Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

ta kukkus kuskilt ülevalt?”

      Janine trampis trepist üles. „Ma näitan teile.”

      Kulunud vaip oli jäetud oma kohale. „Vaip on igivana nagu terve see maja,” ütles Janine. „Seda ei vahetatud välja. Mitte et proua Smeatonil poleks raha olnud, ent ta ei pidanud seda vajalikuks. Mitte tema eas – nagu ta alati ütles.” Ta jäi seisma ja näitas sõrmega. Trepikäsipuu oli katki.

      „Nad ütlesid, et ta komistas, haaras sellest kinni, see andis järele ja ta lendas uperkuuti alla.” Janine istus trepile. „Ja kõik nende vanade tuhvlite pärast! Ma käskisin tal uued osta, ta tellis need postimüügist, kuid liiga hilja! Aga säherdune ta kord juba oli. Raha jalaga segada, aga kokkuhoidlik. Ta ei tahtnud kunagi midagi uut osta – ja nagu näete, see ta tappis.” Janine noogutas selle tõestuseks rahulolevalt.

      Alan uuris katkist käsipuud ja pomises: „Mmm…”

      Nad tulid trepist alla. „Kas soovite näha kööki?” küsis Janine. „Kui te olete huvitatud maja ostmisest, siis peate selle üle vaatama. Ma pean teile kohe ütlema, et seal on vaja kõik välja vahetada.”

      Meredith oli unustanud, et nad tulid siia ostuhuvi ettekäändel ja ta tahtis kööki näha.

      Nagu võis oodata, oli see suur ja avar. Ühes seinas seisis suur Victoria-aegne pliit, selle kõrval nüüdisaegne gaasipliit. Akna all asus hobuse joogiküna suurune kivist kraanikauss ja selle kõrvalt viis uks õue.

      Janine muutus sentimentaalseks. „Ma valmistasin siin talle lõunat. Ta sõi vähe. Paar kartulit ja natuke kala.”

      „Kas ta sõi söögitoas?” küsis Meredith.

      Janine raputas pead ja koljukujuline kõrvarõngas hakkas taas hüplema. „Ei, ta tuli alati siia. Ma pidin teda kutsuma, kui söök on valmis. Siin seisis suur söögilaud.”

      Ta osutas kohale, kus kiviplaatidel olid säilinud nelja lauajala jäljed.

      „Ma küpsetasin kord nädalas kas marjakooki, keeksi või õunapirukat või midagi muud. Need meeldisid talle.” Janine tegi pausi. „Sel päeval, kui ma tõin talle sussitalongi, olin just küpsetanud. Ta istus seal…” Ta osutas tühja kohta, kus oli seisnud laud. „Oli palav. Väljas paistis päike ja praeahi küttis köögi soojaks kui sauna. Aken ja uks olid lahti, aga ma leemendasin higist. Ma olin just võtnud ahjust viimase laari sidrunibeseed. Ma panin selle lauale, ta tuli kööki ja ütles: „Ma jooksin tassi teed, Janine.” Ma ise oleksin eelistanud külma õlut.” Janine naeris. „Kuid ma keetsin meile teed, me istusime ja jõime seda ning ma andsin talle talongi. „Siin see on,” ütlesin ma. „Postitellimus. Teil pole vaja minna välja susse ostma, post toob need kohale.. Neid vanu ei tohi te enam kanda,” ütlesin ma. „Nendega võib juhtuda õnnetus.” Ja nii see juhtuski.”

      Meredith oli veendunud, et Janine leinas oma endist tööandjat taga, kuid tundis samas ebatervet rahuldust viisi üle, kuidas Olivia suri.

      Ta ütles: „Võib-olla proua Smeatonile kuumus ei mõjunud. Ta oli olnud ju Aafrikas, eks ole?”

      Janine oli kahtlev. „Nii nad rääkisid. Aga ta ise ei rääkinud sellest kunagi. Ta ei rääkinud kunagi midagi.” Nüüd vaatas ta Wynne’i poole. „Ainult lõpus, natuke aega enne õnnetust ütles ta midagi väga veidrat.”

      Ei olnud selge, kas Janine tajus teiste õhinat.

      „Jah?” küsis Wynne hinge kinni hoides.

      „See oli siis, kui poni suri. Proua Olivia oli murest murtud. Ta armastas oma loomi. Ta ütles, et loomadel on truu süda. Mitte nagu inimestel. Ta tsiteeris ühte luuletust, seda oli mitu rida. Ma mäletan ainult ühte.” Janine hingas sügavalt sisse ja deklameeris ilmekalt: „Ja ainult inimene on nurjatu!””

      „See on kirikulaulust,” ütles Meredith.

      „Mulle tundus see pisut karm,” ütles Janine nüüd oma normaalse häälega. „Ja ma ütlesin talle seda. Ah et kirikulaul? Mitte just eriti rõõmsameelne, ega? Aga ma olen ise ka mõne lurjusest mehe otsa sattunud.”

      „Ja mida proua Smeaton ütles?” küsis Alan.

      „Oh, ta ütles: „Inimesed on üksteise vastu väga õelad, Janine. Ma tead seda. Sellepärast olen ma paljudele neist selja pööranud.””

      „Ei tea, keda Olivia silmas pidas?” küsis Meredith sosinal, kui nad tagasi halli jõudsid. „Kas ta mõtles Lawrence Smeatonit?”

      „Kes teab? Võib-olla hoopis oma abikaasat Marcus Smeatonit. Kas sa tahad ka ülemist korrust vaadata?”

      „Küllap vist.”

      Trepist üles minnes möödusid nad katkisest käsipuust. Teised jäid sellele veel kord pilku heitma ja Meredith jätkas teekonda üksi.

      Üleval oli lai made, kust sai alla vaadata, ja koridorid, mis viisid paremale ja vasakule. Merdith seisatas mademel ja püüdis kujutada ette Olivia Smeatonit siin seismas ja Janine’i töid-tegemisi salaja jälgimas.

      Kuna ta ei teadnud, milline Olivia välja nägi, kerkis ta silme ette pilt tähtsaid ohvitsere sõidutavast sõjaväemundris autojuhist. See ei sobinud kokku selle majaga siin ning Meredith loobus püüdest elustada minevikku.

      Ta pööras vasakule. Koridor oli pikk, kitsas, halvasti valgustatud ja kopitushõnguline. Põrandat kattis türgimustriline vaip – nagu seda kunagi kutsuti. See oli sama vana kui trepi oma, kohati kortsus, ja oli õnn, et Olivia polnud seal enne seda saatuslikku korda kukkunud. Aga võib-olla oli. Peab Janine’ilt küsima.

      Aga Janine ei pruukinud teada. Ta ei viibinud siin tervet päeva ja, nagu Meredith teadis, kipuvad vanainimesed oma kukkumisi varjama. Kukkumised viitasid sellele, et inimene pole võimeline üksi toime tulema. See võis tähendada hooldekodusse sattumist. Olivia poleks leppinud mingil juhul millegi taolisega, kus ümberringi on võõrad inimesed ja kus elatakse range päevakava järgi. Aga see maja siin oli ühe vanainimese jaoks liiga suur. Välimus oli olnud petlik. See sobiks isegi väikeseks võõrastemajaks.

      Meredith asus tube uurima. Kahe esimese suurte vasklinkidega ukse taga olid keskmise suurusega magamistoad. Kuigi akende ees olid luugid, andis nende vahelt paistev valgus heledamate nelinurkade järgi seintel võimalust aimata, kus olid seisnud kapid ja kummutid. Põrandad olid kaetud linoleumiga, mis oli üksvahe moes olnud. Need olid pragunenud ja mõnest kohast lausa katki. Need oleks ohtlikud mitte ainult ebakindlale vanainimesele, vaid ka igale teisele. Võib-olla olid neid katnud vaibad, mis maja tühjendusmüügiks ära viidi. Kahju, et mööblit enam pole. Kolmas uks viis vannituppa. Ilmselt oli see kunagi magamistuba, sest tol ajal, kui see maja ehitati, ei tuntud vannitubasid. Mõnes hilisemas Victoria-aegses moodsamas ehitises võis leida lõvikäppadel seisvaid raudvanne. Selles toas siin oli pesukauss ja suurepärane Victoria-aegne klosetipott, mõlemad meelespeamustriga kaunistatud.

      Antiikse väärtusega lakitud puidust ja messingist paberihoidjas oli poolik rull WC-paberit. Mööda seinu jooksis hiljem paigaldatud inetu ja kohatu suurte klambritega kinnitatud veetorustik.

      Meredith jõudis koridori lõppu. Seal oli uks, mis viis ilmselt suurde magamistuppa. Meredith lükkas selle lahti – kannatamatu näha, milline tuba võiks olla – ja seisis silmitsi kirka päikesevalgusega, mis sundis teda ehmunult taganema.

      Ta oli hetkeks pimestatud. Siis ta silmad harjusid ja ta nägi, et kuigi tuba oli tühi nagu teisedki, olid selle aknaluugid avatud. Sisse tungivas heledas valguses nägi ta akna taga tühja pilgu ja avatud suuga surmvalget inimese nägu.

      Meredith karjatas nii läbilõikavalt, et teised tormasid teda päästma. Nad ilmusid lävele nagu segaduses lambakari ja hakkasid kõik korraga küsimusi esitama.

      „Vabandage,” ütles Meredith õhku ahmides. „Aga ma nägin seal akna taga jubedat nägu!”

      „Me oleme teisel korrusel,” märkis Alan.

      „Mis siis! Ma nägin teda aknast sisse vahtimas!”

      „Mitte su enda peegeldust?” küsis Alan taktitult.

      „Ma ütlesin, et see oli