Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

et kui sa olid Racheliga abielus, elasite te suures vanas majas, ja see oleks su äärepealt pankrotti viinud.”

      „Pankrotti viis meie abielu. Aga see oli sellepärast, et ma elasin seal koos Racheliga. Siin hakkaksin ma elama koos sinuga.”

      „Taeva nimel, Alan! Mida ma teeksin siin terved pikad päevad, kui ma tööl ei käiks ja siin sinuga vegeteeriksin?”

      „Miks sa peaksid vegeteerima? Parsloe St. Johni võiks asutada raamatupoe…”

      „Raamatupoe?”

      „Miks mitte?”

      „Ma ei oska raamatupoodi pidada.”

      „Õpid. See ei tohiks raske olla.”

      „Minu jaoks küll. Ma ei tea sellest mitte mõhkugi.” Meredith jäi vait, sest ta vaimusilma kerkis kujutelm – mitte endast raamaturidade keskel, vaid tolmusest pudupoest.

      „Ma ei usu, et ma sellega hakkama saaksin.” ütles ta.

      „Mõtle vähemalt sellele tõsiselt.”

      Meredith tahtis vastata, et on juba mõelnud, kuid hoidis ennast tagasi. Alan seisis, pea pisut kummargil, juuksed otsmikul, nägu pinevil ja silmis pilk, mis ütles, et ta ei saa sellest mõttest lahti. Seda pilku ja suhtumist oli Meredith hästi tundma õppinud. Alan ei anna alla. Talle kui politseinikule tuli see kasuks, pidi Meredith tunnistama. Alanit ei löönud rivist välja ei passiivsed kolleegid, valelikud tunnistajad ega asitõendite puudumine. Kui ta arvas, et on õigel teel, läks ta läbi tule ja vee.

      Kuid need suurepärased omadused kriminaaljälituse uurija jaoks võisid osutuda eraelus piinlikkust tekitavaks. Meredith mõtles nukralt, kui mitmel puhul ta ise oli piinlikkust tekitanud. Ent Alan, kes oli igaühe vastu alati viisakas – isegi kõigi karmimate küsitluste ajal – ja mõnikord isegi uje, oli kindel ja kõva kui kivi, kui ta millessegi uskus. Ja hetkel uskus ta siin rahulikus karjakoplis soojas sügistuules ja õhus hõljuvas heinalõhnas, et nad võiksid Rookery House’is harmooniliselt elada. Kaks Parsloe St. Johnis logelejat.

      „Alan,” ütles ta nii rahulikult kui suutis. „Ma tean, milles on küsimus. Sa pole sel aastal korralikult puhanud. Su uus töökoht on olnud väga kurnav. Loomulikult on sul kõigest kõrini ja sulle meeldiks siia kolida. Ent kahe nädala pärast sa juba kahetseksid, usu mind. Ja mina samuti. See viiks meie suhted karile. Me kargaksime teineteisele kõri kallale. Küsimus oleks ainult selles, kes jõuab esimesena lauanoa haarata.”

      See pidi olema alateadlik, mõtles Meredith hiljem. Kuigi kumbki seda ei maininud, oli mõrv nende mõtetes peidus. Siin oli nii vaikne ja rahulik – miks pidid nad kuriteost mõtlema?

      Nad olid tükk aega vait. Lõpuks ütles Alan ujedalt: „Hea küll, aga ma arvan, et sa kiirustad otsusega. Sa pole seda läbi mõelnud.

      Ma ei palu muud, kui et sa seda asja põhjalikult kaaluksid.” Ta seadis sammud maja poole. „Me peame tagasi minema. Muidu saadab Wynne otsimisrühma välja.”

      Meredith viivitas, ta silmitses maapinda. „Kas sa kavatsed selle loomaarsti üles otsida? Mis ta nimi nüüd oligi – keegi Rory. Ja küsida, mis selle poni õieti tappis? Kuidas ta mürgitati.”

      „Peaks vist küll,” ütles Alan. „Võib-olla homme hommikul. Aga ainult Wynne’i rahustamiseks, saad aru.”

      „Täielikult.”

      Nad läksid üle kopli, köögiaiast läbi, möödusid raidkujust ja leidisid Janine’i ja Wynne’i aiapingil mugavalt juttu puhumas.

      „Me oleme piisavalt näinud,” ütles Meredith ettevaatamatult.

      „Kas te ostate selle ära?” küsis Janine.

      „Kas te hakkate asja uurima?” küsis Wynne.

      kuus

      „Ärge rääkige meile seda, mida ütles sõdur või mõni teine inimene,” katkestas teda kohtunik, „see pole asitõend.”

Charles Dickens

      „Seal pole midagi uurida, Wynne,” selgitas Alan Markby kannatlikult (ta ei teadnud enam, mitmendat korda), „üldse mitte midagi.”

      „Oi, ma ei tea,” lausus Meredith mõtlikult, mille peale Alan heitis talle tähendusrikka pilgu, mis ütles, et ta oleks oodanud Meredithilt toetust, aga mitte vastasleeri asumist.

      Nad istusid „Kuningapea” suure kivikolde ees, tihedalt koos ümber pisut kõikuva laua. Rookery House’ist lahkumise ajaks oli hakanud lõuna kätte jõudma ja Wynne tegi ettepaneku pubi teenuseid kasutada.

      „Mervyn Pollardil oli toidu pakkumine hea mõte. Tal pole küll söögituba ja tuleb süüa baaris, aga siin on piisavalt ruumi. Tema menüü on üsna ambitsioonikas – mõnikord,” lausus Wynne salapäraselt.

      Ja see oli tõsi. Meredith ja Alan olid oodanud leida menüüst lihtsaid maatoitusid. Neid üllatas, et seal pakuti Indoneesia roogasid Nasi Goreng ja Cod Bordelain, mille kõrval võis valida ka kahe talupojaeine – juustu või pasteedi vahel.

      „Ma saan aru, mida sa mõtlesid, Wynne,” ütles Markby menüüd lugedes. „„Ambitsioonikas” on väga kohane sõna.”

      Veidi hiljem lükkas Meredith salatilehe taldrikuservale ja lõpetas punase kastme, mis oli veel talupojaeinest järel. Ta oli eelistanud eksootilistele roogadele tagasihoidlikku toitu, sest praetud riis keset päeva ei istunud talle eriti.

      Kõrtsiomanik – tuntud gastronoom Mervyn Pollard – tuli isiklikult nende juurde ja korjas tarvitatud nõud laualt.

      „Kas soovite magustoidumenüüd?” küsis ta. „Meil on täna eripakkumine. Tirrum-oozoo.”

      „Mis asi see on, Mervyn?” küsis Wynne.

      „Tirrum-oozoo on itaalia roog, pisut nagu šokolaadivorm.”

      Nad tänasid teda ja loobusid. Mervyn oli üllatunud ja küsis, kas nad tahavad veel midagi juua. Tema näoilme andis selgelt mõista, et kuna nad lükkasid tagasi maja eripakkumise, oleks viisakas vähemalt see jookidega asendada – mida nad ka tegid.

      „Kohe tuleb,” lubas Mervyn.

      Meredith vaatas talle järele. Kõrtsituba oli madal, tammepuust laetaladega, ja selle omanik väga pikka kasvu kohmakas mehemürakas. Tundus, et majapidamistööd, nagu näiteks laudade koristamine, on talle vastunäidustatud; taldrikud tema labidataolistes kätes olid nagu väikesed haprad asjakesed. Meredithi pilk peatus sildil, mis hoiatas sisseastujaid madala lae eest. „Kummarda, muidu kahetsed”, kõlas vaimukas teade. Et mitte oma pead iga hetk ära lüüa, oli Mervyn harjunud käima veidra plakati käsu järgi – pea ühele poole kaldus ja üks õlg kõrgemal kui teine, otsekui Frankensteini teener Igor vanas filmis. Ta kadus ukse taha, ilmselt kööki, kust kostis naisterahva kile hääl.

      Kui Mervyn oli läinud, asus Wynne taas lahingusse. Ta nägu õhetas – osalt erutusest, osalt džinn-toonikust – ja juuksekrunni hoidvad nõelad oli lauale varisemise äärel.

      „Vaata, Alan,” ütles ta tarmukalt. „Ma ei rääkinud sulle alguses, mida ma asjast arvan. Ma tahtsin, et sa tuleksid ise samale järeldusele. Ma lihtsalt esitasin sulle faktid ja lasin sul mõelda. Ma olin tunnistajatega ettevaatlik. Ma arvasin, et kogenud politseinik näeb kohe, milles asi.” Hall juuksesalk pääses valla ja vajus ninale. Wynne lükkas selle pahaselt eemale.

      „Aga sa ei lasknud mul järeldusi teha,” märkis Markby. „Sa tahtsid, et ma võtaksin omaks sinu omad.”

      „Ma olin aastaid ajakirjanik,” vaidles Wynne. „Mul on asjade peale vaistu, ja sinul kui võmmil peaks seda samuti olema.”

      „Kas sa olid nõus artiklit ilma kontrollimata trükki laskma, Wynne?”

      „Loomulikult mitte!” Wynne oli solvunud. Juuksenõelad värisesid ja üks vajus gravitatsioonijõu mõjul ohtlikult kaldu. Meredith silmitses seda võlutult.

      „Mina samuti – tähendab, ma ei võta midagi ilma asitõenditeta ette, Wynne. Ja meil pole ühtegi