Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

Kui ta, kere ühele poole kreenis, minema purjetas, hakkasid nad jooke ümber jagama – Meredithi siider oli asetatud Wynne’i ette, kes oli tellinud džinni ja toonikut, mis seisis Markby ees, kes oli tellinud õlut, mis seisis omakorda Meredithi ees.

      Wynne oli kasutanud tekkinud segadust väidete kogumiseks. „Alan, sa pead tunnistama, et Olivia käitus kummaliselt. Ta varjas ennast Parsloe St. Johnis.”

      „Ma soovin üksi olla,” pomises Markby teatraalselt.

      „Võta asja ometi tõsiselt! Kas või ainult viisakusest!”

      „Vabandust, Wynne,” vastas Markby häbenedes.

      Wynne nõjatus ettepoole ja sosistas: „Mida iganes ta kartis, sai see ta lõpuks kätte.”

      „Või kes? Vabanda taas, Wynne. Aga sul pole ühe ega teise kohta mingit tõestust.”

      „Ma ei usu,” jäi Wynne kindlaks, „et ta juhuslikult trepist alla kukkus. Ma tean, et sussitald oli lahti, kuid ta oli sellega ammu harjunud ja me ei tea, kui lahti see üldse oli. Kui keegi ta trepist alla lükkas, siis esimene asi, mida mõrtsukas pärast seda tegi, oli sussitalla veel rohkem lahi sikutamine. Ja seejärel lõhkus ta käsipuu ära. Olivia oleks võinud kukkuda millal iganes, Alan, kuid ta kukkus just reede õhtul, kui enne esmaspäeva polnud kedagi oodata. Ma ei usu seda.”

      „See on kokkusattumus, kuid taolisi asju juhtub. Olivia oli väga vana ja kõndis vaevaliselt isegi ilma nende kulunud sussideta. Küllap võeti eelistungil seda kõike arvesse. Kui oleks olnud midagi kahtlast, oleks sellest räägitud. Ilmselt ei olnud. Ja mis puutub varjamisse, siis ma ei arvaks nii. Olivia oli vana ja eraklik.

      Ta oli kaotanud oma kauaaegse seltsilise ja enne seda abikaasa. Ta oli otsustanud elada üksinduses. Võib-olla ta ei suutnud enam uut kaotust taluda. Kas on mingit märki sellest, et ta oli viimastel aastatel õnnetu?”

      „Kas keegi soovib ka minu arvamust kuulda?” küsis Meredith ettevaatlikult.

      Teised kaks heitsid talle kohkunud pilgu ja vabandasid korraga:

      „Me ei mõelnud seda nii, kullake.” Wynne patsutas ta kätt.

      „Ma mõtlesingi, et miks sa nii vait oled,” ütles Alan. „Nii et lase kuulda.”

      „Ei, kui sa nii nipsakas oled! Mina olen Wynne’iga ühel meelel, et see on tõsine teema. Me räägime siin kellegi surmast. Ja muidugi ka tema elust.” Meredith kortsutas kulmu. „Ainult et me oleme oma uurimisega hiljaks jäänud. Wynne üritas seda nekroloogi täiendades teha, kuid see ei viinud kusagile. Kuid te kumbki pole tõstatanud küsimust, milline võis olla motiiv. Ma tean, et Wynne teab nii mõndagi Olivia minevikust. Aga ma ei usu, et keegi võiks vihata kaheksakümneaastast naist nii pikka aega, et oli valmis teda tapma. See iga viitas elu lõpu lähenemisele ja just see on minu arvates tähtis.”

      Järgnes vaikus. Alan rüüpas õlut. „Räägi edasi.”

      „Mida inimene oma elu lõpul teeb? Seab asjad korda ja vaatab üle testamendi. Ärge unustage, et Olivia oli väga rikas naine. Nii mõnelgi võisid olla testamendi asjus omad ootused. Ent vanad inimesed muudavad mõnikord mingi hetkelise tuju ajel oma testamenti. Niisiis võib juhtuda, et keegi, kes on rahahädas ja peab ennast põhipärijaks, tahab järsku… olla kindel, et testamenti ei muudeta.”

      „Ent Olivia testamendi järgi ei saanud keegi eriti palju raha,” ütles Wynne mõtlikult. „Julia Crombie sai paar tuhat, aga Maxil on niigi raha küllalt.”

      „Seega võis oletatav kasusaaja eksida. Kuid ma pean ikkagi vajalikuks seda kontrollida, kas või juba sellepärast, mida Janine meile rääkis.”

      „Sa mõtled Olivia juttu, et inimesed on üksteise vastu õelad?” Alan silmitses teda teraselt.

      „Ei, aga seda, kuidas Janine sundis teda tuhvleid tellima ning millal ja kus see vestlus aset leidis.” Meredith lasi sõnadel mõjuda. „Köögis, kuumal päeval, kui Janine oli küpsetanud ning uksed ja aknad olid pärani. Seda oleks võinud kuulda ükskõik kes majas või aias viibija. See võis viia mõne inimese väga inetule mõttele.”

      Markby peitis näo kätesse. Siis tõstis ta pilgu ja ütles: „Sa oled just nagu Wynne… ära vabanda! Jah, see on võimalik. See kõik võis nii juhtuda. Aga meil pole selle kohta ühtegi tõendit. Me ei tea, kas keegi kuulas neid pealt või oli üldse seal!”

      „Sa peaksid Janine’iga sellest veel kord rääkima,” ütles Meredith.

      „Ei, mitte mina! Minul pole sellega asja.”

      „Ja sa unustasid poni,” jätkas Wynne.

      „Oi, ei, jälle see paganama poni!”

      „Jah, see paganama poni! Keegi mürgitas selle looma, Alan. Mine räägi Rory Armitage’iga! Keegi vihkas Oliviat ja soovis talle halba.”

      Nad oleksid läinud lõplikult riidu, kui Meredith poleks ukse poole vaadanud ja äkitselt küsinud: „Kes see on?”

      Sisenev mees täitis terve ukseava. Ta oli ise ka kandiline – keskmist kasvu, kuid väga laiade õlgadega. Tal oli seljas määrdunud alussärk, jalas kulunud püksid ja rasked töösaapad. Paljas kael ja käsivarred oli kaetud tihedate karvadega. King Kong, ainult et riided seljas, mõtles Meredith. Ta pea oli kiilas ja ümmargune nagu kuppel, nägu pähkelpruuniks päevitunud ja lame, millel laius sõbralik irve. Lähemal vaatlusel leidis Meredith, et see irve polnudki nii sõbralik. See oli pigem lihaste kokkutõmbumine, midagi püsivat, millel polnud erilist tähendust. Kõrvitspea, mõtles Meredith. Niisugust halloween’i ajal kohates tuleks hirm nahka.

      Uustulnuk lasi oma mõttetul naeratusel baaris ringi käia ja teatas kähedalt: „Päevast!”

      Vastuseks kostis pominat. Vaevalt et keegi pilku tõstis. Tulija läks leti juurde, kus Mervyn aeglaselt pühkis mahavalgunud õlut. „Tere, Ernie. Kas tavaline?”

      „See on Ernie Berry,” ütles Wynne tasase häälega. „Meie juhutööline. Ta pole teab mis iludus, kuid alati käepärast võtta, meister iga asja peale. Ernie teeb raha eest kõike. Tema jaoks pole ükski töö liiga räpane, piinlik või ebameeldiv. Teda kutsuti Olivia poni matma. Muidugi oli tema abi vaja.”

      „Kevini isa?” oletas Meredith.

      Wynne krimpsutas nägu. „Nii räägitakse. Ernie pole kunagi abielus olnud ja ta on elanud aastate jooksul mitme naisega. Ta ise kutsub neid sõbrannadeks. Viimasel ajal pole tal kedagi olnud. Üks jättis lapse lahkudes tema juurde. Ma ei tea kas Kevin on Ernie laps, või oli see naisel juba enne Ernie’t. Igatahes elab ta Ernie juures ja teeb talle tööd. Ernie on hea töömees. Ta ei vusserda midagi ära. Aga tal on omad piirid. Talle istub kõik, mida saab teha omaenese kätega ja ilma elektrita. Aga elektririistade juurde ma teda küll ei laseks.”

      „Ma vean kihla, et ta ei pea arveraamatut,” ütles Markby. „Aga see pole minu asi, Wynne. Ma pole maksuamet. Kuid ma olen kohanud härra Berry taolisi juhutöölisi ja nad eelistavad eranditult sularaha.”

      „Nii ka Ernie,” nõustus Wynne. „Ent osalt sellepärast, et ta on kirjaoskamatu. Ta ei oska isegi oma nime kirjutada.”

      „Seega ei saa ta anda kellelegi kviitungit, eks ole?” Markbyle vabandus ei mõjunud. „Ja ma olen kindel, et ta ei tunne seadusi, kuna ei oska neid lugeda.”

      „Aga ta peab mõnikord ka mingeid blankette täitma,” märkis Meredith. „Kuidas ta nendega hakkama saab?”

      „Kevin aitab,” ütles Wynne. „Ta on käinud külakoolis ning oskab lugeda ja kirjutada. Ta pole eriti arukas, kuid saab aru, kui asju lihtsalt selgitada. Ja ma arvan, et Olivia aitas mõlemaid Berrysid, kui nad millegi mõistmisega jänni jäid. Luges neile ette trükitud formulare ja ametlikke kirju ning selgitas nende sisu. Ernie ei tahtnud, et küla teaks midagi ta eraasjadest ja ta ei pidanud Oliviat lobisevaks külanaiseks. Tema oli leedi, ja mida iganes ta luges, jättis ta selle enda teada.”

      „Ja pidas neid oma testamendis meeles,” lausus Meredith endamisi.

      „Mida? Ahjaa, paarsada naela kummalegi,”