olevat sobimatu. Ta asendas selle ja ütles: „Nagu viirastus.”

      Peter silus vabandavalt juukseid, nagu parandaks see asja. „Mul on palju tööd. Ma pidin lõpetama tellimuse – neli tavalist ja kaks nikerdatud tooli.”

      „Kas need ukse juures?

      „Need jah.” Peter võttis tee ja kummardus kruusi kohale. Ta juuksed olid kuklal lõigatud kohas tumedamad kui pealael, kus olid päikesest pleekinud. Jane’i läbis tundevärin ja ta imestas, kui palju mälestusi võib nii tavaline asi äratada.

      „Mida sa siin kandis teed, Jane?” Peter ei küsinud